Mina tavaliselt liitun grupiga sihtkohas, aga seekord otsutsasin, et lendan alguses Eestisse. Kuna olukord Lähis-Idas on ebaselge ning mul tuleb kohe otsa ka 2 nädalat Albaaniat, siis ma ei hakanud meeletult keerulist logistikat kokku panema. Võtsin lennu Eestisse ning jätsin paar päeva enne ja pärast varu. Nii ma seekord otseses mõttes Eestist vaid läbi jooksin ja vabandan juba ette, et ei võtnud paljudega ühendust.

Sain grupiga lennujaamas kokku ning alustasime Turkish Airlines’ga oma meeleolukat teekonda Hongkongi. Minul endal südames ainult suur soov, et meil ilmadega veaks. Augusti lõpp in garanteeritult soe, aga samas on sel ajal taifuunide ja vihmasadude periood ning eks see sõltub suuresti õnnest, millise ilma sa endale kaela saad. Ma oleks küll ise ideaalis teinud reisi natuke hiljem, aga Lõuna-Koreas algavad septembri lõpus pidustused ja talv on Lõuna-Koreas päris jahe. Mul oli mingi kinnisidee, et Lõuna-Koread tahan teha koos Hongkongiga.

Tallinnast startides hakkas reis juba huvitavalt. Ma olin juba kõrvaklapid pähe pannud ning ma täpset teadet ei kuulnud, aga korraga hoovõturajal pani lennuk pidurid blokki. Käis päris korralik raksatus ning ma ei saanud alguses aru, et kas lennukiga juhtus midagi tehnilsielt. Minu taga istuv neiu hakkas meeleheitlikult nutma. Minu enda esimene reakstsioon oli see, et avasin telefonist Turkish Airlines äpi ning vaatasin, millal läheb järgmine lennuk Istanbulist Hongkongi 🙂 Õnneks oli olnud vist ainult Tallinna lennujaama otsus õhkutõus tühistada. Suundusime uuesti hoovõturaja algusesse ning õnneks ma ei pidanud hakkama broneeringuid ümber mängima. Jõudsime oma plaanipärasele lennule.

Meie saabusime õhtul Hong Kongi lennujaama, kus ootas meid kohalik giid. Jõudsime õhtuks hotelli ning jäime sinna järgmiseks 6. ööks. Meie unustamatu teekond Hongkongis ühendas endas linnaekskursiooni ajaloolised elamused, majutuse Emperor hotellis ning õhtusöögikruiisi maailmakuulsal Victoria sadamas.

Meie reis algas sisseregistreerimisega The Emperor Hotelli, mis asub mugavalt Wan Chai ja elava Causeway Bay ostupiirkonna vahel. See kaasaegne hotell on tuntud oma elegantse disaini ja mugavate voodite poolest. Kuna hotell asub Hongkongi saare südames, on sellest suurepärane ja kiire ühendus kõigi peamiste vaatamisväärsustega – olgu siis traditsioonilise trammi (Ding Ding), metroo või taksoga.

Järgmise päeva hommiku võtsime vabalt, sest puhkasime välja ajavahet. Hongkongis on Eestiga aeg 5 tundi ees! Pärast hommikusööki ja väikest puhkust hotellis alustasime põneva linnaekskursiooniga, mis viis meid läbi Hongkongi ajaloo, kultuuri ja looduse kontrastide. Meie Hongkongi tutvus algas Man Mo taoistliku templiga, mis on täis õhus rippuvaid, aromaatseid viirukispiraale ja ajaloolist hõngu. Templi lähedal oli ka ajalooline antiigiturg, mis nägi rohkem välja kui suveniiritänav. Edasi nautisime ikoonilist trammisõitu üles Victoria tippu. Meil vedas ning saime endale kohe esimese vaguni, et nautida ilusaid vaateid ning ka üleval mäe otsast avanes postkaardilik panoraamvaade pilvelõhkujate rägastikule ja sinisele sadamale. Kui britid Hongkongi jõudsid, siis nad vallutasid Victoria mäe, sest ühe õnnetu eurooplase jaoks oli mäe otsas natuke jahedam 🙂 Täna on seal Hongkongi rikkamate inimeste villad. Me nautisime vaba aega. Tegime pilte, nautisime vaateid ning ma suutsin osta ka ühe väikese maali. Mees oskas isegi paar sõna eesti keelt.

