Südaöösel maandusime Ghardaia lennujaama suure pauguga. Kuna väljas oli pime, siis ega me õue ei näinud, aga me tundsime, et oleme maandunud. Ma ei mäleta viimati, millal ükski lennuk sellise pauguga maandus. Ma usun, et isegi kõige sügavams unes magaja võpatas sellise maandumise peale ärkvele. Piloodi maandumine andis kinnitust, miks ta lendab siselende 🙂

Ghardaias olime ette hoiatatud, et lennujaamas korjatakse kokku meie kõikide passid. Andsime kuulekalt passid ära jäime oma kohvreid ootama. Kuna minu kohver oli Istanbulis, siis mul oli selle võrra pinge madalam 🙂 Kõik said oma kohvrid kenasti kätte ning jäime oma passe ootama. Õnneks ei olnud ootus pikk. Kohe varsti tulid ametnikud ning andsid passipaki gruppide kaupa turistidele kätte.

Alžeerias ringi sõites oli meil enamus ajast kaasas politsei eskort ning nii oli see ka Ghardaias. Ootasime lennujaamas, millal 3 bussi, kes kõik samasse hotelli sõitsid, olid valmis politsei eskordi saatel startima. Hotell oli lennujaamast paarikümne minuti kaugusel ning mingi hetk me raputasime oma eskordi maha. Meie eesmärk oli jõuda hotelli esimesena, et toad kohe kätte saada.

Hotell oli suur. Toad oli suured. Hotelli fuajee oli väga kaunis ning interjööriks oli kasutatud beduiini stiilis punase kangaga. Põrandatel olid vaibad, seinad oli tekstiiliga kaetud – iga allergiku paradiis 🙂 Hotell oli väga ok, kuid hommikusöök oli väga tagasihoidlik. Põhimõtteliselt sai kohvi ja teega. Sellest ei maksa aga pettuda, sest hoolimata tagasihoidlikust hommikusöögist oli hotell piirkonna väheste seas parim.

Nüüd natuke Ghardaiast. Ghardaia on Sahara kõrbe oaasi linn,ja Mzab oru pealinn ning UNESCO maailmapärandi objekt, mis on tuntud oma unikaalse ibadi islami arhitektuuri ja mozabiit kultuuri poolest. Ghardaia on 5 ksarist koosnev linnasüsteem. Ksar on meie mõistes siis linn, aga tehniliselt on see rohkem nagu vanalinn, mitte linn tervikuna. 5 ksar-linna on Ghardaia, Beni Izguen, Melika, Bounoura ja El Atteuf. Kõik need 5 ksari on ehitatud kõrgele mäele kaitseks röövlite eest. Linnad ehitati ülevalt alla. Seega mäe kõrgemas tipus olevad ehitised on vanimad ning uued lisandused alumistes osades. Tavaliselt on linna kõrgeim ja vanim punkt linna mošee.

Linn asutati 11. sajandil mozabiitide poolt, kes põgenesid araabia sunnimuslimite tagakiusamise eest Põhja-Alžeeriast. Tänapäeval elab Ghardaias ca 140 000 elanikku ning nad on väga konservatiivne kogukond. Ibadismist räägin lähemalt natuke hiljem. Natuke nende arhitektuurist. Ghardaia on lihtsalt väga eriline. Need linnad ja arhitektuur on midagi, mida väga harva kuskil mujal saate kohata. Hooned on kõik heledad liivakarva ning mööda mäekülge alla tulevalt jätab see kogu linnast väga erilise mulje. Ehitusmaterjalina on kasutatud mudatellist, sest see peab kuumale kõrbekliimale kõige paremini vastu ning aitab ka hoonete temperatuuri reguleerida. Nendele linnadele on omased geomeetrilised mustrid ja lamekatused. Nende mošeede minaretid on nurgakujulised ning tihti täitsid nad ka valvetorni funktsiooni. Samuti on sealsed minaretid teadlikult viltu ehitatud, et kasutada ära Mzabi orus tekkivaid tuuli ning vältida tornide kahjustamist. Kõikides ksarided on sama süsteem – peamošee mäe tipus, surnuaed, turg ja veejaotussüsteem.

