Enne kui räägin 600km pikkusest teekonnast Sahara kõrbest läbi Atlase kõrgmäestiku Alžiiri, soovin teha väikese ülevaate politsei eskordist Alžeerias. Enamus juhtudel on määratud turismibussidele eskort. Kui ühel firmal on samalaadne reisikava, siis üritatakse plaanid teha nii, et mitu bussi liigub samadel kellaaegadel. Nii saadab mitut bussi vaid üks eskort.

Meil ei olnud eskort igal pool kaasas. Mõnes kohas liitusid nad meiega poole peal, aga üldine reegel oli sama. Politsei sai bussi eskortida vaid oma vastutusalas. Seega oli meil pikematel väljasõitudel mitu eskorti, kus mõnikord pidime bussiga natuke ootama kuni uus eskort vana üle võtab. Üldjuhul ei saa öelda, et see oleks kuidagi meid väga seganud. Kohati oli see isegi mugav. Kui tekkisid kuskil mingid ummikud, siis politsei eskordi saatel sai nendest väga mugavalt mööda laveerida. Alžiiri vanalinnas oli meil eskort, kes lihtsalt jalutas meiega linnas kaasas. Kuna me otsustasime teha ca 20 min jalutuskäigu vanalinnast mööda bulevaardi pea postkontori juurde, siis mehe näost oli näha, et selliseks spordiks ta valmis ei olnud 🙂

Tagasi nüüd meie teekonna juurde. Alguses oli meil planeeritud siselend Alžiiri, aga nii nagu Alžeerias kohane, siis neid siselende pidevalt tühistatakse või muudetakse ümber. See ei ole seal tegelikult üldse mingi uudis, kuigi kohalikud reisifirmad võivad teha suured silmad, et “ohh, kuidas küll selline asi juhtus”. Enamus turismifirmadel on olemas plaan B ja selleks on bussiga sõit 600km Alžiiri või mis iganes on teie järgmine sihtkoht. Kui olete omapead seiklejad, siis peate olema valmis lisaööks Ghardaias või samuti organiseerima endale transpordi. Seega ärge jätke siselende viimasele päevale, kus teil on samal päeval või öösel lend näiteks tagasi koju.

Mulle see lennutühistus täitsa meeldis. Mul ei olnud absoluutselt mingit isu läbida lennujaamas järjekordset Alžeeria bürokraatiat ning paar tundi oodata kuskil tühjas ooteruumis. 600km bussisõit andis võimaluse nautida Sahara kõrbe ning näha kaunist Alžeeria loodust, mida rohkem me Vahemere poole jõudsime. Ajaliselt me ka väga palju ei kaotanud, kui arvestada lennujaama transfeere, protseduure lennujaamas, lennujaamas ooteaega ning lendu ennast. Ja kogu selle asjaajamisega ei ole sa midagi näinud ega nautinud. Seega alustasime oma teekonda bussiga.

Meie jalasirutuspeatus oli Laghouati linnaäärses bensiinijaamas. Kuna tegemist oli reedese päevaga, siis ostsime mõned snäkid eelmisel õhtul kaasa, sest ma ei olnud kindel, et kas poekesed on reedel lahti. Õnneks mingi kohvikulaadne asutus bensiinijaama juures täitsa töötas. Laghouati linna me sisse ei läinud ning jätkasime oma teekonda Djelfasse. Seal oli meil organiseeritud varajane lõunasöök ning see andis ka aega natuke vaadata, mida me üldse reedesel päeval Djelfas inimestele näidata saame. Lõunasöök oli väga maitsev. Kõikides lõunasöögipeatustes olid väga maistvad ja traditsioonilised söögid. Seal restoranis oli näha, et nad olid ainult meie pärast restorani avanud enne palvuse aega. Ja see ei ole just piirkond, kus oleks väga palju võimalusi.

Kui linna sisse sõita, siis jääb kohe mulje, et Djelfa on üks korralik pommiauk. Linn oli vana, kulunud ja räpane – aga ka see on osa Alžeeriast ja teistsugune kogemus. Me sõitsime mööda ühest hoonest, kus prantslased hoidsid püssirohtu ning hiljem võtsid selle üle Alžeeria vabadusvõitlejad. Enamus relvasid, mida alžeerlased vabadussõjas kasutasid olid prantslaste enda relvad, mille nad neilt röövisid või NSVL poolt annetatud relvad. Ma ei lasknud selle hoone juures bussil peatuda, sest ajalooline fakt oli huvitavam, kui visuaalne pool, mida jäädvustada. Läksime hoopis turule. Turg oli väike ning meie olime seal kindlasti suurem vaatamisväärsus kui nemad meile. Turult oli võimalus kaasa osta kuulsat Alžeeria trühvlit, aga ma hoiatasin kliente, et ma ei ole teadlik tollieeskirjadest, kuidas need trühvlid EU saada 🙂 Näiteks datlid ei kvalifitseeru puu- ja juurviljade alla, aga trühvli kohta mul info puudub. Peale turgu sõitsime veel linnas natuke ringi ning siis jätkasime juba oma teekonda Alžiiri.

