Saabumisel me vaid ööbisime ühe öö Alžiiris, sest Alžeeria vajas avastamist. Jätsime selle imelise linnaimed meie reisi viimasteks päevadeks. Lennujaamast suundusime oma hotelli, milleks oli Lamaraz. See moodsas stiilis 4-tärni hotell asub Alžiiri kesklinnas, mis on tuntud oma spaakeskuse poolest ning hotell asub mitte kaugel märtrite memoriaalist ning Alžiiri vanalinn jääb jalutuskäigu kaugusele. Lennujaam jääb linnast ca 25km kaugusele. Me tulime samasse hotelli ka viimaseks ööks tagasi. Meie viimane päev tuli pikk. Ärkasime vara ülesse ning meid ootas nii Tipasa kui ka Alžiiri vanalinna ekskursioon ja õhtuks pidime veel ühe jutiga jõudma lennujaama.

Meie esimene peatuspaiuk oli märtrite momument. Me käisime seal ka saabumise päeval hilisõhtul, aga siis politsei ei lubanud meid bussist välja, sest järgmisel päeval oodati Rooma Paavsti külastust. Teise katsega saime ka bussist välja. Lisaboonus oli see, et me nägime selle monumendi ära nii päevavalgel kui ka õhtul pimedas tuledes.

Alžiiri märtrite memoriaal on monumentaalne ausammas, mis mälestab Alžeeria iseseisvusvõitlejaid Prantsusmaa koloniaalvastases sõjas aastatel1954–1962. Memoriaal koosneb kolmest tohutust stiliseeritud betoonpalmist koosneva konstruktsioonina, mille tipud peaaegu puudutavad teineteist. Igavene tuli põleb jalamis, sümboliseerides 1,5 miljonit langenut. Memoriaal ehitati1982. aastal, tähistamaks 20. aastapäeva Alžeeria iseseisvusest. Nagu iga memoriaali puhul, siis ka see omab rohkelt sümboolikat. Kolm palmilehte tähistab mineviku katkemist, võitlust iseseisvuse eest ning riigi taastamist. Igavene tuli on kui märtrite ohverdus. Memoriaali allservas asuv El Moudjahid rahvusmuuseum näitab tunnistajate ülestähendusi, relvi ja fotosid koloniaalvastasest võitlusest.

Edasi liikusime Tipasasse. Teel sinna tegime pidlistamispeatuse numbiidiaaegse hauakambri juures, mis on pühendatud Mauritaania kuningkannale Kleopatra Selene II-le. Tema säilmeid pole kunagi sealt leitud, aga aravatakse, et need võisid minna kaduma hauakambri rüüstamiste tõttu. Me veetsime seal paarkümmend minutit ja siis jätkasime teekonda Tipasasse. Tipasa on väga kaunis linn Vahemere rannikul ning ka vana Roomaaegse linna varemed jäävad kaunilt mere kaldale. Seal ei ole säilinud roomaaegseid templeid ja triumfikaari nagu Djemilas või Timgadis, kuid seal on väga kaunis looduslikult. Kogu linnast oli välja kaevatud ainult kuskil 20%, sest uus Tipasa linn on juba vanadele varemetele ehitatud ja linna edasine väljakaevamine on võimatu. Kindlasti oma väiksuse ja Alžiiri läheduse tõttu on Tipasa ka kõige turistikam. Peale lõunasööki võtsime suuna tagasi Alžiiri. Sõitsime bussiga kasbah kõrgemasse punkti, kus alustasime oma jalgsiekskursiooniga.

Alžiir on Põhja‑Aafrika üks omapärasemaid pealinnu – segu valgetest Vahemere‑ranniku majadest, Ottomani vanalinnast ja laiade prantsuse bulvaritega tänapäevasest miljonilinnast. Linn jaguneb all- ning ülaosaks, kus all asub sadam ja rannik, kõrgemal terrassidel erinevad linnaosad. Alžiir on üks suurimaid Vahemere linnu üle 4 miljoni elanikuga. Alžiiri kihiline ajalugu ulatub tuhandete aastate taha, kus on põimunud foiniiklaste, roomlaste, berberite, araablaste, Ottomani ja prantslaste pärandid. Alžiiri aluseks sai foiniiklastel asutatud Icosiumi sadamalinn. Roomlased arendasid selle provintsiks Mauretania Caesariensis, jättes maha amfiteatrite, villade ja akveduktide varemed. Kuningas Massinissa valitses piirkonnas 3. sajandil e.Kr. Araablased vallutasid Alžiiri 8. sajandil ning islamiseerisid antud piirkonna. 10. sajandil asutas Bologhine ibn Ziri El Djazairi (“Saarte linna”). Antud piirkonda valistesiod ka almoraviidid ja almohaadid. 1516. aastal muutsid Barbarossa vennad Alžiiri piraatide pesaks – 300 aastat ründasid nad edukalt Euroopa laevu. Prantslased vallutasid Alžiiri 1830. aasta dessantväega, muutes selle koloniaalpealinnaks. Ville nouvelle (uuslinn) ehitati Euroopa stiilis – avenüüd, teater, postkontor. Kasbah säilitas islami identiteedi. Kasbah on Alžiiri ajalooline süda, UNESCO maailmapärandi objekt, kus kohtuvad traditsiooniline Alžeeria, Ottomani ja Andaluusia arhitektuur. Siin paiknevad ajaloolised elamud ja paleed nagu Dar Hassan Pacha, Dey palee, Rais’ palee, mitmed mošeed ning vaated sadamale. Kitsad trepp‑tänavad ja terrassid annavad tugeva ajastusse tagasimineku tunde. Alates 2000. aastatest algas linna moderniseerimine. Rajati Djamaa el Djazair mošee, millel on maailma suurim minarett, Marmontori sadam, metroo ning märtrite memoriaal. Alžiiri ajalugu on Põhja-Aafrika peegeldus.