Ibadism on väga konservatiivne islamisuund. Ainuke riik maailmas, kus ibadism on riigiusuna võimul on Omaan. Alžeerias on ibadistid koondunud peaasjalikult Ghardaiasse. Ibadistidel on väga konservatiivne ning autonoomne ühiskond. Nende elukorraldusega on väga keeruline kohaneda ning see, et keegi võõras nende ühiskonda vastu võetakse on samuti väga keeruline, kui mitte täielikult võimatu.

Ibadism on rangelt egalitaarne ning otsuseid tehakse kollektiivselt. Naised kannavad valget haiki ja mehed valget djellabat. Naiste riietus on väga tähelepanuväärne. Haik on põhimõtteliselt nagu suur valge voodilina, mida nad enda ümber seovad nii, et nad on pealaest jalatallani kaetud. Abielu naised jätavad ainult ühe silma avatuks, et oleks näha, kuhu liikuda. See, kas ta jätab parema või vasaku silma avatuks on naise enda valik. Selline riietusstiil näitab, et naine ei ole enam vallaline. Vallalised naised on kaetud valgesse, kuid nende nägu on nähtav. Ksari ehk siis vanalinna minekul peavad kõik naised olema haikis. Nad ei pea olema valgesse kaetud, kui nad liiguvad ja elavad ksarist väljaspool. Selliseid valgeid naisi ei tohi mitte mingil juhul pildistada, kuigi ka mina patustasin selles osas.

Linnade tänavad on väga kitsad, kuid on välditud, et uksed oleksid vastakuti. See on ka nii üldises islamis, kus ei soovita, et koduukse avamisel nende naispere võib naabritele näha olla. Ruumide tuulutamiseks hoiavad nad tihti uksi lahti, kuid uste ette on pandud suured linad, et jätta kodudesse privaatsust. Tavaliselt maja külgedel aknad puuduvad. Valguse jaoks on tehtud neil avad katusele. Kuna antud piirkonnas sajab vihma nii harva, siis nad ei pea väga vihma pärast muretsema.

Mööda linna jalutades on kergesti näha, kus hakkab linna laiendus. Selleks peate te muidugi linnaplaneeringuga kursis olema, et märgata detaile. Turg oli ja on alati linnamüüridest väljaspool. Seega vanema linnaosa turg jäetakse maha ja uus turg ehitatakse laienduse taha. Loogika selles on see, et võõrad inimesed ei läheks asjatult nende eraelu segama. Ghardaia turg on kõigist 5 ksarist suurim ja väga hea suveniirivalikuga. Gharadaia turult sain ma isegi postmargid. Kuna nad on seal ibadistid, kelle eesmärk ei ole liigraha teenida, siis shoppamine seal on kõige mugavam. Põhimõtteliselt fikseeritud hinnad, kuigi mingi teatud tingimisruum neil on seal. Nad ei ole pealetükkivad müügimehed, sest nende konservatiivsus ei luba seda. Ja nende turg oli värviline. Mulle meeldis seal kohe väga. Ma läksin ka ise vanalinna jalutama, kuigi ma teadsin, et peale vaba aega ootab meid seal ka grupiga ekskursioon. Tavaliselt nad ise ei soosi, et turistid seal omapead ringi tuiaksid, aga eks ma jätsin siis nii usaldusväärse mulje, et keegi mulle mitte midagi ei tulnud mainima. Ksarides ei saa teha ükski võõramaalane ekskursiooni ning isegi mitte mõni teine Alžeeria giid. Neil on seal omad giidid, kes teevad ekskursiooni oma tavade ja traditsioonide järgi.

