Meie Lõuna-Korea seiklus liikus uue hooga edasi riigi suuruselt teise linna ja suurimasse sadamasse – Busani. See dünaamiline metropol on kuulus oma mägise maastiku, rannikualade, filmifestivalide ja sügava ajaloo poolest. Järgnevad kolm päeva viisid meid Busani ikoonilistest paikadest läbi futuristlike elamuste ja traditsiooniliste templite otse riigi pealinna Seouli.

Meie esimene päev algas tempokalt, kui varahommikul lendasime Jeju saarelt Busani. Pärast maandumist suundusime otse linna avastama. Kuna samal päeval oli sees ka kruiisilaev, siis tegime oma päevas väikesed muutused, et ei peaks suurte massidega jamama. Lennujaamast sõitsime kohe Oryukdo vaateplatvormile. Ilm oli küll tuuline, aga mitte nii tuuline nagu seda oli Jeju saarel. Nautisime vaateid ning jalutasime mööda laudisteed ja -treppe ning suundusime pärast lõunat sööma. Lõunasöök oli väga huvitav kogemus traditsioonilises restoranis.

Edasi läksime juba Busani kõige kuulsama koha juurde. See oli mäeküljele ehitatud värvikirev asula, mis tänu oma trepja astmelisele planeeringule, kitsastele looklevatele tänavatele ja dramaatilisele mägisele asukohale on pälvinud maailmas kuulsust kui “Busani Machu Picchu” või “Aasia Santorini”. Algselt Korea sõja põgenike rajatud piirkond on täna loovuse oaas – kitsad tänavad on täis seinamaalinguid, skulptuure ja hubaseid kohvikuid. See oli koht, kus oleks soovinud lausa kauem olla, aga meie minutid olid arvel, sest nii palju oli Busanis avastada.

Kuid see pastelltoonides vaatamisväärsus ei sündinud turistide meelitamiseks – selle taga peitub hoopis sügav, traagiline ja liigutav ajalugu. Tänane silmailu sai alguse 1950. aastatel Korea sõja ajal. Busan oli üks väheseid piirkondi, kuhu Põhja-Korea väed ei jõudnud, mistõttu tulvasi linna sadu tuhandeid sõjapõgenikke. Kuna tasasel maal polnud ruumi, pidid põgenikud ehitama oma ajutised hurtsikud järskudele Gamcheoni mäenõlvadele. Aastakümned möödusid ja piirkond jäi Busani üheks vaesemaks slummiks. Suur pööre toimus 2009. aastal, mil Lõuna-Korea kultuuriministeerium käivitas renoveerimisprojekti. Kohalikud elanikud, kunstnikud ja üliõpilased tulid kokku, et piirkonnale uus elu sisse puhuda. Majad värviti pastelltoonidesse, tänavad täideti skulptuuride, seinamaalingute ja interaktiivsete kunstiteostega ning vanadest hüljatud majadest said hubased kohvikud, kunstigaleriid ja suveniiripoed. Piirkonnas on ka üks arhitektuuriline reegel: naabri vaadet ei tohi varjata! Gamcheoni vaat, et kõige kuulsam pildistamiskoht on Väikese Printsi ja tema Rebase skulptuur. Nad istuvad kaljuserval ja vaatavad üle kogu pastelltoonis küla otse Busani sadamale. Külastajad seisavad sageli pikalt järjekorras, et istuda kahe kuju vahele ja teha üks ikooniline foto.

Pealelõunal suundusime Busani ajaloolisesse südamesse. Gukje turg on üks riigi suurimaid turge, mis tekkis sõjapõgenike kaubanduspunktina. Sealt vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Jagalchi turg – Lõuna-Korea suurim mereandide turg, kus letid lausa kihavad elavatest kaheksajalgadest ja eksootilistest kaladest. Õhtuks jõudsime oma hotelli. Meie hotell asus Busani uuemas osas ning jäi kohe rashvarikka jalakäijate tänava äärde, kus mitte kaugel ei olnud kohalik tänavatoidu turg ja rand.

Busani teisel päeval nautisime täiuslikku segu traditsioonidest, loodusest ja moodsast insenerikunstist. Erinevalt enamikust Korea templitest, mis asuvad mägedes, on see 1374. aastal asutatud budistlik pühakoda ehitatud otse kaljusele rannikule. Hommikune merekohin ja templi arhitektuur lõid unustamatu vaimse õhkkonna. Me saime ka osa võtta templipalvusest.

