Meie hommik algas ärevalt, sest ilmateade oli välja kuulutanud taifuunihoiatuse T1, mis võib tõusta T3 tasemeni. Kõige suurem mure oli, et köisraudtee pannakse kinni. Ja kui sul on kiire, siis midagi alati juhtub. Meie bussile tehti hotelli ees avarii ning,et mitte aega kaotada läksime Lantaule taksodega. Avarii oli olematu. Bussi tagatulel oli ainult väike kriim, aga sellele järgnes mitme politsei saabumine motikal ja lausa kiirabi. Asi tundus väga dramaatiline, aga see pidavat olema tavaline praktika seal.
Hoolimata hommikusest viperusest ning lubatavast halvast ilmast pakkus poolepäevane ekskursioon Lantau saarele täiuslikku põgenemist Hongkongi pilvelõhkujate rägastikust, viies meid vaid lühikese ajaga keset rohelisi mägesid, iidseid traditsioone ja rannikualade ajalugu.
Enne kui Lantaust sai tänapäevane turismi- ja transpordisõlm, oli saarel hoopis teistsugune roll. Sarnaselt Shenzhenile oli Lantau saar Songi dünastia ajal tuntud ebaseadusliku soolakaubanduse ja salakaubavedajate paradiisina. Saare kitsad lahed pakkusid sajandeid suurepärast varjupaika Lõuna-Hiina mere piraatidele. Aastal 1278, kui mongolid Hiina vallutasid, põgenesid alaealine Songi dünastia keiser ja tema õukond just Lantaul asuvasse Mui Wo piirkonda, tehes saarest lühikeseks ajaks keiserliku peatuspaiga. 20. sajandi alguses valisid budistlikud mungad saare selle eraldatuse ja rahu tõttu. Nad rajasid keset mägesid kloostreid, millest tuntuim on Po Lin. Lantau säilitas oma puutumatu looduse ja rahuliku elorütmi kuni 1990. aastateni, mil saare põhjaossa ehitati uus lennujaam ja Hong Kong Disneyland.
Me alustame Lantau saarel köisraudteega üle mägede, mille nimeks Ngong Ping 360. See on 5,7 kilomeetri pikkune elamus, mis viis meid 25 minutiga üle Tung Chungi lahe ja roheliste mäetippude. Köisraudtee viis meid Ngong Pingi kultuurikülla, kust jalutuskäik viis saare kõige kuulsama maamärgi – Tian Tan Buddha juurde. See 34 meetri kõrgune pronksist kuju vaatab sümboolselt põhja poole, valvates Hiina rahvast. Kuju jalamile jõudmiseks tuleb ronida 268 astet. Otse kuju vastas asub Po Lini klooster, mis asutati 1906. aastal. Kloostril on suursugune Suur Saal ja me tegime väikese snäkipeatuse kohe kloostri kõrval asuvas restoranis.
Kohe kui köisraudteega ülesse jõudsime ootas meid suveniiripood. Tüüpilise turismilõksuna ostsin köisraudteekabiinikujulist jäätist. Nüüd oli ka hakanud vihma sadamama, aga meie olime õnnelikud. Me olime saanud ülesse ning edasised köisraudtee sulgemised meid enam ei huvitanud 🙂 Läksime kohe kuulsat Hongkongi tee, kohvi ja piima segu jooma. Seda oli tore proovida, aga kahtlen, et see kellelegi meile püsivalt menüüsse jääks. Vihmaga Tian Tani Buddha ja Po Lini külastamisel oli oma eelis. Järjekorrad peaaegu täielikult puudusid. Me ei pidanud pikalt ootama köisraudteed ning ka treppidest oli lahe ülesse buddha juurde minna. Peale Po Lini kloostri külastust oli ka vihm järgi jäänud ning meie Lantau saare teine pool läks juba väga ladusalt ja mõnusalt.
