Päev algas varakult Hongkongi saarelt kiirpraamiga, mis viis meid umbes tunniga otse Macao sadamasse. Teine alternatiiv oleks sõita üle maailma pikima meresilla spetsiaalse Golden Bus süstikbussiga, aga meie valisime praamisõidu. Pärast Macao piirikontrolli läbimist suundusime otse ajaloolisesse keskusesse. Jalutasime üles linna tuntuima maamärgi, Püha Pauluse kiriku varemete juurde. See 17. sajandi jesuiitide kiriku fassaad on säilinud pärast hävitavat põlengut ja troonib suursuguselt künka otsas. Fassaadi kõrval asub Monte kindlus, kust avaneb panoraamvaade kontrastsele linnale: ühel pool ajaloolised elurajoonid, teisel pool futuristlikult kõrguv kasiino Grand Lisboa.

Ülevalt kiriku varemete juurest liikusime alla linna südamesse – Senado väljakule, mis tervitab mosaiiksete laineliste sillutiskivide ja suviste pastelltoonides koloniaalhoonetega. Nüüd targemana võib öelda, et ma oleksin ssoovinud Senado väljakul kauem olla ja vähem aega kasiinos. Samas ilm oli ka selline, et kui me oleksime vanalinna kauemaks jäänud, siis oleksime kindlalt endale korraliku troopilise paduvihma kaela saanud.

Kuig täna on Macao tuledesäras Aasia Las Vegas, on Macao ajalugu erakordne lugu Idamaade ja Lääne kohtumisest, olles pea 450 aastat unikaalne sild Hiina ja Portugali kultuuride vahel. See väike territoorium on näinud arengut vaiksest kalurikülast maailma suurimaks kasiinopealinnaks. Enne eurooplaste saabumist oli Macao piirkond hõredalt asustatud saarestik, kus elasid peamiselt hiina kalurid ja põllumehed. Kui Portugali meresõitjad saabusid ja küsisid koha nime, vastasid kohalikud “A-Ma-Gau” (A-Ma laht). Sellest vormus portugallaste suus sõna Macao.

Macao muutus Portigali kantsiks aastatel 1557-1849. Erinevalt paljudest teistest kolooniatest ei vallutatud Macaod sõjaga. 1557. aastal andis Hiina Mingi dünastia portugallastele õiguse Macausse asuda ja seal kaubelda, vastutasuks abi eest piraatide tõrjumisel ja iga-aastase renditasu eest. Macaost sai ülioluline sõlmpunkt ülemaailmses kaubanduses, mis ühendas Lissaboni, Goa, Malakat, Nagasakit ja Guangzhoud. Sealtkaudu liikusid Hiina siid ja portselan ning Jaapani hõbe. Macao kujunes jesuiitide baasiks Aasias. Sealt suundusid misjonärid, sealhulgas Matteo Ricci, edasi Hiina sisealadele ja Jaapanisse. Jesuiitide kontor on siiani avatud Macaos.

Edasi suundusime A-Ma templi juurde. A-Ma tempel on linna vanim ja kuulsaim pühakoda. See ajalooline tempel ehitati 1488. aastal Mingi dünastia ajal ja on pühendatud Mazule (ehk A-Ma’le), Hiina merepäästjate ja kalurite jumalannale. Tempel kuulub Macao ajaloolisesse keskusesse ning on alates 2005. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus. See oli tore mäenõlval astmeline tempel, kus ma ostsin kaasa ka õnnekotikesed.

19. sajandil Macao positsioon muutus drastiliselt. Pärast seda, kui Briti impeerium asutas 1841. aastal naabruses Hongkongi, kaotas Macao oma süvaveesadama puudumise tõttu kaubandusliku esipositsiooni. 1849. aastal lõpetas Portugal ühepoolselt rendi maksmise ja kuulutas Macao suveräänseks territooriumiks, mida Hiina Qingi dünastia tunnustas ametlikult alles 1887. aasta Pekingi lepinguga. Majandusraskuste leevendamiseks seadustas Portugali kuberner 1850. aastatel Macaos hasartmängud, mis pani aluse linna tänasele identiteedile.