Victoria mäelt sõitsime alla ning kuna me olime oma ajagraafikust natuke ees, siis saime endale lubada ka kohalikku kurikuulsat trammisõitu. Hongkongi saarel trammile astudes, ei ole tegemist lihtsalt tavalise ühistranspordisõiduga. See on rännak ajas, mis algas juba 1904. aastal. Kohalikud kutsuvad oma armastatud kahekorrulisi tramme hellitavalt nimega “Ding Ding“ – viidates iseloomulikule kellatärinale, mida juhid jalaga tallates kasutavad jalakäijate hoiatamiseks. Maailmas, kus inimesed tormavad ühest pilvelõhkujast teise ja maa all kihutab ülimoodne metroo, pakub “Ding Ding” meeldivat kontrasti. Trammid liiguvad keskmise kiirusega vaid umbes 25–45 km/h. See teeb neist ideaalse ja ülimalt taskukohase viisi linna avastamiseks. Kogu trammipark koosneb eranditult kahekorruselistest trammidest. Parim nipp igaühele on trügida kohe ülemisele korrusele ja võtta koht päris esimeses reas. Sealt avaneb panoraamvaade otse Hongkongi elavatele tänavatele: neoonsiltidele, traditsioonilistele kuivatatud mereandide poodidele ja moodsate klaastornide vahel looklevale suurlinnaelule. Seda tegime ka meie. Sisenemise trammi tagumisest uksest, läksime treppi mööda ülesse ning väljusime esimest uksest – täpselt nii nagu iga kohalik seda teeks 🙂 Trammisõit oli väga tore ning sealt liikusime juba vaikselt ka sadamasse.

Päeva lõpetuseks oli õhtusöögikruiis Victoria lahel. Suundusime sadamasse vahetult enne päikeseloojangut. Kruiisi “tipphetk” oli kell 20:00 algav maailmakuulus valgusetendus. Sadama mõlemal kaldal asuvad pilvelõhkujad löövad tantsima sünkroniseeritud laseri- ja muusikarütmis, mida teie näete kõige paremalt positsioonilt – otse vee pealt. Pean kohe mainima, et elu Dubais on mind ära rikkunud. Ma ei saanud aru, miks see on maailma kuulus ning miks see on äge. Täiesti tavaline tulede vilkumine hoonetel. Õnneks ei olnud ma ainus “ära hellitatud”, sest nii mõnigi meist küsis, millal show peale hakkab, kuigi pool showst oli juba läbi. See meenutab minu Versailles külastust, kus küsisin, et millal purskkaevude show hakkab ja mulel vastati, et “Vaadake ometi! See juba käib”. Ja nii ma siis vaatasin paari veeniret paremale ja vasakule liikumas 🙂

Laeva pardal serveeriti rikkalikku buffet-õhtusööki, kus pakuti nii rahvusvahelisi roogasid kui ka kohalikke mereande ja Kantoni delikatesse, saateks elav muusika ja öise suurlinna tuled. Kruiisilaev oli rohkem kui pooltühi. Lauljad laulsid hästi, aga nad ei vaadanud palju oma riietusele. Üks nägi välja nagu oleks kontorist altuurale tulnud ning teine naine oli riides nagu tavainimene tänaval. Ärge saage valesti aru. Nad laulsid hästi, olid meeldivad, aga neil puudus lavaline artistiriietus. Üldse Aasias meeldivad neile kõik kaisuloomad ning nii oli ka laev nummide beebiroosde ja -siniste loomakestega kaunistatud. Alguses jäi mulje nagu me läheksime lastekruiisile 🙂 See kaisuloomade tava käis läbi Hongkongi ja Lõuna-Korea. Meil oli isegi üks buss väikeste loomakestega nii ära kaunistatud, et mul pole elu sees olnud ka lapsena nii palju mänguasju nagu selles bussis oli välja riputatud. Pärast kruiisi lõppu oli tagasisõit hotelli lühike ja mugav.

Meid ootas Hongkongis veel ees nii Lantau saar, Kowlooni piirkonna külastus ning alguses oli plaanis ka Lamma saar, aga kuna ilmad muutusid, siis otsustasin, et kõik on välja teeninud vaba viimase päeva.

Lantau saarest, Macaost ja Shenzhenist ma juba kirjutasin. Kowlooni piirkonda läksime me peale Lantau saare ekskursiooni. Seal tegime kiire jalutuskäigu vihmases templitänaval ning hiljem läksime nautisime õhtusööki. Süüa sai hästi ja palju 🙂 Miks on Kowloon Hongkongis populaarne? Kowloon tähendab tõlkes hiina keeles „Üheksa draakonit“. See on Hongkongi kõige tihedamini asustatud, elavam ja kontrastsem osa. Kui Hongkongi saar esindab modernset finantsmaailma, siis Kowloon on koht, kus elab linna tõeline hing. Õhtune ekskursioon siinsetel tänavatel on parim viis kogeda, kuidas aastasadade pikkune ajalugu, elav tänavakultuur ja maailmatasemel kulinaaria sulanduvad üheks neoonseks vaatemänguks.

