Meie teekond Hongkongi pilvelõhkujate juurest viis meid otse Jeju saarele, kus maandusime 3. septembri varahommikul. Kuigi ma tegin meile kõigile ära K-ETA load, et piiri peal läheks kiiremini, siis õnnetuseks tuli sisse nii palju lende, et ootasime passikontrollis peaaegu 2 tundi. Peale passikontrolli võttis meid vastu juba väga energeetiline ja rõõmsameelne giid Olivia.

Saare värske ja kergelt soolane õhk pühkis väsimuse silmist ning meid võttis vastu hoopis teistsugune, looduslähedane ja rahulik elurütm. Me olime selja taha jätnud öise 3h lennu. Lennuaegadega väga priisata ei olnud, sest otselennud Hongkongist on kas ainult Hong Kong Expressiga ning seal on veel üks kohalik odavlennufirma ning mõlemad lennud lendavad öösel. Paremate aegadega lennates oleks pidanud arvestama vahemaandumisega Seoulis. Seega jõudsime väga vara Jejusse.

Pärast lennujaama- ja piiriprotseduuri suundusime esmalt ühisele hommikusöögile Ossuloc teemuuseumisse. Meie esimene ametlik peatuspaik oligi kuulus Osulloc teemuuseum. See on koht, kus kohtuvad Lõuna-Korea sügavad teetraditsioonid ja kaasaegne disain. Jalutasime keset smaragdrohelisi teepõõsa välju, mis pakkusid suurepäraseid fotovõimalusi. Muuseumi kohvikus avanes meil võimalus proovida maailmakuulsat Jeju rohelise tee matchat, ikoonilist matcha-pehmet jäätist ja rullbiskviite, mis viisid keele alla. Samuti oli seal kohalik kosmeetikapood, kus olid kõikvõimalikud kreemid ja seebid. Mina avastasin ennast lasteletist, kus sai teha postkaarte.

Teekond jätkus saare lõunarannikule, kus meid ootas ees üks Jeju kõige ikoonilisemaid loodusimesid – Daepo Jusangjeolli kalju. See geoloogiline monument tekkis tuhandeid aastaid tagasi, mil lähedal asuvast Hallasani vulkaanist voolanud laava jahtus Lõuna-Hiina mere külmas vees. Tulemuseks on kuni 20 meetri kõrgused kuusnurksed basaltsambad, mis näevad välja, nagu oleks need käsitsi kivisse raiutud. Vaade sellele, kuidas võimsad ookeanilained vastu musti geomeetrilisi kaljusid paiskuvad, oli tõeliselt suursugune vaatemäng.

Päeva lõpetasime saare lõunaosas asuvas Seogwipo Maeil Olle turul. See elav ja kirev traditsiooniline siseturg on parim koht Jeju igapäevaelu pulsi tunnetamiseks. Turul oli meil aega omal käel ringi jalutada ja kohalikke delikatesse avastada. Letid lausa upuvad saare kuulsatest Hallabongi mandariinidest ja neist tehtud värskest mahlast. Turg pakkus ka suurepärast võimalust osta kaasa suveniire, kohalikku teed, šokolaadi ja käsitööd. Kõik me tulime turult ära kollased päevalilled juustes ning me saime aru, et me oleme kõik oma sisseostud samas poes teinud 🙂

Keskpäevaks jõudsime oma hotelli. Kuna hotell asub kohe ranna ääres, avanes hea võimalus ujuma minna. Pärast tubadesse sisseregistreerimist oli kõigil reisijatel täielik vabadus valida, kuidas oma pärastlõunat sisustada. Aktiivsemad suundusid avastama hotelli kõrvalt algavat rannapromenaadi ning avalikku randa. Õhtu lõppes rahulikus tempos, nautides värskeid mereande ja valmistudes järgmisteks päevadeks.

Meie teine päev Jeju saarel oli pühendatud selle unikaalse saare sügavale ajaloole, dramaatilisele loodusele ja kohalikule elustilile. Pikk ja põnev saare ekskursioon viis meid läbi UNESCO maailmapärandi paikade ning andis haruldase sissevaate kultuuri, mida ei leia kuskilt mujalt maailmast.

