Kuna me jõudsime Seouli hilisõhtul, siis läksime kohe hotelli. Ma käisin veel kohalikel tänavatel shoppamas ning söömas ning siis oli aeg minna puhkama. Meid ootas ees järgmisel päeval DMZ ja Korea saun.

Lõuna-Korea on täis kontraste, kuid ma ei arvanud kunagi, et kogen ühe päeva jooksul midagi nii erakordset. Meie hommik algas maailma ühe kõige rangemalt valvatava piiri ääres. Meie õhtu lõppes aga ruudulistes pükstes põrandal pikutades – täielikus rahus.

Päev algas Seoulis, kus alustasime teekonda DMZ-sse. DMZ on umbes 4 kilomeetri laiune puhvertsoon, mis lahutab Lõuna- ja Põhja-Koread. See on paik, kus ajalugu ei ole vaid õpikuridadel, vaid elab ja hingab igas okastraadis ja sõduri pilgus. Teekond sinna oli juba meeleolukas. Nägime kaisterajatisi maantee ääres, mis oli mõeldud Põhja-Korea tankide takistamiseks ning mida edasi liikusime, seda kuidagi rusuvamaks hinges läks. DMZ piiri lähedal nautisime oma lõunasööki, sest me alustasime hotellist mitte väga vara. Lõunasöök oli traditsiooniline Korea hotpot, kus saime head liha. Igaüks sai endale toidu parajaks praadida. Meie päev oli ajastatud rohkem pealelõunasesse aega, sest DMZ külastus on kellaajaline ning kuupäevaline ning meie aeg oli määratud 14:30. Teatud turistid, kes ei olnud eelnevalt aega broneerinud või seda aega saanud, üritasid minna varahommikul. Nemad tulid lõunasööki nautima tagasiteel, kui meie alles seadsime oma sammud DMZ-sse.

DMZ on kohati väga irooniline paik. Kohe piletikassa ja infokeskuse ees oli suur lõbustuspark ning seati ülesse ka lette ingverifestivali jaoks. Infokeskuses on kogu ajaliin Korea sõja kohta ning seal jäime ootama oma pileteid. Väga rangelt pidime kontrollima, et piletil olev nimi kattub meie passides olevate nimedega. Istekohad bussis olid ka märgitud piletile. Nimelt oma turismibussiga saime ainult infkeskuse ees olevasse parklasse. Edasi toimus ekskursioon juba riikliku bussiga.

Meie alustasime oma ekskursiooni vaateplatvormilt, siis liikusime edasi maa-alusesse tunnelisse ning lõpuks viidi meid ka kohustuslikku suveniiripoodi.

Dora vaateplatvorm oli peamine vaateplatvorm, kus sai piiluda Põhja-Koreasse. Seal oli ka bussiparklas üks hoone, mida lubati pildistada. Edasi liikusime natuke mäest ülesse, kus oli ehitatud lausa mitmekorruseline hoone, et näidata Põhja-Korea inimesi, kui tsirkuseloomi. Läbi binokli avanes vaade otse Põhja-Koreasse. Nägime eemalt Kijong-dongi ehk niinimetatud “propagandaküla”, kus lehvis hiiglaslik Põhja-Korea lipp. Sealpool valitses vaikus, mis tundus peaaegu ebamaine. Kohalikud giidid, kes olid gruppidega kaasas, ka meie giid, olid seal suures elevuses. Nad sättisid binoklid nii, et kas me näeksime tänaval jalutavat inimest või jalgrattaga sõitvat last. See tunne oli minu jaoks õõvastav. Kuidas saab olla ühe inimese igapäevane kurb reaalsus, teiste turismiatraktsioon. Ma ei soovinud binoklist näha mitte ühtegi inimest. Huvitav oli vaadata sealseid hooneid ning tunda, et olen näinud Põhja-Koread, kuid sealsetele inimestele soovin ma privaatsust. Mitte ükski Lõuna-Korea inimene ei vii turiste kuskile oma koduküla mäe otsa ning ei piilu oma inimestesse kodudesse!