Ngong Pingist viib lühike 15-minutiline bussisõit Tai O kalurikülasse. See koht on elav mälestusmärk Lantau ajaloost. Siin elab Tanka rahvakild, kes on sajandeid ehitanud oma majad loodete piirkonda vaiade peale. Jalutasime mööda kitsaid kuivatatud mereandide turgu paadi peale, et sõita The Heritage Hotelli lõunasööki nautima. Hotelli ajalugu ulatub tagasi 1902. aastasse, mil hoone ehitati esialgselt Tai O merepolitseijaamaks. Tänapäeval tegutseb see ajaloolises koloniaalstiilis hoones eksklusiivse 9-toalise hotellina. Toit oli restoranis väga maitsev, aga portsud oli ülisuured. Peale lõunasööki suutsid meil mõned isegi lifti kinni jääda, aga see võib juba minu reisidel kujuneda harjumuseks 🙂
Peale lõunasööki ootas meid paadireis ümber Lantau saare ning selle peamine eesmärk oli kohata haruldasi roosasid delfiine. Ilm oli ilus. Vihm oli lõppenud ning taevas oli selge ja korraga sulpsatas välja veest armas delfiini pea. Korraga oli neid seal lausa rohkem. Me saime pildile imelise kaadri, kus 2 roosat delfiini hüppasid korraga ülesse. Isegi meie kohalik giid oli sellest nii elevil, et jagas minuga emotsioone veel paar päeva whatsappis. Tavaliselt olevat näinud ainult nende selgu, kuid sellist hüptet ja veel, et 2 korraga oli ka tema elu jooksul esimene kogemus.
Hongkongi roosad delfiinid on ametliku nimega Hiina valged delfiinid. Nad on unikaalsed mereimetajad, kes elavad Hongkongi ümbritsevates rannikuvetes, eriti Lantau saare lähedal ja Pärlijõe suudmealas. Erinevalt Amazonase roosat värvi jõedelfiinidest, sünnivad Hiina valged delfiinid tegelikult tumehallina. Vanuse kasvades nende hall värvus tuhmub ning asendub valge või hallikaspastellse tooniga. Nende kuulus ere roosa värvus ei tulene pigmendist, vaid nahaaluste veresoonte laienemisest, mis aitab loomadel sooja veega keskkonnas kehatemperatuuri reguleerida. Sisuliselt nad “punastavad” mahajahtumiseks 🙂 Roosad delfiinid valiti 1997. aastal Hongkongi Suurbritannialt Hiinale üleandmise tseremoonia ametlikuks maskotiks, kuid sellest ajast saadik on nende arvukus drastiliselt kahanenud. Kui 2003. aastal loendati Hongkongi vetes veel ligi 188 isendit, siis viimastel aastatel on kohalik püsipopulatsioon kahanenud vaid ligikaudu 30–40 isendini. Meie olime nii õnnelikud, et kohtasime nendest üsna mitut isendit, kes andsid meile unustamatu vaatemängu.
Ülimate emotsioonidega jätkasime oma paadireisi Tai O vaiade vahel olevate majade juurde. Nautisime kohalikku küla paadist ning hiljem tegime veel pikema jalutuskäigu läbi küla bussini. Kuna suur osa külast on ehitatud mudastele madalikele ja veeteede kohale, kutsutakse seda paika sageli ka “Idamaade Veneetsiaks”. See on üks väheseid kohti Hongkongis, kus saab näha traditsioonilist eluviisi. Tai O kalurikülas elab praegu umbes 2000–3000 inimest. Veel möödunud sajandi keskpaigas oli elanikke ligi 30 000–50 000, kuid traditsioonilise kalatööstuse hääbumise tõttu on asurkond drastiliselt kahanenud. Meie kohaliku giidi isa on pärit sealt külas ning tema onu pidavat veel tänagi seal elama. Uuemates majades algavad seal stuudiokorteri üürihinnad nii 1000 eur ja ülespoole ja odavama kinnisvara saab seal kätte ca 200 000 euroga. See-eest need ikoonilised vaiadel asuvad veepealsed majad ehk Pang Uk-id kuuluvad põlvkondade kaupa kohalikele peredele riiklike erilubade alusel ja neid reeglina tavaturul vabalt osta ega üürida ei saa.
Pärast Tai O külastust võtsime suuna tagasi Hongkongi, kuid meie päev ei olnud sellega veel lõppenud. Päeva õhtune pool oli ette valmistatud selleks, et tutvuda Kowlooni piirkonnaga.