Rannikuavenüüdelt leiab kohvikuid ja pagaritöökodasid, kus kohalikud joovad kanget kohvi või piparmünditeed. Turgudel müüakse oliive, vürtse ja käsitööd. Linn on vähem turistlikas kui Marrakesh või Tunis, mis annab tõetruu Põhja‑Aafrika suurlinna atmosfääri. Siin kohtub arhitektuuriline kontrast, ajaloo sügavus, Vahemere õhkkond ja palju palju vähem turismimasse, pakkudes autentset kultuurikeskkonda. Alžiir sobib hästi neile, keda huvitab Põhja‑Aafrika ajalugu, islami‑ ja koloniaalarhitektuur ning suurte, kuid turistidest veel üle küllastamata linnade atmosfäär.

Nüüd tagasi meie linnaekskursiooni juurde. Alustasime jalgsi teekonda kasbah ülemisest osast alumisse kasbah’sse. Tegime väikese sissepõike ühte puutöökotta, millel oli oluline roll Alžeeria iseseisvussõjas. See maja ei ole ainuke, kes vabadusvõitlejaid kaitses ning varjas. Samuti ei ole see ainuke hoone vanalinnas, millel oli tunnelid erinevatesse vanalinna osadesse põgenemiseks. Selles majas on see tunnel siiani alles, kuid täna ei jõuaks mööda seda tunnelit enam vabadusse. Kuskil poole peal tekib tupik. Antud maja pakub ka terrassivaateid koos tagasihoidliku kohvikuga.

Vanalinnas on väga populaarne rentida Alžiiri naiste kohalikke riideid. Eriti kohalikud naised soovivad end nii vanalinnas pildile jäädvustada. Vanalinn koosneb erinevatest piirkondadest, kus vanasti oli juudipiirkond eraldatud kristlastest ja moslemitest jne. Kristalstel ei olnud probleemi mitte kellegagi, kuid juudid ja moslemid ei tohtinud teineteise piirkonnas niisama ringi jalutada. Kui juut soovis minna moslemi piirkonda, siis tal pidi olema selleks saatja. Näiteks moslemist sõber tuli värava juurde ning koos temaga sai siis juut läbi moslemi kvartali käia või neile külla minna. Samamoodi toimis ka kui moslem soovis juudi kvartalit külastada.

Dar Mustapha Paša palee asub Kasbahi piirkonnas, kus asusid kõik suured Ottomani paleed ja mošeed. See on üks haruldasi paleesid, mis Prantsuse okupatsiooni ajal suuri muutusi ei läbinud. Seega on see Kasbahi kõige paremini säilinud palee ja üks suurimaid, andes täpse ettekujutuse tolleaegsest paleearhitektuurist. Meie jõudsime sinna, kui uksed olid juba suletud. Koputasime usinalt uksele ning peale palveid lubati meid ka sisse. Peasissekäik avaneb kolmest võlvlaega eeskojast koosnevale seeriale. Teine on peamine ja suurim. Kolmas vestibüül annab juurdepääsu suurele kesksele sisehoovile, mille keskel on kaheksanurkne purskkaev. Sisehoovi ümbritsevad neli kaargaleriide tasapinda. Teisel korrusel viivad galeriid suurtesse niššidesse. Põhjaküljel on uks, mis viib väikesesse kõrvalmajja, mis on teenijate eluruumid. Seal on suur köök, mille keskel on väike siseõu. Kolmandal tasandil on omamoodi belvedere, kust saab vaadelda vahemerd. Palee põrand on sillutatud marmorist plaatidega. Uste puitdetailid on üsna sarnased Dar Aziza omadega. Prantsuse okupatsiooni ajal sai paleest raamatukogu-muuseum. Pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal asusid seal administratiivbürood kuni 2007. aastani, mil see asutati Illustreeritud Käsikirjade ja Kalligraafia Riiklikuks Muuseumiks. 1887. aastal kanti palee ajaloomälestiste nimekirja ja 1992. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuna see on osa kasbahist.