Edasi ootas ekskursiooni kõige huvitavam osa – kolmas sissetungimistunnel. Jalutasime sügavale maa alla 300m laskumisega tunnelisse, mille Põhja-Korea oli salaja Lõuna-Korea ründamiseks kaevanud. Kiiver peas ja kummargil kitsas, niiskes kaljukoridoris kõndides tekkisid igasugused mõtted. Mina juba suutsin välja mõelda, kuidas nad saaksid veel rohkem raha teenida 🙂 Nimelt ei tohi alla tunnelisse kaasa võtta isiklikke asju ega telefone. Tunneli sissepääsu juures on hoiukapid. Pähe antakse kiiver ning algab laskumine. Siinpool peavad inimesed oma jõuvarusid hindama. Alla minek läheb ludinalt, aga peate pärast need samad 300m püsiva tõusuga ka ülesse saama. Alla jõudes läheb kitsas tunnel edasi, kuna betoonukseni, mille taga on Põhja-Korea. See on kitsas ja madal ning kui oled lühike nagu mina, siis ei pea sa isegi selga küüru laskma. Paaris madalamas kohas ma lõin isegi oma pea ära. Tunneli lõpus on kaamera, kus sa ennast ekraani pealt näed. Seal ongi rahateenimisvõimalus. Mitte kellelgi ei ole kaasas mobiili. Nüüd näed sa ennast kiivriga maaaluses tunnelis ekraani pealt. Tehke see klõps ära ning müüge hingehinna eest üleval pildid maha! Sellise pildi eest olen ka nõus ka maksma. Üleval tunnelise sissekäigu juures on makett DMZ sõduritest ning saad seal endale kiivri pähe panna ning end temaatilisel taustal pildistada. Kohe parkimisplatsi vastas on ka väike muuseum koos propaganda filmiga.

Põhja-Korea eluolu ja palgasüsteem on viimastel aastatel läbi teinud drastilisi muutusi, kuid riigi majanduslik tegelikkus püsib endiselt sügavas kriisis. Samal ajal on suhted Lõuna-Koreaga jõudnud ajaloolisesse madalpunkti, kuna Pyongyang on ametlikult hüljanud aastakümneid kestnud taasühinemise eesmärgi ja määratlenud oma lõunanaabri peamiseks vaenlaseks. Põhja-Koreas viidi läbi ulatuslik palgareform, mille käigus tõsteti riiklike ettevõtete ametlikke palku ligi kümnekordseks. Alustav töötaja teenib reformijärgselt umbes 30 000 Põhja-Korea vonni kuus, keskastme juhid 80 000–120 000 KPW ning tippametnikud kuni 220 000 vonni. Kuigi paberil tundub tõus hiiglaslik, võrdub näiteks 100 000 vonni musta turu tegeliku vahetuskursi alusel vaid ligikaudu 11 USA dollariga kuus. Koos palkade tõstmisega kasvasid riigis hüppeliselt ka toiduainete ja kütuse hinnad, mistõttu reaalne ostujõud ei ole paranenud. Riiklikust palgast ei piisa mitte ühegi pere toitmiseks. Põhja-korealased sõltuvad ellujäämiseks täielikult mitteametlikust turumajandusest ehk jangmadang’ist. Inimesed tegelevad kõrvaltöödega: tehakse pisikaubandust, remonditöid või kasvatatakse oma aias aedvilju. Naiste seas on praegu eriti levinud Hiina turule parukate ja ripsmete käsitsi valmistamine. Kuna turul võib vaid paari päevaga teenida töölise terve kuu riikliku palga, on ametlik töökoht muutunud pigem sümboolseks kohustuseks, et näidata lojaalsust režiimile.

Elu Põhja-Koreas on range hierarhia tulemus, kus elustandard sõltub inimese poliitilisest ustavusest režiimile. Pealinn Pyongyang on eliidi ja privilegeeritute näidislinn, kuhu on viimastel aastatel kerkinud uusi kõrghooneid. Väljaspool pealinna, maapiirkondades ja provintsivabrikutes on reaalsus aga hoopis teine – sealsed elanikud kannatavad pidevate palgaviivituste, kroonilise toidupuuduse ning olematu infrastruktuuri käes. Isegi linnakorterites on küttesüsteemid ja veevarustus sageli puudulikud. Riik rakendab elanikkonna peal süstemaatilist tasustamata sundtööd, mida raamistatakse kui “lojaalsuse tõestamist” riigile. Välismaale (näiteks Venemaale või Hiina tehastesse) saadetud Põhja-Korea tööliste palkadest konfiskeerib režiim otse 80–90%, jättes inimestele vaid elatusmiinimumi.

Suhted kahe Korea vahel on pingelisemad kui kunagi varem pärast Korea sõja lõppu. Kim Jong-un viis läbi ajaloolise välispoliitilise pöörde, teatades, et Lõuna-Koreaga integreerumine või rahumeelne ühinemine pole enam võimalik. Põhja-Korea muutis ametlikult oma põhiseadust, et määratleda Lõuna-Korea seaduslikult vaenuliku riigina. Selle märgiks õhiti ka viimased kahe riigi vahelised sümboolsed ühendusteed ja raudteed. Piirialadel ehk DMZ-s käib Põhja-Korea poolt massiivne kindlustuste ehitamine ja maamiinide paigaldamine. Olukord eskaleerus uuesti pärast seda, kui salaja paigaldatud miinide plahvatuses said vigastada Lõuna-Korea sõdurid, millele Pyongyang vastas uute “tehisintellekti võimekusega” hüperhelikiirusega raketitestidega. Samal ajal kui suhted Seouli ja USA-ga on täielikus madalseisus, on Põhja-Korea leidnud uut majanduslikku ja poliitilist kindlustunnet läbi väga tiheda sõjalise ja diplomaatilise koostöö Venemaaga ning jätkuva toetuse kaudu Hiinalt. See liitlasvõrgustik muudab Kim Jong-uni režiimi välissurvetele palju vastupidavamaks kui varem.