Bijarim mets on erakordne ja müstiline looduskaitseala, mis on riiklikult kaitse all. Tegemist on maailma suurima üheliigilise muskaatpähkli-jugapuude metsaga, kus kasvab tihedalt koos umbes 2800 iidset puud. Need puud on elanud läbi sajandite, olles valdavalt 500 kuni 800 aastat vanad. Metsa sügavaimas südames kõrgub ala suurim kuulsus: New Millennium Nutmeg Tree, mis on üle 800 aasta vana, sirgudes ligi 25 meetri kõrgusele ja selle tüve ümbermõõt on tervelt 6 meetrit. Kohalike elanike jaoks on see puu püha, sümboliseerides Jeju saare inimeste murdumatut vaimu ja elujõudu läbi ajaloo katsumuste. Kuna tegemist on igirohelise okasmetsaga, eraldavad sealsed puud tohutul hulgal fütontsiide – looduslikke antibakteriaalseid ühendeid, mida taimed kasutavad enesekaitseks. Inimesele mõjub fütontsiidirikka õhu sissehingamine erakordselt tervendavalt. Metsa teeb külastajatele mugavaks ja eriliseks selle pinnas. Matkarajad on kaetud Jeju vulkaanilisest aktiivsusest pärineva punakas laavatuhaga.

Edasi jätkus päev liigutava ja hariva külastusega Haenyeo muuseumisse. Haenyeod on Jeju kuulsad „merenaised“ või „sukelduvad vanaemad“, kes püüavad mereande (karpe, kaheksajalgu, merisiile) otse ookeanipõhjast ilma igasuguse hapnikuvarustuseta, hoides hinge kinni kuni kaks minutit ja sukeldudes 10-20 meetri sügavusele. Muuseumis õppisime tundma selle hääbuva ja UNESCO nimistusse kuuluva traditsiooni ajalugu. Paljud neist naistest on tänaseks üle 60 aasta vanad. Saime näha nende traditsioonilisi tööriistu, riideid ning mõista nende rasket, kuid austusväärset rolli Jeju ühiskonnas. Kahjuks me nende sukeldumist ise ei näinud, sest taifuun Okinawa lähedal to Lõuna-Koreasse suured tuuled ja sellega ka väga suured lained.

Nad trotsivad külma vett, tugevaid hoovusi ja inimvõimete piire, et teenida elatist otse ookeani põhjast. Haenyeo’de tööpäev on kurnav füüsiline ja vaimne proovikivi. Erinevalt kaasaegsetest sukeldujatest ei kasuta need naised hapnikuballoone. Nende varustuseks on vaid kalipso, sukeldumismask, raskusvöö ning spetsiaalne ujuv poi (tewak), mille küljes ripub saagivõrk. Nad sukelduvad kuni 7 tundi päevas ja peaaegu 90 päeva aastas. Ookeani põhjast korjavad nad käsitsi mereande, nagu austreid, merisiilikuid, kaheksajjalgu ja väärtuslikke merikõrvu. Lisaks rängale külmale varitsevad vee all pidevad ohud: krambid, ohtlikult teravad vulkaanilised basaltrandmiku kaljud, ettearvamatud hoovused ja pikaajalisest sukeldumisest tingitud kroonilised peavalud ning kõrvakahjustused. Pärast ränka sukeldumist pinnale tõustes lasevad naised kuuldavale spetsiaalse vilistava heli, mida kutsutakse sumbisoriks. See on unikaalne hingamistehnika, mille abil nad tühjendavad kopsud süsihappegaasist. Nad väidavad, et lapsed kaldal suudavad eristada sumbriosit ning nad teavad täpselt milline on nende ema heli, kes on veepinnale tõusnud.

Miks just naised? Ajalooliselt tekkis haenyeo-kultuur 17. sajandil. Kuna paljud mehed hukkusid sõdades või kalastusõnnetustel kaugetel meredel, langes pere toitmise koorem naiste õlgadele. Lisaks avastati, et naisorganism suudab tänu spetsiifilisele rasvakihile külmas ookeanivees meestest paremini soojust hoida. Nii arenes Jeju saarel välja haruldane matrilineaarne ühiskonnamudel, kus naised muutusid leivateenijateks ja juhtisid kohalikke kalanduskoperatiive. Kogukonnas kehtib range ja püha hierarhia, mis jaguneb oskuste ja kogemuste põhjal kolme astmesse: meistrid, kesktase ja algajad. Tipptasemel meistrid ei hoia oma teadmisi endale, vaid juhendavad ja õpetavad teisi. Kuigi haenyeo’sid austatakse täna kui Korea kultuuri ikoone ja ökoloogilise, jätkusuutliku kalanduse kaitsjaid, on reaalsus kurb, sest tegemist on kaduva põlvkonnaga.

