Kui Alžeeriale öelda, et ta on “kõrvalriik Maroko ja Tuneesia vahel”, siis see ei kirjelda üldse, mida see riik tegelikult pakub. Alžeeria on Põhja-Aafrika suurim maa, kus saab kogeda loodust ning erinevaid rahvaid Vahemerest kuni Sahara kõrbeni ja mägedesse ulatuvaid maastikke, rikkalikku ajaloo ja kultuuride segunemist. Sellest hoolimata ei kuule me Alžeeriat tihti turismi sihtkohana. Kui arvestada, milline on bürokraatia viisade saamisel, siis ma ei imesta, miks paljud selle riigi oma reisiplaanidest välja jätavad. Nii nagu enne soovitasin – reisige Alžeeriasse reisifirmaga! Säästate palju oma närve 🙂

Geograafias paigutub Alžeeria kindlalt Põhja-Aafrika Vahemere rannikule. Alžeeria on üks suurimaid riike Aafrikas – pool territooriumist on Sahara kõrb, teine pool on Vahemererannik, tasandikud ja mäestikud. Ametlikud keeled on araabia ja tamasikt, kuid prantsuse keel jagab tähtsat kohta koolides, administratsioonis ja kultuuris. Selle Prantsusmaaga ning prantslastega on asi üldse natuke segane. Ühest küljest on kõik paha, mida Prantsusmaa tegi. Nad nõuavad riiklikul tasandil Prantsusmaa poolt genotsiidi tunnistamist ning ametlikku vabandust. Macron on küll öelnud, et see oli küll sipa paha ja inetu, mis Alžeerias juhtus, aga ametlikult pole genotsiidi tunnistatud, ega ka selle eest vabandatud. Kogu Alžeeria kirjandus on suuresti mässumeelne kirjandus Prantsusmaa koloniaalajastu vastu. Samas enamus kirjanikke, kes põgenesid Alžeeriast prantsuse koloniaalvägede eest, leidsid uue kodu just Prantsusmaal ning nad kirjutasid oma teoseid prantsuse keeles. Mina näen selles väikest dilemmat 🙂

Samuti on tänase päevane väga prestiižne, kui su laps õpib prantusekeelses koolis Prantsusmaa õppekaval. Kui sinu prantsuse keel on hea, siis sinu karjäärivõimalused on suuremad. Nad hindavad kõrgelt oma bulevardi ning ilusaid riiklikke hooneid, mis on ehitatud enamus Prantsuse koloniaalajal ja/või kuulsate prantsuse arhitektide poolt. Juutide pärast on nad ka pahased. Prantsuse koloniaalajastul andis Prantusmaa juutidele prantsuse kodakondsuse, aga etnilistele alžeerlastele antud õigus ei laienenud.

Religioosseks keskseks jõuks on riigis täna islam, mis kajastub arhitektuuris, igapäevaelus ja kultuuriväärtustes. Kõige traditsioonilisem islam on Ghardaias ning kohalikud, kes elavad Vahemere rannikul, siis isegi neile on Ghardaiasse minek kui välismaale. Nad on seal piirkonnas võõrad. Islami linnadeks peetakse ka Constantine’i, Alžiiri ja Tlemcen, aga mida suurem on linn, seda vabameelsem on ka linna miljöö.

Kas Alžeeriase on üldse väärt minna? Vastus lühidalt: jah – aga mitte iga reisija jaoks. Kuna Alžeeriasse ei satu suured turismihordid, siis koged Alžeeriat autentsemalt kui Põhja-Aafrika populaarsemaid sihtkohti, mis on kaotanud suurte turismimasside all oma võlu. Alžeeria on väga muutliku maastikuga – Vahemere rannik, Atlase mäed, Sahara kõrb ha Ahaggari mäed. Samuti on riigis palju roomaaegset ajalugu ja arhitektuuri. Siin on lõimunud kreeka, rooma, berberi, araabia ja osmani impeeriumi ajalood ja kultuurid. Nad on jätnud maha imelised arheoloogilised paigad nagu Timgad, Djemila, Numiidia linnused jne.

Miks Alžeeria ei sobi igaühele? Alžeeriasse reisimisel peab end ette valmistama pikema ja keerulisema viisaprotseduuriga. Samuti peab olema kursis ja jälgima ajakohast reisiteavet ja turvameetmeid. Võrrldes teiste riikidega, kus turism on väga elav, siis Alžeeria on kindlasti kordades vähem turistikam. See aga tähendab seda, et riigis ei ole nii palju turistile suunatud teenust. Samuti ei pruugi iga vaatamisväärsuse juures olla piisavalt turismiinfot ning ainult inglise keelega on ka kohati raske hakkama saada. Nad oskavad hästi prantuse keelt, kuid inglise keeles suhtlemine võib olla vaevaline.