Minu jaoks oli kõige rusuvam skulptuur kahest naisest, kelle õla peal istusid linnud. Seda skultuuri vaadates hoidsin ma pisaraid tagasi. Erinevalt enamikust teistest sarnastest monumentidest, kus toolil istub vaid üks tüdruk, on Imjingaki mälestusmärgil kaks kõrvuti istuvat pronksist tütarlast traditsioonilises riietuses. See monument kannab endas topelttähistust ja sügavat sümboolikat. Monumendi peamine tähendus on “Lohutusnaised”. Mälestusmärk on pühendatud Teise maailmasõja aegsetele ohvritele, keda jaapani keeles nimetati “lohutusnaisteks”. Tegelikkuses oli tegemist sadade tuhandete Korea ja teiste Aasia riikide noorte tüdrukute ning naistega, kes sunniti Jaapani keiserliku armee poolt seksuaalorjusesse. Imjingaki kuju on ainulaadne, sest kaks tüdrukut sümboliseerivad Lõuna-Koreat ja Põhja-Koreat. See tuletab meelde, et enne poolsaare poolitamist ja Korea sõda kannatasid mõlema poole naised okupatsiooni ajal ühtmoodi. See on ühine ajalooline trauma. Kuna kuju asub otse rangelt valvatava piiri lähedal, sümboliseerivad kaks kõrvuti istuvat tüdrukut ka lootust poolsaare kunagisele rahumeelsele taasühinemisele ja lõhestatud rahva kokkuandmisele. Kuju detailide peidetud sümbolid on väike lind õlal. Lind on rahu sümbol ning ühtlasi vahendaja elavate tüdrukute ja juba meie seast lahkunud ohvrite vaimude vahel. Lühikesed ja narmendavad juuksed on teine oluline sümbol, sest sel ajal oli Koreas kombeks juukseid pikana hoida. Juuste jõuline maha lõikamine sümboliseerib seda, kuidas Jaapani sõdurid murdsid vägivaldselt tüdrukute sidemed oma perede ja kodumaaga. Paljad ja poolikult maas olevad jalad sümboliseerivad seda, et pärast sõja lõppu ei saanud ohvrid rahus koju naasta. Nad pidid elama ühiskondliku stigma ja häbitunde all, suutmata kanda kindlat pinda jalge all. Paljude teiste kujude juures on tühi tool tüdrukute kõrval. See tähistab neid ohvreid, kes surid enne, kui jõudsid õiglust või ametlikku vabandust näha. Tänaseni on veel neid “Lohutusnaisi” elus ning korra nädalas nad streigivad Jaapani saatkonna ees, aga ma sügavalt kahtlen, et nad kunagi Jaapanilt ametliku vabanduse oma eluajal saavad.

Huvitav ajalooline meediasündmus oli erisaade “Laialipaisatud perede otsingul”. Saate vahendusel leidis üksteist üle 10 000 perekonna. See oli täis südantlõhestavaid hetki, kus aastakümneid lahus olnud õed-vennad või vanemad ja lapsed üksteist otse-eetris ära tundsid ja nuttes kaela langesid. UNESCO kandis selle telesaate salvestised hiljem maailma mälu registrisse, tunnustades seda kui üht unikaalsemat ja emotsionaalsemat dokumentaali külma sõja inimlikest tagajärgedest. 1983. aastal läks Lõuna-Korea riiklik telekanal KBS eetrisse otseülekandega, mis pidi algselt kestma vaid paar tundi, et aidata inimestel leida Korea sõja (1950–1953) kaoses kaduma läinud pereliikmeid. Inimesed tulid telestuudiosse ja kandsid rinnas silte oma kadunud sugulaste nimede, vanuse ja viimaste teadaolevate asukohtadega. Saade muutus üleriigiliseks fenomeniks ja kestis järjest 138 päeva.

Kogu kahe riigi vahelisest pingest tingituna oli ka kogu ekskursioon väga reglemeteeritud. Bussis pidi olema kindlatel kellaaegadel ning pildistada ei tohtinud peaaegu mitte kusagil. Sellest kohustuslikust suveniiripoest ostsin isegi mingi kummalise riisiõlu ja paar meenet sõpradele. DMZ külastus tekitab külmavärinaid, sest see tuletab meelde, et poolsaar on tehniliselt endiselt sõjas. Emotsioonid olid laes, jalad tunnelis ronimisest väsinud ja meeled vajasid hädasti mahalaadimist. Õhtul ootas meid lõõgastav Korea sauna kogemus ja täielik taassünd jjimjilbangis.