Lihtsalt kui te peaksite kunagi sinna sattuma, siis pange tähele neid kitsaid tänavaid. Kõik majauksed avanevad sissepoole. Trepiastmed ei ulatu välja tänavale ning uste juures ei hoiustata midagi. Miks? Tänavad on väga kitsad ning looklevad, et tekiks alati tänavale vari ning, et päike ei paistaks jalutades lagipähe. Kuna tänavad on kitsad, siis välditakse seda, et kõndides tekiksid takistused nagu lahtised uksed, ukse taga olevad esemed, uksemademed jne. Islamis on ka prohvet Mohammad öelnud, et me ei tohiks midagi ehitada nii, mis takistaks kaupmeeste tööd, kui nad mööda tänavaid oma kaubaga turuplatsile siirduvad.

Me käisime sees ka ühes majas ning see oli väga tagasihoidlik. See, et inimesed täna sellistes majades elavad peab nõudma neilt tõesti väga suurt pühendumist. Maja oli väga puhas, aga seal sees olles jäi mulje nagu oleks koopas. Kindlasti on neil ka ühiskondlikud probleemid, kus noored soovivad ksarist väljaspool elada ilusas majas – auto parkimisvõimalusega jne.

Kõigist 5 ksarist on Ghardaia suurim. Gharaias meeldis mulle kõige rohkem nende turg. El Atteuf on minu arvates kõikides ksaridest kõige huvitavam. Neil on väga ilus surnuaed koos kauni valge medresega. Kuna see oli väiksem ja vähem inimesi, siis see jättis väga unikaalse ning privaatse mulje. Ben Izguen on kõikidest ksaridest kõige püham, aga see oli meie viimane ksar ning selleks ajaks oli enamus klientidel juba wow-effect möödas. Kuna kõigis ksaris on oma giid, siis mingi hetk hakkas ka info korduma ning ma ei saanud ka kuidagi giididele öelda, et cut the crap ja räägi midagi muud 🙂

Kuigi Ben Izguen jäi meil kõige kiiremini läbitud ksariks, siis soovin rääkida natuke nende unikaalsest turuplatsist. Nad nimetavad seda turuplatsi ka Lalla Achouks. Sellel turul toimub oksjoniturg. Meie seal olnud päeval oli see väga tagasihoidlik. Tegime oma linnatuuri ära ning jäime natukeseks ootama, et millal action lahti läheb. Kaks meest seisid keset turgu paar vaipa jalge ette maha asetatult. Ma ei näinud, et kellegi oleks olnud seal nende vastu huvi üles näidanud ning mingi hetk mehed rullisid oma vaibad kokku ja ma eeldasin, et see oksjoniturg oli selleks korraks läbi saanud 🙂

Miks All Achou on mozabiitidele tähtis? See peegeldab ibaadi moslemite kollektiivset ja rangelt reguleeritud kaubandustraditsiooni.​ See asub strateegiliselt linnavärava juures, et tagada kogu kogukonna ligipääs – naised ja mungad saavad osaleda lihtsalt, ilma et nad peaksid läbima laburündilaadseid kitsaid tänavaid. Beni Izguen tähendab tõlkes uskujate pojad ning see asutati ibaadi pagulaste poolt Tahertist, kes ehitasid selle kaitseks kaljusele platvormile. Turgu nimetatakse Lalla Achouks, sest nimelt naisterahvas Lalla Achoule kuulus see turuplatsi ala, mille ta linnale annetas. Tema auks on ka turg ka tema nime järgi nimetatud. Turg on avatud päevaselt pühapäevast neljapäevani hommikupalvusest päikeseloojanguni. Lõunajal on neil siesta. Peamiste kaupadena müüakse veiseid, lambaid, ehteid, vaipu, savinõud jne.

Turul on ka omad reeglid. Azzaba kontrollib hindu, mis keelab spekuleerimise. Igal perekonnal on oma El Houjret ehk kontor, mis on loodud kogukonna kohtumisteks. Naised ei tohi turuplatsi ületada – väjaarvatud, kuid sa oled turist 🙂 Turuplatsi ümber asuvad need kontorid. Alguses võib ekslikult arvata, et need on turu poekesed, aga ei. Peale lõunat kogunevad sinna vanad ja targad mehed, kes siis tegelevad igapäevaste ühiskondlike probleemidega ning kontrollivad linna majandust ja hindu. See pole pelgalt turg, vaid linna sotsiaalne südamik – kohalikud kogunevad suhtlema ja vahetama uudiseid.