Peale templikülastust suundusime edasi tihedasse ja lopsakasse rohelusse. See privaatne, üle 400 aasta ühe suguvõsa poolt hooldatud mets on kuulus oma hiiglaslike bambuste poolest ja on olnud võttepaigaks paljudele tuntud Korea draamasarjadele. Jalutasime mitme meetri kõrguste bambuste vahel ning olime eemal kogu sellest linnamelust. Meie teiseks päevaks oli planeeritud ka Pohang ning seal olev Space Walk, kuid me tegime oma plaani ümber. Nimelt oli veel tuul väga tugev ning ma ei võtnud riski, et sõita 2h teise linna, kus me ei saa Space Walki kogeda, vaid teha ainult alt pilti. Muutsime programmi ümber nii, et peale bambusemetsa liikusime ühe makettkiriku juurde, mis on ehitatud ainult K-Draama võtteplatsiks.

Busan on oma dramaatiliste rannikuvaadete, moodsate pilvelõhkujate ja traditsiooniliste mägikülade tõttu tõeline režissööride lemmik. Paljud kuulsad sarjad, nagu Fight for My Way, The King: Eternal Monarch ja hiljutised hitid nagu No Gain No Love ning Marry My Husband, on filmitud just siin. See sama bambusmets sai maailmakuulsaks fantaasiasarjast The King: Eternal Monarch. Just siinsete võimsate bambustüvede vahel asus müstiline kivist obelisk-portaal, mille kaudu kuningas Lee Gon ratsutas oma hobusel kahe paralleeluniversumi vahel. See kuulus K-Draama võtteplats, mis on tegelikult makett – Jukseongi kirik. See keskaegses Euroopa stiilis valgete seinte ja punase katusega hoone ehitati 2009. aastal spetsiaalselt filmivõtete jaoks. Kuna võtteplats kukkus välja erakordselt fotogeeniline, otsustas kohalik omavalitsus selle alles jätta. Tänapäeval toimib hoone siseosa kunstigalerii ja näitusepinnana, kuid väljastpoolt on see muutunud turistide, fotograafide ja pulmafotode tegijate lemmikpaigaks.

Edasi sõitsime Busani linna, et nautida Busani raudteesõitu mööda rannikut. Haeundae on Busani üks populaarsemaid rannikuäärseid turismiatraktsioone. Tegemist on keskkonnasõbraliku uuskasutusprojektiga, kus vana Donghae Nambu rannikuraudtee liin ehitati ümber moodsaks vabaajapargiks. See on kaasaegne retro-stiilis turistirong, mis kulgeb maapinnal mööda rannikut ja katab kogu 4,8 kilomeetri pikkuse trassi Mipost kuni Songjeongini. Kõik istmed rongis on suunatud näoga otse ookeani poole suurte panoraamakende suunas. Rongisõiduga oli ka meie viimane pikk päev Busanis lõppenud. Tegime veel mõned ilusad panoraampildid ning siis oli juba kõigil vaba aeg oma õhtu sisustamiseks.

Meie viimane hommik rannikupiirkonnas oli pühendatud vaimsusele. Alustasime päeva sügava ja rahustava templikogemusega, kus saime osa budistlikest rütmidest, imetlesime traditsioonilist arhitektuuri ja nautisime hommikust meelerahu keset loodust. Ekkursiooni käigus eelmisel päeval külastasime Haedong Yonggungsa templit, mis asub mere kaldal. See on kahtlemata Busani ja kogu Lõuna-Korea üks ikoonilisemaid vaatamisväärsusi. 1376. aastal asutatud tempel asub otse kiviplatvormidel, kus lained pekslevad vastu rannikukaljusid. Seevastu meie viimasel päeval Busanis ootas meid hoopis teistsugune templikogemus. Beomeosa on rahulik mägiklooster, mis on asustatud 678. aastal ning see klooster pakub klassikalist ja sügavat Korea budistlikku vaimsust. See asub Geumjeongsani mäe lopsakal nõlval. Siin me kogesime traditsioonilist templiarhitektuuri, võtsime osa teetseremooniast ning valmistasime endale ise oma palvehelmed.

Beomeosa templi teetseremoonia ja 108 palvehelme valmistamine on kaks kõige sügavamat ja meeldejäävamat tegevust, mida ma Lõuna-Koreas kogesin. Kui Jeju oli loodus ja Seoul oli poliitika ja shopping, siis Busan oli minu jaoks kindlasti vaimsus tänu Beomeosa templikogemusele. See ei olnud pelgalt meelelahutus või käsitöö, vaid aktiivse meditatsiooni vormid, mis aitasid leida sisemist rahu ja mõista budistlikku filosoofiat. Filosoofia osas me muidugi laskusime vaidlusesse. Meiesugused paganad ei suuda vist kunagi täielikult mõista budistlikku filosoofiat. Me oleme lihtsalt niivõrd mateerias kinni.