DMZ stressimaandus nõudis radikaalseid meetmeid ja selleks sobis ideaalselt jjimjilbang – Korea traditsiooniline 24/7 avatud saunakompleks. Valisin Seoulis ühe suurema ja tuntuma spaa, et kogeda seda täisprogrammiga. Kui DMZ-s olid reeglid ranged, siis siin tuli end samuti kiiresti “vabaks” lasta – sõna otseses mõttes.

Kuidas Korea saunakogemus välja näeb? Meeste ja naiste riietus- ja pesuruumid on täielikult eraldi. Jah, seal ollakse täiesti alasti. Pärast põhjalikku pesemist ootavad sind erineva temperatuuriga mullivannid ja mineraalivannid. See algne kohmetus kaob umbes kahe minutiga, sest kohalike jaoks on see puhtalt sotsiaalne ja tervislik rutiin. Pärast veemõnusid pannakse selga spetsiaalsed puuvillased särgid ja lühikesed püksid ning suundutakse ühisele alale, kus mehed ja naised saavad koos aega veeta. Seal keerasin rätikust kohustusliku “lambapea” mütsi, mis on Korea saunade mitteametlik sümbol. Ühisalal on kümmekond erinevat sauna. Proovisin iidset tellisahju (Hanbuiltok), mis oli vooderdatud soolakristallidega, ja seejärel täielikku jääkambrit, et poorid uuesti kinni tõmmata. Jjimjilbangi külastus pole täielik ilma kahe asjata: Sikhye (magus, külm riisijook) ja Maekbanseok gyeorran (kuumadel kividel pruuniks küpsetatud munad). Ma mune ei proovinud, aga see riisijook ei vääri küll küünlaid 🙂

Kõige ikoonilisemad teematoad on meediakunsti saun. See on madalama temperatuuriga ruum, kus laes on 360-kraadine panoraamekraan. Seal pikutades saab vaadata tähistaevast, auroorasid või veealust maailma, mis loob sügava sensoorse lõõgastuse. Pilvesaun on ruum, mis on täidetud õrna, lõõgastava ravimtaimede aroomiga auruga. Madal ja pehme udu tekitab tunne, nagu lebaksid sõna otseses mõttes pilvede vahel. Küpressipuidu saun on ruum, mis on ehitatud naturaalsest küpressipuidust, mis eritab looduslikke puiduõlisid. Ruumis kuvatakse seinale rahulikke metsa- ja loodusvaateid ning temperatuur on mõnusalt leebe. Bulgama on traditsiooniline saviahi. See on ka kõige kuumem ruum (kuni 70–80°C), mis on vooderdatud punase saviga. See on mõeldud tõeliseks higistamiseks ja keha toksiinidest vabastamiseks. Soolatuba ja Söetuba on Himaalaja soolakristallidega vooderdatud ruum, mis aitab puhastada nahka ja hingamisteid, samal ajal kui söetuba on tuntud oma keha puhastava toime poolest.

Veel on saunas välituba jalgadele. See on avatud terrassil asuv soe jalavann, kus saab istuda spetsiaalses jopes ja nautida vaadet Goyangis Bukhansani mägedele. See on üks kõige populaarsemaid fotokohti. Samuti on seal eraldi lõõgastusala, mis on mõeldud ainult täiskasvantuele. See on sisustatud nahast lamamistoolidega. Igal toolil on oma privaatne ekraan ja helisüsteem teleri vaatamiseks või muusika kuulamiseks. Lisatasu eest saab suvel külastada imelist katusebasseini. Kõik ostud saunas (söök, massaažitoolid jne) registreeritakse sinu elektroonilise kapivõtmega. Arve tasutakse mugavalt alles lahkumisel. Süsteem on neil väga turvaline, sest sama kapivõti teeb lahti kapi, kus on su jalanõud ja riiete kapi. Seega kui sa oma arvet ära ei maksa, siis papusid kätte ei saa 🙂 Eestlastele võib see saunakogemus olla pettumus, sest ainult paaril saunal on kraadid 60-80 kraadi ning enamus ajast liigud sa lihtsalt ühest soojast toast natuke soojemasse tuppa. Minusugusele see sobib ideaalselt. Ma ei ole oma loomult üldse sauna inimene.

Meie päev, mis algas geopoliitilise pinge ja militaarajaloo keskel, lõppes aga sügava rahu ja puhta naha tundega. Kui satud Koreasse, tee endale teene: käi ära DMZ-s, et mõista nende minevikku, ja suundu otse saunale lavale, et tunda nende olevikku.