Ja kui te jalutate mööda vanalinna, siis te ei oska aimatagi, kui kaunis on palee või, et seal on üldse palee, sest mööda kitsaid tänavaid jäävad ainult uksed ja kõrged majade seinad. Hoonete ilu ja suursugusus jääb just sissepoole ning alles hoonesse sisse astudes avanevad siseõued, purskkaevud ja imeline arhitektuur.

Kogu Kasbah on autovaba va üks autotee, mis eraldab vanemat kasbaht uuemast kasbahst. Seegi on prantslaste omaarust geniaalne leiutis takistada alžeerlaste vaba liikumist.

Lõpuks jõudsime alla mere äärde. Alla mere äärde jõudmine ei ole just õige termin, sest Alžiiri bulevard on ehitatud mite meetri kõrgusele nö viaduktile. Meie hakkasime mööda bulevardi edasi liikuma uuemasse Alžiiri osasse. Seljataha jäi araabia ja osmani arhitektuur, mis asendus prantsuse suursuguse koloniaalarhitektuuriga. Bulevardil oli rohkelt pankasid, mis tundus mulle naljakas arvestades, kui suur osa majandusest toetub sularahal. Jalutudkäik bulevardil võttis ka oma 20-25 minutit aega ning meiega kaasas olnud eskorti näos oli näha, et ta lootis valged turistid bussi pakkida kohe kui me kasbahst väljusime. Ta suhtles kellegagi raadiosaatjaga ning jätkas kuulekat meiega kaasa kõndimist. Meie lõpppunkt oli poetänavad koos söögikohtadega. Kliendid said nautida Alžiiri miljööd ning teha väike puhkus pikast jalutuskäigust. Mina käisin selles kuulsas postkontoris ära, et postkaardid Eesti poole saata.

Postkaartide saatmisel mind enne hoiatati, et ma kindlasti saadaksin need Alžiirist ja isegi sealt saates võib minna aega mitu kuud. Tegelikult jõudsid kaardid Eestisse paari nädalaga. Samuti hoiatati, et kui panen kaardid posti kuskil väikelinnas, siis seal ei pidavat postkaste tühjendama enne, kui postkast täis saab. Ma ei tea, kas see oli dramaatiline liialdus, aga ma ei võtnud riski, et oma esimene pensioniga kaardid Eestisse jõuavad 🙂 Postkaardid oli mul selle reisi eriline projekt. Postkaardid ostsin Constatine linnast, margid sain Ghardaiast ja postkasti panin need Alžiiris.

Kätte oligi jõudnud juba õhtu ning võtsime suuna lennujaama. Lennujaamas pidime ootama kuni check-in letid avati ning siis saime juba minna passikontrolli. Õnneks ei olnud lennujaamas palju inimesi ning lennujaama bürokraatia oli vähem bürokraatlikum, kuigi ülimat sõbralikkus seal ei näidanud keegi ülesse. Duty free poes ei saanud maksta kohalikus valuutas, vaid ainult dollarites ja eurodes. Lennujaama kohvikud ja väikesed supermarketi tüüpi poed võtsid kohalikku raha vastu, aga mitte duty free poodides.

Meie lend jäi natuke hiljaks, kuid mitte nii palju, et see oleks kuidagi ohustanud klientide Tallinna lennu peale jõudmist. Minul oli nii kui ca 12h aega Istanbulis ringi chillida. Kogu sellel reisi eel läks mul kõik vale rada pidi. Ma lausa imestan, et suutsin reisi läbi viia nii, et kohapeal mingit fiaskot ei toimunud. Minu ebaõnn käis minuga kaasas. Paar päeva enne olin ma haigeks jäänud, sest kõik mu soojad riided koos kohvriga jäeti Omaani maha. Nüüd pooltõbise ja magamata lennukist bussi minnes avastasin, et mu mobiil on jäänud lennukisse. Tormasin bussist välja ning sain lennukist oma telefoni kätte. Miks see minus ärevust tekitas? Nimelt oli lend niigi hilinenud ja Tallinna lennuni oli alla 2 tunni aega. Ma mõtlesin, et tore, kui minu pärast terve bussitäis inimesi ootab ja ma vähendan transiidiaega veelgi. Õnneks peale mind tuli veel inimesi bussi nign ma ei pidanud silmad häbi täis bussi viimasena tagasi tulema 🙂

Suureks plussiks oli ka see, et me saime lennujaamahonnesse bussiga. Sellega vältisime jalavaeva, et läbi terminali transiidiväravate juurde marssida. Buss peatus kohe transiidi ja passikontrolli juures. Ma jätsin seal klientidega hüvasti ning liikusin ise passikontrolli. Minu seiklused ei olnud veel sellega lõppenud.