Erinevalt igapäevasest kiirest kohvijoomisest on traditsiooniline Korea teetseremoonia rahuliku ja püha rütmiga rituaal, mida viiakse läbi spetsiaalses tatamimatiga tee-saalis. Tseremooniat juhtis Beomeosa munk. See oli haruldane võimalus vabas ja sõbralikus õhkkonnas mungaga teed rüübata ning temalt küsida küsimusi elufilosoofia, meditatsiooni või munga argipäeva kohta. Munk õpetas teed nautides kasutama kõiki viit meelt. Kuulasime vee solinat, imetlesime tee värve, hingasime sisse tee aroomi, tunnetasime tassi soojust ja maitsesime rohelist teed. Õppisime, kuidas õigesti hoida traditsioonilist ilma sangata teetassi ning miks teed valatakse alati kolmeks eri lonksuks, millest igaüks paljastab uue maitsetasandi.

Peale tee tseremooniat läksime valmistama palvehelmeid. 108 palvehelme valmistamine on füüsiliselt ja vaimselt liigutav kogemus. Sulle antakse tühi nöör ja 108 puust pärli. Sinu ülesandeks on teha 108 täielikku budistlikku kummardust – iga kummarduse järel lükid nöörile ühe helme. Tegelikult meie tegime haltuurat ning meie ei kummardanud. Mina küll proovisin iga helme nööri sidumisel midagi palvuse moodi oma peas tekitada, aga lõpuks olin ka kõigist ajaga nii maas, et ladusin viimased paarkümmet helmest kiiruga nööri otsa 🙂 Budismis sümboliseerib arv 108 inimhinge 108 maist muret, kiusatust ja illusiooni. Iga kummardus või palvus aitab ühest neist vabaneda, treenides samal ajal alandlikkust ja teadvelolekut. Rituaali lõpuks vaimselt selge, seod nööri kokku ning munk palvetab sinuga ja õnnistab palvehelmed sisse. Sa saad sellest endale isikliku käevõru, mis jääb sulle eluks ajaks meenutama Beomeosat.

Meil oli antud templis ka kõige askeetlikum lõunasöök. Nad ei söö seal liha ning templisööklas ei olnud valik just väga suur. Meile pandi ka südamele, et me ei võtaks taldrikule rohkem toitu, kui me ei jaksa ära süüa. Me kõik pidasime sellest kinni ning austasime nende kombeid toitu mitte raisata. Eestlastel vist üldse ei ole sellega probleeme, sest me üldjuhul raiskame toitu väga vähe, kui võrrelda end teiste rahvustega.

Peale lõunasööki sõitsime bussiga paar minutit edasi, et külastada ka ajaloolist templikompleksi. See Silla dünastia ajal asutatud kompleks on elanud üle sajanditepikkused tormid, sõjad ja rüüstamised ning säilitanud oma sügava budistliku pühaduse. Ajalooline templikompleks ei koosne vaid ühest hoonest, vaid kujutab endast tervet iseseisvat vaimset küla, mis on planeeritud rangelt kooskõõlas ümbritseva looduse ja feng shui reeglitega. Beomeosa ja teiste sarnaste iidsete komplekside territoorium on jagatud selgeteks tsoonideks, millest igaühel on oma funktsioon:

1. Eraldatud palvemajad: Mäenõlvale, peamisest kompleksist veidi eemale on puistatud väikesed eraldatud palvemajad, mis on mõeldud eriti sügavaks ja pikaks meditatsiooniks.
2. Kolm ajaloolist väravat: Kompleksi sisenemine on järkjärguline rännak argipäevast pühasse maailma. Esimene on ühe samba värav, mis sümboliseerib meele koondamist ühte punkti. Sellele järgnevad Taevaste kuningate värav ja Viimase vabanemise värav.
3. Daeungjeon: Kompleksi süda. See on arhitektuuriline meistriteos, mis on ehitatud täielikult puidust ilma ühegi metallnaelata. Saali sees kõrguvad kuldsed Buddha skulptuurid ja lagedelt ripuvad tuhanded värvilised paberlaternad.
4. Munkade elurajoonid ja õppesaalid: Alad, kus mungad elavad, õpivad pühakirju ja kus viiakse läbi kuulsat teetseremooniat

Sellise mastaapse paiga külastamine on midagi enamat kui lihtsalt vaatamisväärsusega tutvumine – see on võimalus astuda sisse vaimsesse mikrokosmosesse, kus aeg liigub hoopis teises rütmis. Kahjuks meie pidime vaimsusega hüvasti jätma ning liikusime tagasi Busani metropoli, et Busaniga hüvasti jätta. Rong kihutas läbi Korea mägise südame kiirusega kuni 300 km/h, viies meid vaid paari tunniga otse riigi pulseerivasse pealinna Seouli, kus ootas ees meie reisi järgmine põnev peatükk.