Numiidiaga seotud ajalugu jääb peaasjalikult Costantine linna ja selle lähiümbrusesse. Me ööbimisme selles imelised sildade linnas ning tegime seal erinevaid väljasõite nii rooma- kui ka numiididaaegsete arheoloogiliste leidude juurde. Mis oli Numiidia kuningriik? Väikse vihjena, see ei ole seotud Nuubiaga Lõuna-Egiptuses ja Sudaani aladel 🙂

Numiidia oli amazighi rahvaste kuningriik tänapäeva Alžeeria idaosas ja Tuneesia lääneosas umbes 2-1 saj eKr. See oli Rooma ja Kartaago vahelise võimuvõitluse võtmeala, tuntud kui ratsanike maa tänu numiidide kuulsatele ratsanikele.​ Numiidia kuningas Masinissa laiendas kuningriiki ning pealinnaks valiti Cirta, mida tunneme tänapäeval Constantine nime all. Tänapäeval on see Alžeeria idaosa, tamasitki keele ja mägikultuuri kants. Numiidia oli amazighi vastupanuvõime sümbol – väike mäerahvas, kes hakkas Roomale vastu ja kujundas Põhja-Aafrika ajalugu.

Meie ööbisime 2 ööd Constantines. Mulle linn meeldis, kuid kaubanduse osas ei ole nad just väga turistidele orienteeritud. Constantine on tuntud kui “sildade linn”, mis asub 250 meetri sügavusel Rhumel jõe kanjoni serval. ​Linna ainus juurdepääs on läbi viie silla, millest kuulsaim on 18. sajandi Sidi M’Cid rippsild. Constantine linnal on unikaalne siluett – majad kaljuservadel, sillad kuristiku kohal, ümberringi Atlase kõrgmäed.​

Mina avastasin õhtu pimeduses linna omapead ning läksin nende vanalinna kasbahsse. Ma valisin just selle kõige vanema ja koledama osa. Poekesed olid juba kinni ning nii ma pimedas üksinduses jalutasin. Mulle jalutasid vastu mõned mehed, kelle näost oli näha ehmatust. Miks see valge naine siin ööpimeduses luusib? 🙂

Sellise tummise kusehaisu keskelt jõudsin ma ka linna keskväljakule. Ööpimeduses oli prantsuse koloniaalajastu arhitektuur eriliselt hästi välja. Linna kõige suurem erilisus ongi just nende suur Rhumeli kanjon ning kuidas on linna selle ümber tekkinud. Sillad on võimsad ning paneb isegi julgemal jalad värisema. Vaatamisväärsustest on kõige kuulsamad selle sillad ning Emir Abdelkader mošee. Cirta muuseumit samuti tõstetakse esile, aga see ei ole mitte midagi erilist, kuigi suurim Alžeerias.

Constantine ja Timgadi vahele jääb üks paremini säilinud numiidide hauakambreid, kuigi selliseid on kokku Alžeeria aladelt leitud lausa 4. Medracen on nendest kõige kuulsam. See on 3. sajandi e.Kr. numiidia kuninglik mausoleum Batna lähedal, mis on ca 19m kõrge kivikuhilaga haud ja vanim säilinud kuninglik mausoleum. Arvatakse, et see on kuningas Masinissa või Madghise haud. Struktuuril on kolm võlts sissepääsu. Õige sissepääs oli hoopis maa all. Medracen on küll UNESCO kandidaat, kuid kahjuks seoses kahjustatud kaevamistega 19. sajandil, ei ole ta saanud UNESCO staatust. Sellel mausoleumil on sümboolne tähendus, sest see sümboliseerib amazighi kuningate autonoomset võimsust enne rooma vallutusi. Mõned hilisemad valitsejad käisid hiljem antud haual enne sõjakäike, sest loodeti heale õnnistusele.

Meie linnaekskursiooni päeval lisasime vürtsi sellega, et sõitsime alla Rhumeli kanjonisse kose juurde. Seal saime jalutada kuulsa Cidi M’cid silla all ning mõned julgemad läksid ka seal all olevatesse tunnelitesse. See oli huvirav kogemus ning ilma kohaliku giidi soovituseta, ei oleks mina ise seda kohta kindlasti teadnud. Linnaekskursiooni päev oli meil pikk ning see lõppes meil lennujaamasõiduga, sest hilisõhtul ootas meid juba lend Ghardaiasse.