Ibadismi moslemid on väga traditsioonilised ning tänu sellele üritavad nad kõik oma kogukonnas tekkivad probleemid ja tülid ära lahendada oma kogukonna nõukogu keskel. Igal ksaril on oma usuline juht ning üldine juht. Sellele lisanduvad, siis iga perekonna enda juhid jne. Mozabiit läheb Alžeeria politsei või kohtuniku jutule ainult viimases hädas, kui see probleem ei olnud lahendatav oma kogukonna keskel.

Ibadism on islami haru, mis ei ole ei sunni ega šiia, vaid kujutab endast eraldi traditsiooni. Ghardaia ibadi kogukond on kuulus oma korrastatud ühiskonna, rangete kommetega ja tugeva kogukondliku identiteedi poolest. Nende igapäevaelu on tugevalt kogukondlik ja usuliselt reguleeritud. Traditsiooniliselt on rõhutatud tagasihoidlikkust, pere kesksust, vastastikust abistamist ja ühiskondlikku korda. Kogukonna sisemine elu on ajalooliselt toiminud nii, et usulised juhid ja kohalikud normid on aidanud hoida sotsiaalset stabiilsust ning vältida liigset konflikti. Majanduslikult ja sotsiaalselt on Ghardaia tuntud ka käsitöö, turu- ja kaubanduskultuuri poolest, kus perekond ja kogukond mängivad olulist rolli. Väljastpoolt vaadates võib see ühiskond tunduda väga suletud, kuid tegelikult põhineb see pigem rangetel ühiskondlikel reeglitel ja ajaloolisel enesekaitsel kui täielikul eraldatusel.

Abielu on ibadi ühiskonnas väga oluline institutsioon ning see on tavaliselt seotud perekondade ja laiema kogukonna heakskiiduga. Traditsiooniliselt nähakse abielu mitte ainult kahe inimese liiduna, vaid ka kahe perekonna vahelise sidemena, mis aitab hoida kogukonna järjepidevust. Abielu puhul hinnatakse sageli usulist sobivust, moraali, perekonna mainet ja kogukonna sees aktsepteeritud käitumist. Ghardaias on abielutavad tavaliselt konservatiivsed ning avalik elu ja pereelu on selgelt eristatud. Naiste ja meeste rollid on traditsiooniliselt olnud selgemalt piiritletud kui paljudes modernsetes linnakeskkondades, kuigi viimastel aastakümnetel on moderniseerumine toonud kaasa ka muutusi.

Lahutus on ibadi kogukonnas võimalik, kuid seda ei peeta kergekäeliseks sammuks. Nagu paljudes islami kogukondades, nähakse lahutust viimase võimalusena pärast lepituskatsed ja perekondlikku või kogukondlikku vahendamist. Sotsiaalne surve abielu säilitamiseks võib olla tugev, sest abielu on seotud mitte ainult isikliku elu, vaid ka perekondliku au ja kogukonna stabiilsusega Kui lahutus siiski toimub, püüab kogukond sageli lahendada selle võimalikult vaikselt ja väärikalt, et vältida avalikku skandaali. See sobib ibadi ühiskonna üldise tagasihoidlikkuse ja korra rõhutamisega.

Matused ja surnu mälestamine on Ghardaia ibadite elus väga tähtis osa ning neid viiakse läbi austuse ja lihtsuse põhimõttel. Ibadi religioosses traditsioonis on oluline rõhutada tagasihoidlikkust, palvet ja kogukondlikku ühisust. Surnu matmisel osalevad tavaliselt pere, sugulased ja kogukonna liikmed, ning rituaalid keskenduvad usu- ja kogukonnatundele, mitte välisele pidulikkusele. Surma puhul on oluline ka praktiline vastastikune abi: naabrid ja sugulased toetavad perekonda toidu, organiseerimise ja leinaga toimetuleku osas. Selline lähenemine peegeldab ibadi ühiskonna tugevat kollektiivset vastutustunnet.