Ametliku statistika kohaselt oli 1970. aastatel aktiivseid haenyeo’sid üle 14 000 ning viimastel andmetel on saarele jäänud vaid 2371 tegevat merenaist. Enam kui 90% neist on üle 60 aasta vanad ning paljud sukelduvad aktiivselt veel oma 80ndates eluaastates. Alla 50-aastaseid sukelduda soovijaid on kogu saarel vaevalt sada. Globaalne soojenemine ja merevee temperatuuri tõus on hävitanud Jeju ranniku ökosüsteeme. Merevetikate väljad kaovad, plastprügi ja reostus suurenevad, mis tähendab, et haenyeo’de traditsioonilised püügialad jäävad tühjaks ja elatise teenimine muutub üha võimatumaks. Lõuna-Korea valitsus püüavad kultuuri päästa, pakkudes sukeldujatele tasuta tervisekindlustust, varustust ning asutades spetsiaalseid haenyeo-koole uute liikmete koolitamiseks. Sellegipoolest näitavad prognoosid, et ilma uue põlvkonna pealevooluta võib see elav legend paari aastakümne jooksul muutuda vaid muuseumieksponaadiks.

Teekond jätkus saare idatipus asuva Jeju ühe suurima ikooni – Seongsan Ilchulbongi ehk Päikesetõusu tipu juurde. Enne mäe juurde minekut tegime lõunasöögipeatuse ühes väikeses kohalikus pererestoranis ning siis jätkasime teekonnaga mäe juurde. See on hiiglaslik tufiga kaetud vulkaaniline kraater, mis kerkis ookeanist magma ja vee kokkupuutel umbes 5000 aastat tagasi. Kraatri tipp näeb välja nagu hiiglaslik roheline kroon. Plaanitud oli jalutuskäik mööda hästi hooldatud puidust treppe üles mäe ots, kuid tuul oli seal eriti suur ning meid rajale ei lubatud. Väiksemad inimesed oleks tuul minema puhunud 🙂 Tegime tuult trotsides ilusad pildid ning läksime kohvi ja jäätist sööma. Kuna me mäkke ronida ei saanud, siis asendasime selle unikaalse laavatunneliga.

Täis kõhuga suundusime edasi Jeju etnokülla, kus aeg näis olevat peatunud sajandite eest. See ei ole lihtsalt muuseum, vaid tõeline küla, kus inimesed elavad tänaseni. Imetlesime mustast laavakivist laotud seinu, madalaid õlgkatuseid, mis on tugevate tuulte tõttu köitega kinni seotud, ning saarele ainuomaseid väravaposte, mille puud lahtris andsid teada, kas peremees on kodus või mitte. Saime kuulda ka lugusid Jeju kuulsatest kivikujudest nimega Dol Hareubang ehk kivivanaisad, kes kaitsevad saart kurja eest.

Meie viimane külastuspaik Jeju saarel oli Majjangulli laavatunnel, mis on üks maailma suuremaid, valgusküllasemaid ja paremini säilinud vulkaanilisi koopasüsteeme. Meil oli haruldane võimalus jalutada otse maa-aluses tunnelis, mille kujundas sadu tuhandeid aastaid tagasi voolanud tulikuum magma. Manjanggul on osa hiiglaslikust Geomunoreum laavatunnelite süsteemist. Tunneli kogupikkus on umbes 7,4 km. See on kohati kuni 18m lai ja 23m kõrge, meenutades pigem metrootunnelit kui tavalist kitsast koobast. Kuigi suurem osa sellest ökosüsteemist on teadustöö ja looduskaitse eesmärgil suletud, on tavakülastajatele avatud põnev 1-km valgustatud lõik. Edasi-tagasi jalutuskäik võttis aega ligikaudu 45–50 minutit. Pärast ligi kahe ja poole aasta pikkust pausi – mil koobas oli pärast varingut põhjalikeks turvaparandusteks suletud – avas Manjanggul uksed taas 30. mail 2026. Renoveerimise käigus investeeriti turvalisusesse üle 12 miljardi wonni. Koopasse paigaldati täiesti uued vaateplatvormid, tugevdatud terasest turvakonstruktsioonid ning keskkonnasõbralikum ja mahedam LED-valgustus, mis ei lase tekkida tehislambist tingitud “rohelisel reostusel”. Mööda tunnelit liikudes avanevad seinte peal unikaalsed ja haruldased geomorfoloogilised mustrid. Avatud matkaraja lõpp-punktis laiub koopa tõeline pärl – 7,6-meetrine vertikaalne laavasammas. See tekkis siis, kui ülemiselt tasandilt voolas vedel laava alumisele koopakorrusele ja tarretus hiiglaslikuks kivistunud joaks. Seintel jooksvad horisontaalsed triibud näitavad, kui kõrgel tasemel sulamagmarand tunnelis kunagi voolas. Kuulus laavaformaat, mis meenutab kujult kilpkonna ning see on koopa üks pildistatum sümbol.

Meie paar päeva Jeju saarek oligi lõppenud ning edasi ootas meid juba Korea poolsaare avastamine. Lendasime Korea Air’ga Busani. Varahommikul nautisime hommikusöögi lennujaama bistroos ning lennule saime juba kiirelt ja mugavalt.