Djelfa linnana on aga siiski huvitav, millel tasub pikemalt peatuda. Djelfa asub Sahara kõrbe ja Atlasmägede vahel. Kuna linn ise ei ole just arhitektuuriline pärl, siis peatume rohkem nende kultuuril 🙂 Djelfa piirkonna pulmakultuuris ei ole laul, tants ja pidu ainult meelelahutus, vaid ka sotsiaalne rituaal. Pulmade kestus võib olla pikk ning nende käigus vahelduvad söömine, muusika ja erinevad kombetalitused. Selline pidustuste ülesehitus näitab, et abielu ei ole ainult kahe inimese, vaid kahe perekonna ja laiema kogukonna ühendus. Djelfa piirkonnaga seotud pulmatantsu üks silmatorkavamaid osi on meeste ja naiste rollide selge eristus rituaalis. Noored vallalised mehed alustavad tantsu ja lauluga, liikudes rütmiliselt trummi saatel. Hiljem astub rituaali sisse noor vallaline naine, kes sümboolselt esindab naiste poolt saadetud „saadikut“ ja annab tantsule uue tähenduskihi. See hetk muudab tantsu mitte lihtsalt lõbuks, vaid pingevälja ja sümbolitega täidetud rituaaliks.

Rituaalis kasutatav valge kepp on kohaliku tõlgenduse järgi sümbol, mis seostub naise neitsilikkuse ning perekonna kaitsega. Samal ajal annab see naisele ajutise võimu mehe üle, sest ta võib tantsu käigus mehe sümboolselt korrale kutsuda või temast keelduda. Tants väljendab seega korraga nii tagasihoidlikkust kui ka mängulist vastasseisu ning toob nähtavale meeste ja naiste vahelise tasakaalu, mida kogukond rituaalselt tunnustab. Djelfa pulmatants on hea näide sellest, kuidas traditsiooniline rituaal võib olla ühtaegu esteetiline, sümboolne ja sotsiaalselt tähenduslik.

Djelfa on kuulus oma lambatõu poolest – Ouled-Djellal. See on Alžeerias üks tähtsamaid ja hinnatumaid lambatõuge ning seda peetakse väga heaks lihatõuks. Kuna lambatõug on Djelfa kuulsaks teinud üle Alžeeria, siis muidugi on linnas ka üles pandud lambamonument. Tõug on piirkonnas laialt tuntud oma vastupidavuse poolest ning sobib hästi poolkuivadesse ja karjatamisele tuginevatesse oludesse. Selle tähtsus ei ole ainult majanduslik, vaid ka kultuuriline, sest lambakasvatus on Djelfa piirkonnas osa elulaadist ja traditsioonilisest maapiirkonna identiteedist. Piirkonna loomakasvatus näitab, kuidas kohalikud tingimused on kujundanud sobiva ja kestva põllumajandusmudeli. Kuulsuse on saanud tõug ka just oma suuruse tõttu. Isane lammas võib kaaluda 80-120kg ning nende turjakõrgus võib ulatuda 100-110 cm. Pole ime, et sellise puraka eest võidakse välja maksta tuhandeid eurosid.

Meie aga jätkasime teekonda Medea poole. Sahara kõrbe ning Atlase kõrgmäestiku olime juba seljatanud ning nüüd nautisime natuke rohelisemaid vaateid üle Atlase keskmäestiku. Mida lähemale me Medeale jõudsime, seda ilusamaks loodus muutus. Medea on tuntud kui Alžeeria puuviljaaed. Seal tegeletakse usinalt põllumajandusega, kasvatatakse erinevaid puuvilju ning mööda mäejalameid laiuvad suured viinamarjakasvatused. Meie Medea linna sisse ei sõitnud, aga soovisime teha väikese peatuse rahvuspargi läheduses, kus on võimalik näha berberi makaake.

Meie õnnetuseks oli nädalalõpp. Selle tõttu oli seal palju rahvast, aga makaagid me nägime ära. Nad on oma perekonna ainus sabata liik ja ühtlasi ainus makaak, kelle levila ulatub Euroopasse Gibraltarini. Osa teadlasi peab Gibraltari asukohta jäänukiks varasemast laiemalt levinud populatsioonist, teised aga usuvad, et liik on Aafrikast ammusel ajal sissetoodud.

Nad elavad karmil maastikul, järskudel kaljudel ja seedri- või tammemetsades. Neid võib leida koondunud mitmesse kaitsealasse näiteks Djurdjura rahvuspark, Gouraya rahvuspark jne. Blida atlases asuvad seedrimetsad on samuti koduks makaagikarjadele. Nad on väga sotsiaalsed, ja elavad rühmades. Erinevalt paljudest primaadiliikidest mängivad isased makaagid suurt ja aktiivset rolli kõigi poegade kasvatamisel ja kaitsmisel. Nad taluvad mägedes külmasid ja lumiseid talvesid ning toituvad peamiselt taimedest, seemnetest ja putukatest.

Nende sotsiaalsus ning mängulisus tuleb välja ka inimestega suhtlemisel. Tänu sellele tulevadki paljud makaagid pargialadele, kus inimesed peavad piknikke ning maatee äärde, kus nendega soovitakse pilti teha. Muidugi peale sotsiaalsuse neid ka seal toidetakse, nii et win-win olukord pärdikutele 🙂 Ja kui teile ei meeldi makaagid, siis suure maantee pealt maha sõites saate nautida mägist loodust, sest meie teekond viis meid mööda mäekuru kõrgete kaljuseinte vahel.

Meil oli ka väike elevus maanteelt maha keeramisega. Politsei pidas meie bussi kinni ja oli täitsa üllatunud, et kus on meie eskort? Üllatus oli veel suurem, kui nad said teada, et me oleme juba viimased 500km ilma eskordita Ghardaiast Alžiiri poole sõitnud. Nad helistasid kellelegi ning võtsid meie bussist dokumendid ning siis lasti meil ilma eskordita edasi sõita. Kas nad ei suutnud meile eskorti nii ruttu organiseerida või nad lõid käega, sest olime juba 500km ilma hakkama saanud? Ma ei tea, milline oli nende mõttekäik, aga edasi me ilma politseita sõita võisime. Õhtuks jõudsime oma Alžiiri hotelli ning järgi oligi jäänud viimane päev Alžeerias.