Mis on Azaba? Azaba koosneb kohalikest Ibadi õpetlastest ja religioossetest juhtidest, kes haldavad kogukonna elu, teevad otsuseid šariaadi alusel ja tagavad ühiskondliku korra. Selle süsteemi peamised omadused on kogukonna valvurid, jälgivad moraali, lahendavad vaidlusi, korraldavad heategevust ja vastutavad usulise hariduse eest. Azaba süsteem sai alguse umbes 11. sajandil Põhja-Aafrikas, et kaitsta Ibaadi kogukondade identiteeti, usulist puhtust ja autonoomiat. See on ajalooliselt toiminud otsese paralleelvalitsusena, tagades koha peal ülimalt organiseeritud ja iseseisva elukorralduse. Azaba süsteem on peamine põhjus, miks mozabiitide kogukond on suutnud säilitada oma eripärase Berber-Ibaadi identiteedi ning vältinud assimileerumist.

Ma enne mainisin, et riigiusuna on ibadism aktiivne Omaanis, kuid ibadi moslemeid võite ka kohata väga tuntud ja eestlaste poolt külastatud Tuneesias – peaasjalikult Djerba saarel. Kui jah, nendele eriomast arhitektuuri näete kõige paremini Alžeerias.

Peale ksaride tutvusime me Ghardaias ka veejaotusüssteemiga, sest nii kuivas kliimas nagu nemad seal elavad on iga tilk vett arvel. Meile näidati, kuidas vihmaperioodil vesi ümber suunatakase ning sealt edasi kaevudesse ja maa-alustesse veehoidlatesse suunatakse ja ülejääk tagasi wadisse suunatakase. Sellisel viisil said nad vett koguda ning oaasides ka põllumajandusega tegeleda. Nende oaasides on 3-kihiline haljastus. Kõige kõrgem kiht on palmipuud, keskmine kiht viljapuud ning alumises kihis kasvatavad nad erinevaid põllukultuure.

Mina suutsin seal ühe kohaliku ksari giidiga ka debatti laskuda. Ta üritas mulle selgeks teha, et sellise haiki kandmine, kus üks silm on näha on naise vabadus ning mugavus. Nimelt on selle lina ümber tõmbamine märgatavalt kiirem kui abaya ja sheila kandmine. Ta lausa väitis, et naisel läheb sheila pähe sidumiseks aega 20 minutit. Vot juhtub, kui mehed sekkuvad naistemaailma 🙂 Ma ütlesin selle peale, et kuule mees. Ma panen selga abaya ja sheilha mitu korda nädalas kui klientidega Abu Dhabi mošeesse lähen ja isegi mitte kõige unisemas faasis ei pane ma ühte kitlit ja rätti pähe 20 minutit! Teiseks on mul käed vabad. Haiki kandmisel peab naine kogu aeg ühe käega lõua alt lina kinni hoidma. Just selle diskussiooni ajal bussis sõitis meist mööda abielupaar mootorattal. Naine istus tagaistmel ilma kiivrita ning oma mehest hoidis ta kinni vaid ühe käega, sest teise käega pidi ta oma haikist kinni hoidma. Ma küsisin selle peale, et mis on rohkem tähtsam? Kas naise turvalisus või see, et tal on ainult üks silm näha? Mees vastas siiralt silma vaadates, et sellisel juhul saab naine oma rätist hammastega kinni hoida ning kahe käega end mootorattal turvaliselt tunda. Ma küsisin, et kas naised võivad haikiga autot juhtida. Vastus oli ei. Kuidas nad sõidavad nii ühe käega? Ma vastasin selle peale, et nad saavad ju hammastega oma haikist kinni hoida ning mõlemad käed roolil hoida 🙂 Ma ei ole oma loomult feminist. Mulle ei ole midagi selle vastu, et on meestetööd ning kui mehed uksi avavad. Samuti olen ma kvoodivastane, kus naisi pannake positsioonidele ainult kvooditäiteks, aga selline ühiskonnakorraldus oleks minu jaoks liig. Ütleme nii, et mina sinna kogukonda kunagi vastu võetud ei saa 🙂