Kowlooni nimi ulatub tagasi aastasse 1278 ja on seotud Songi dünastia viimase poisskeisriga, kes piirkonnas mongolite eest varju otsis. Märgates maastikul kaheksat mäge, nimetas keiser neid „kaheksaks draakoniks“. Tema nõunik aga tuletas meelde, et ka keiser ise on draakon – nii sündis nimi Üheksa Draakonit. Sajandeid oli Kowloon rannikukaitseline tugipunkt. Pärast oopiumisõdasid loovutas Qingi dünastia 1860. aastal Kowlooni poolsaare lõunaosa Briti impeeriumile. Kowlooni ajaloo kõige põnevam peatükk on seotud endise Hiina sõjaväefordiga, mis jäi juriidiliseks vaidlusalaks Suurbritannia ja Hiina vahel. Sellest kujunes anarhistlik „Müürilinn“ – maailma tihedaimalt asustatud kvartal, kus puudusid seadused, maksud ja valitsus. Enne selle lammutamist 1993. elasid seal triaadid, illegaalsed hambaarstid ja peen peenmehaanika tööstus. Täna asub seal kaunis ajalooline park.

Meie jõudsime sinna õhtul, mil Kowloon ärkab oma tõelisele elule. Temple Street on Hongkongi kõige kuulsam ja elavam ööturg. Turg on saanud nime siinse ajaloolise Tin Hau templi järgi. Õhtuti täitub tänav erekollaste lampide, suveniirilettide, ennustajate ja tänavamuusikutega, kes laulavad traditsioonilist Kantoni ooperit. See on koht, kus on filmitud loendamatud Hongkongi gangsterifilmid. Kowlooni õhtut ei saa lugeda täielikuks ilma õhtusöögita otse tänaval või selle kohal. Templitänava ümbrus on kuulus oma Dai Pai Dong’ide ehk traditsiooniliste avatud tänavarestoranide poolest. Meie ei jäänud plastiktoolidele istuma, kuna vihma sadas, aga me olime valinud õhtusöögikohas restorani Victoria sadama ääres.

Mong Koki on neoonmeri, mida Guinnessi rekordite raamat on nimetanud üheks maailma kõige tihedamini asustatud paigaks planeedil. Sõitsime mööda Sai Yeung Choi tänavat, kus vertikaalsed neoon- ja LED-sildid ulatuvad kaugele sõidutee kohale. See on elav tarbimis- ja noortekultuuri meka, mis sumiseb südaööni. Kowlooni õhtu näitas meile Hongkongi ilma filtriteta – see on lärmakas, maitsekas, ajalooliselt sügav ja unustamatult ere. Ma ei võtnud antud piirkonnas hotelli, sest seal on alati meeletud ummikud, kuigi see piirkond on iga shoppahooliku paradiis 🙂

Meie hotelli lähedal oli kohalik turg, kus saime puuvilju ning väiksemaid suveniire. See piirkond oli ka kuulus oma pardi ja sealiha poolest, mida ma ka hotelli kaasa ostsin. Ma arvan, et sealt turult sain ma Hongkongi soodsamad suveniirid ning siis avastasime veel ühe riietepoe, kus saime soodsa hinnaga huvitavaid riideid. Minu kaalukategooria ei anna just palju valikuvõimalusi, aga no kurat üks vihmakeep mahtus ikka selga 🙂

Hotellist teisele poole jäi uuem ja popim finantskeskus, kus oli üks kaubanuskeskus selline, et neil oli väga kihvt raamatuppood ja ja pea 9 korrust restorane. Seal käisin ma päris mitmel päeval söömas. Ühel korral leidsime ka juhuslikult Michelini tärniga söögikoha. Toit oli hea, aga mitte midagi erilisemat, mida teised restoranid ei oleks pakkunud. Sisustus oli neil ka väga tagasihoidlik. Kui neil ei oleks suurelt Michelini silti üleval, siis ma ei oleks küll aru saanud, et tegemist oleks olnud mingi erilise kohaga.

Ja märkamatult olime jõudnud oma Hongkongi reisi lõppjoonele. Meil oli ainult üks päev, et nautida Hongkongi. See oli viimane päev täis valikuvabadust, mis kulmineerus südaöise teeleasumisega uue sihtkoha – Lõuna-Korea lõunapoolseima pärli, Jeju saare suunas. Kliendid said oma viimase päeva Hongkongis sisustada täpselt oma äranägemise järgi. Need, kes otsustasid jääda linnadžunglisse, nautisid vaba päeva Hongkongi saarel. See oli ideaalne aeg, et teha viimased sisseostud Causeway Bay luksuslikes kaubamajades, jalutada rahulikult läbi pilvelõhkujate vahele peidetud Hongkongi parkides või nautida tassi traditsioonilist Hongkongi piimateed mõnes hubases kohvikus.