Kas Alžeeria on üle‑ või alahinnatud sihtkoht? Kui vaatame seda küsimust läbi ajaloolise ja globaalse turismi kõvera kaudu, siis on Alžeeria kindlasti alahinnatud. Kui sinu eesmärgiks on “ma otsin midagi, mida veel ei näe Instagramis”, siis on Alžeeria just selline sihtkoht. Kindlasti meeldib Alžeeria seiklus- ja loodusturistidele, kes tahavad kogeda Sahara kõrbe, koopamaalinguid ja berberikultuuri. Samuti on see väga sobiv sihtkoht kultuurireisijatele, kellele meeldib avastada linnade ajaloolisi piirkondi, kohalikke turge ja tutvuda kohaliku toidukultuuriga. Vähem sobib see nimestele, kes otsivad huvitavaid muuseumi, mugavaid ja kiireid väljasõite, turistikeskset teenindust jne. Alžeerias ei ole kindlasti turist “kuningas” 🙂 Alžeeria ei ole kerge reisikoht, kuid just see muudab selle üheks neist alahinnatud Põhja-Aafrika legendideks.

Kas alžeerlased on sõbralikud? Eks meil ole kõikide rahvaste kohta omad stereotüübid. Nii nagu igal pool on rohkem inimesi, kes kalduvad nendesse stereotüüpidesse, kuid kindlasti neid, keda ei saa nende järgi määratleda. Magribi piirkonnas tuntakse alžeerlasi sageli kergesti vihastuvate, äärmiselt dramaatiliste ja äkilise iseloomuga inimestena. Tihti inimesed tajuvad Alžeeria kõnet ja kombeid mõnikord valju, liiga otsese või agressiivsena. Seevastu peetakse seda sisemiselt positiivseks omaduseks, mis seisneb otsekohesuses ja silmakirjalikkuse puudumises. Alžeerlasi peetakse ka stereotüüpselt hüpernatsionalistlikeks, kes skandeerivad sageli oma kuulsat jalgpalliloosungit igal avalikul üritusel üle maailma.

Kuna alžeerlased on varem võidelnud koloniaalvõimu vastu, on laialt levinud stereotüüp, et nad ei tagane kunagi võitlusest ega sea ohtu oma väärikust. Väga positiivne stereotüüp on see, et alžeerlased sunnivad end külalistele praktiliselt peale ja solvuvad, kui külastaja üritab söögi eest maksta või kutse tagasi lükkab. Neid peetakse lojaalseteks sõpradeks, kes kaitsevad neid, kellest nad hoolivad iga hinna eest.

Minu isiklik kogemus on see, et nad on väga uhke rahvas. Väga harva tunnistavad nad oma vigu ning neil on tõsiseid probleeme enesekriitikaga. Muidu on nad väga sõbralikud (va konsulaat Dubais). Kui sa ei ütle neile, et nad on midagi valesti teinud, siis saab nendega väga lihtsalt hakkama 🙂 Ja muidugi on nad ülimalt dramaatilised 🙂 Nad ei pea ennast araablasteks. Samuti ei pea nad ennast aafriklasteks, kuigi Must Aafrika kutsub tihti Põhja – Aafrikat “Valgeks Aafrikaks”.

Mina tahan kindlasti Alžeeriasse tagasi minna. Ma ei käiks enam roomaaegseid linnu läbi, aga panustaksin rohkem aega Sahara kõrbes ning ma sooviksin elada mõned päevad koos tuareegidega. Tuareegid on üks imeline rahvas, kus toimub materhierlaalne ühiskond. Naistel on kohati rohkem võimu kui meestel ning mehed on need, kes peavad oma nägu katma, mitte naised. Sugupuud ja sotsiaalset staatust arvestatakse tihti ema, mitte isa järgi. Naised omavad telke, kariloomi ja kodust vara. Lahutuse korral jääb varandus ja lapsed naisele. Naised võtavad osa hõimuotsuste tegemisest. Just naised on ajalooliselt hoidnud elus tuareegide iidset kirjaoskust. Tuareegide tuntuim visuaalne eripära on see, et looritatakse mehi, mitte naisi. Loori ei eemaldata reeglina kunagi võõraste või kõrgema staatusega inimeste juuresolekul, isegi söömise ajal. Naised näokatet ei kanna. Mehed hakkavad umbes 25. eluaastast kandma indigo-sinist või musta peakatet ja loori, mis jätab vabaks vaid silmad. Loor kaitseb kurjade vaimude ja kõrbeliiva eest. Ma mõtlen, et kas kurjade vaimude alla liigitatakse ka naised 🙂 Tänapäeval on tuareegide traditsiooniline elukorraldus suure surve all. Riigipiiride teke (Alžeeria, Mali, Niger, Liibüa), kliimamuutused ja Sahara kuivamine on sundinud paljusid tuareege rändlemisest loobuma ning asuma elama linnadesse.

Seega tuleb Sahara kõrbes enne ära käia, kui “sinised mehikesed” sealt kaovad 🙂