Mida ma Constantine’st kaasa võtsin? Turgudel ja poodides seal midagi kaasa osta ei ole, aga me leidsime ühe pisikese suveniiripoekese ning sealt sain ma ka postkaardid. Nende valik oli väga kehva, aga ostsin ära. Ma sain aru, et seda valikut ei pruugi enam hiljem tulla. Selles suveniiripoes oli toredaid meeneid, aga see, et tavaline turist selle poekese üles leiaks on peaaegu võimatu.

Alzeerias ringi liikudes peab teil olema kaasa sularaha. Enamus väliskaarte ei tööta, sularaha automaadid ei pruugi aksepteerida väliskaarte ning neis võib olla sularaha otsas. Valuutana on kõige kergem vahetada USD ja EUR. Isegi mina vahetasin Emiraatides dollareid, et neid siis kohapeal dinaarideks vahetada. Riiklik kurss on väga kehva ning tänu sellele on valuutaäri mustal turul hoopis omaette tase. Turismifirmad üldjiuhul kõik aitavad teil rahad ära vahetada. Kui palju keegi kulutab sõltub inimesest endast ning millise reisi ta on endale valinud. Kui olete võtnud ringreisi, kus peaaegu kõik on hinnas, ka toitlustus, siis ma ei vahetaks uljalt väga palju raha. Suveniiride valik on kasin ning ega ka nende supermarketid ei lokka meeletust kaubavalikust 🙂

Constantine linnas külastasin paari poodi ning peale laadimisjuhtme ning mõne snäki ja postkaardi ma eriti kaasa ei ostnudki. Teel lennujaama tegime grupile ühe supermarkeri peatuse, et kes soovis kohalikku maiust või pähkleid kaasa osta, aga ega ka seal midagi väga rabavat ei olnud. Kohalik giid soovitas nende enda šokolaadikreemi ning kohalikku šokolaadi, mida ma ka sõpradele kaasa ostsin. Võtsin ka endale prooviks. Minu jaoks olid need väga magusad, aga sõbrad kiitsid.

Lennujaamas olime eeskujulikult 2 tundi enne lendu ning kohe peale turvakontrolli välisukse juures sooviti näha meie kohalikku giidi ja logistikut. Isegi lennujaamahoonesse tundus turistil niisama sisse minemine kahtlane 🙂 Kliendid ei saanud aru, et sooviti kohalikku giidi ning nad viipasid minu poole. Õnneks sellel politseil oli piisavalt huumori meelt, kui ma pettunult küsisin, et kas mina ei olegi tema jaoks piisav 🙂

Kuigi me lendasime siselennuga, siis see paberimajandus oli nende riigile omane. Pidime täitma “maalt lahkumise” kaardid ning see inforohkus oli meeletu. Ime, et ei küsitud, kellele ma süütuse kaotasin ning kes oli mu 3. armuke 🙂 Passkontrollis leidis üks ametnik, et ühe kliendi nimi on klientd enda poolt valesti kirjutatud ning ta kriipsutas ühe i tähe tema nimest maha 🙂 Ootesaalis ei ole mitte midagi. Isegi mitte ühte kohvikuputkat, kus kohast saaks kohvi või teed osta. Võib olla kui olla seal rahvusvaheliste lendude ootesaalis, siis seal on vähem trööstitum. Kogu riigis on nagu õitsev sotsialism, kus ei saagi täpselt aru, kas keegi ka tööd teeb. Üks on palgatud sulle naeratama, teine teretama, kolmas kontrollib pilti sinu passis ning neljas sinu nime. Kuigi kõik on väga reglementeeritud, siis grupile tehti lennu check-in nii ära, et mulle prinditi välja kogu grupi pardakaardid, mille klientidele laiali jagasin. Mitte keegi ei soovinud näha kliendi passi, eriti kui ta reisis käsipagasiga. Igaljuhul me jätsime vahemerelise kliimaga hüvasti ning veetsime järgmised paar päeva Sahara kõrbes.