Mõned meist läksid Hongkongi akvaariumisse, teised sukeldusid tagasi Kowlooni poodidesse ning mina ning mõned teised nautisime Hongkongi kultuuri. Maailmakuulsa Victoria sadama kaldal laiub 40 hektaril Lääne-Kowlooni kultuurikvartal, mis on kujunenud Hongkongi kaasaegse kunsti, ajaloo ja linnakultuuri tulipunktiks. See hiiglaslik mere täitemaale rajatud ala pakub täiuslikku kontrasti linna tihedale pilvelõhkujate rägastikule, ühendades maailmatasemel muuseumid, rohelised pargid ja panoraamvaated Hongkongi saare siluetile.

Kultuuripiirkond on jagatud 3 fookuspunktiks, millest igaüks esindab eri tahku nii Aasia kui ka globaalsest kultuuripärandist:

1. M+ Muuseum: Aasia esimene üleilmne kaasaegse visuaalkultuuri muuseum, mis võistleb mastaabilt New Yorgi MoMA või Londoni Tate Moderniga. Hoone ise on arhitektuuriline meistriteos, mille pimeduse saabudes süttiv hiiglaslik LED-fassaad muudab muuseumi otse üle lahe nähtavaks digitaalseks kunstiteoseks. Sisemusest leiab disaini, arhitektuuri ja liikuvat pilti. Meie veetsime seal sees lausa 2 tundi. Ja kuigi ma igat moodsat kunsti ei mõista, siis see oli huvitav kogemus ning soovitan kõigile.
2. Hongkongi Paleemuuseum: See muuseum toob külastajateni Pekingi Keelatud linna hindamatud keiserlikud aarded, portselani ja rüüd. Erinevalt klassikalistest muuseumidest on siinne lähenemine dünaamiline, pakkudes tihedalt vahetuvaid tipptasemel rahvusvahelisi ühisnäitusi.
3. Xiqu Keskus: See on traditsioonilisele hiina ooperile pühitsetud ukselävi. Silmapaistva “kootud” fassaadiga hoones saab nautida kantonikeelseid ooperietendusi uustulnukatele kohandatud Teemaja teatris, kus lavastusi jälgitakse traditsioonilise tee ja dim sum ampsude kõrvale. Mina sinna kahjuks seekord ei jõudnud.

Muuseumide vahele jääb kunstipark, mille suured muruplatsid ja kahe kilomeetri pikkune rannapromenaad on muutunud kohalike seas ülipopulaarseks. Siia tullakse piknikku pidama, jalgrattaid rentima ja elavat muusikat kuulama. Kvartal on tuntud ka kui linna üks parimaid paiku päikeseloojangu pildistamiseks, mil taevas värvub sadama kohal purpurnseks ja pilvelõhkujates süttivad tuled.

Pärast elamusterohket päeva kogunes grupp uuesti hotelli. Hilisõhtul ootas meid hotellist välja registreerimine ning ransfeer Hongkongi rahvusvahelisse lennujaama. Kuna meil oli hommikusöök tellitud, siis hotell nõustus hommikusöögi asemel ärasõidu päeval tegema võileivad ja apelsini mahla. Nii me nautisime oma eriti varajast hommikusööki kell 10 õhtul 🙂

Hong Kongi lennujaamas väljus meie lend uhiuuest Terminal 2. See oli väga ilus terminal led-valgusseintega ning passikontrolli sisenesime nagu oleksime laskunud veealusesse akvaariumisse. Lennujaam oli põhimõtteliselt inimestest tühi. Meid suunati küll alguses iseteeninduslettidesse, aga kas inimestel oli igav või me paistsime saamatud, aga meid suunati letti, kus meid teenindas inimene. Passkontroll läks väga ladusalt läbi automaatväravate. Edasi sõitsime lennujaama rongiga oma lennuvärava juurde. Pettumus oli see, et poed olid öösel kinni. Lennujaama ooteruum oli nii külm, et otsisime kohta, kus meile tuul peale ei puhuks.

Kuna poed olid kinni, sis käis väga tihe elu ümber automaatmasinate, kus sai omale pirukat ja jooki tellida. Lõpuks tuli ka aeg lennukile asuda. Meid ootas ees öine lend kirdesse, jättes selja taha Hongkongi neoonmere ja liikudes vastu uuele hommikule.

Meie järgmiseks peatuseks oli Jeju saar – Lõuna-Korea kauge lõunapoolne oaas. See vulkaaniline saar, mis on tuntud oma rabava looduse, mustade laavakivide, hingematvate koskede ja müstiliste Haenyeo (sukelduvate vanaemade) kultuuri poolest, oli täiuslik järgmine peatükk meie reisil. Hongkongi tempokas energia asendus peagi Jeju saare vulkaanilise rahu ja korealiku külalislahkusega. Seiklus jätkus juba uuel maal!