Edasi sõitsime uude Cotai Stripile, mis on kuulsaks saanud oma massiivsete hotelli- ja kasiinokomplekside poolest. Nautisime Portugali lõunasööki Grand Lisboa hotellis, kus toit oli väga maitsev. Seal sain ma esimest korda teada, et hiinlased joovad sooja vett. Ma ei hakanud vett tagasi saatma, aga palusin klientidele tuua külma vett. Kuna ma soojast veest ei loobunud, siis teenindaja serveeris mulle järjekindlalt kuni lõunasöögi lõpuni sooja vett. Pika peale harjus sellega isegi ära. Pärast lõunasööki oli restorani juhataja mures. Ta arvas, et meile ei maitsenud toit, sest me jätsime palju järgi. Kinnitasime, et toit oli tõesti maitsev, aga lihtsalt kogused olid meile suured. Paistis, et ta kuidagi leppis meie selgitusega.

Teise maailmasõja ajal jäi Portugal (ja seega ka Macau) neutraalseks. Kuigi Jaapan okupeeris ümbritseva Hiina ja Hongkongi, jäi Macau jaapanlaste poolt otseselt vallutamata, toimides regiooni ainsa turvasadamana sadadele tuhandetele põgenikele. Pärast 1974. aasta Nelgirevolutsiooni Portugalis otsustas uus demokraatlik valitsus kõigist kolooniatest loobuda. Portugal tunnistas Macaod kui “Hiina territooriumi Portugali halduse all”. 20. detsembril 1999 andis Portugal Macau ametlikult üle Hiina Rahvavabariigile. Sarnaselt Hongkongile sai Macaost eriadministratiivpiirkond, mis säilitab oma õigussüsteemi, valuuta ja eluviisi vähemalt aastani 2049.

Edasi ootas meid veel suurem kasiinokülastus kui seda oli Grand Lisboa hotellis. Astusime sisse The Venetian Macao kaubanduskeskusesse, kus katusesse on maalitud tehislik taevas ja siseruumides voolavad kanalid, millel sõidavad päris gondlid. Minu jaoks oli see kasiinokogemus pettumus. Minu silmis on kasiinod olnud alati James Bondi filmides väga elegantsed kohad, kus naised ja mehed on üles loodud. See oli lihtsalt üks suur ruum lugematu arvu pokkerilaudade ja mänguautomaatidega, mille vahel liikusid plätudes ja šortsides turistid. Ma käisin selle kiirelt läbi ja ülejäänud aja veetsime kaubanduskeskuses. Meie kohalik giid oli lausa mures, kui küsisin, et mida kuradit ma siin 2 tundi tegema peaks? Giid ise oli aga väga uhke, et 2002. aastal lõpetati hasartmängude monopol ja turg avati välisinvestoritele. Sellest ajast alates on täidetud merealale ehitatud massiivsed megakasiinod, mille käive ületab mitmekordselt Las Vegase oma. Kui algselt oli Macao pindala 11km2, siis nüüd juba peaaegu 33km2 oma ca 700 000 elanikuga.

Kuna ma panustasin postkaaride otsingule. siis ma need isegi sain sealt. Postmarkide ja postkontori leidmine tundus keeruline. Selle pärast otsustasin minna kaubanduskeskusega ühendatud olevasse messikeskusesse. Businees Centeris maksin teenuse eest ning nemad lubasid postkaardid Eestisse saata. Nad hoiatasid, et see võib võtta mitu nädalat. Ma ütlesin, et ega see hullem kui Indiast ikka olla ei saa, sest sealt ei jõudnudki postkaardid Eestisse 🙂 Pärast ekskursiooni läksime tagasi praamiterminali. Viimased praamid ja bussid Hongkongi suunas liiguvad hilisööni.

Tänapäeval on Macao UNESCO maailmapärandi nimistus tänu oma unikaalsele kohalikule kreoolikultuurile, portugalipärasele arhitektuurile ja kokandusele, mis eksisteerivad kõrvuti maailmatasemel neoonse meelelahutusega. Kokkuleppega nad peavad küll tagama Macaos Portugali kultuuri, siis mulle jäi mulje, et see on rohkem paberil. Enamus inimesi portugali keelt ei oska ning mitmed väljakud ja platsid on ümber nimetatud. Mis jääb sinna sajanditeks püsima on Portugali arhitektuur vanalinnas ning legend sellest, kuidas nad on euroopallikud 🙂