Minu Alžeeriasse jõudmine oli omaette ooper, aga kohale ma jõudsin 🙂 Alžeeria on omamoodi riik. Kas see meeldib teile või mitte, aga kindlasti on see koht, kus saab tutvuda väga hästi säilinud Rooma varemetega ja seda ilma rahvamassideta. Tihti inimesed arvavad, et Rooma ja Itaalia on see kõige õige koht. Kui paljud teist teavad, et Rooma linn ise on kõige vähem traditsiooniline Rooma linn, kus ruudustikplaani ei ole suudetud jälgida nii nagu teistes linnades? Kui palju me tegelikult adume, kui kaugele ulatus Rooma impeerium?

Meie reisiplaanis oli Rooma linnasid mitmeid. Reisi esimestel päevadel külastasime Djemilat, Tiddist ja Timgadi. Sõitsime mööda Lambesest, millest ei ole just palju säilinud. Samuti reisi lõpus oli meil reisiplaanis veel Tipasa.

Saabumise järgsel hommikul pakkisime oma kohvrid ning võtsime suuna Constantine poole. Enne riigi suuruselt 3. linna jõudmist külastasime Djemilat. Reisi esimestel päevadel oli ilm heitlik ning saime Djemilas korraliku paduvihma endale kaela.

Djemila on Alžeeria parimas seisus säilinud rooma linn, mis asub Setifi provintsis 900 meetri kõrgusel mäeharjal. Linn asutati 96–98 pKr keisri Nerva valitsemisajal rooma sõdurite garnisonina kaitseks berberite vastu. Siinkohal ei tohiks ma kasutada sõna berber, sest see on neile solvav. Nad eelistavad ise end kutsuda amazighi rahvasteks. Selleks kirjutan natuke hiljem.

2. sajandil, eriti Trajanuse ja Hadrianuse ajal, laienes see tsiviillasulaks, kasvades välja kaitsevärava piiridest. 216. aastal Caracalla valitsemise ajal ehitati uus foorum, triumfikaar, turuplats ja templid – linn saavutas Caracalla valitsemisajal oma hiilgeaja. Erinevalt tavalistest rooma linnadest kohandati Djemila mäestikumaastikule ning linna hakati rajama alt ülesse.

Vandaalide sissetungid 5. saj ja araablaste vallutused 7. saj lõhkusid linna, mille järel linn hüljati. Vandaalid olid eriti usinad hävitamaks roomlaste infrastruktuuri. Linna nimi Djemila tuleneb araabia keelest ning alles araablased nimetasid linna tänase nimega, mis tähendab tõlkes ilusat.

Prantsuse aeg 1909–1957 on seotud arheoloogiliste väljakaevamistega. Djemila näitab rooma urbanismi mägedes – kitsad tänavad järgivad kontuure, hooned sulanduvad maastikku. Aastatel 1909–1957 prantsuse arheoloogide ja Alžeeria teadlaste kaudu kaevati välja tuhandeid mosaiikide, reljeefe ja skulptuuride fraktsioone, millest enamik on nüüd Djemila muuseumis. 1982. aastal tunnistati Djemila UNESCO maailmapärandiks, kuna see on Rooma linna planeerimise näide, mis kohandub mäereljeefiga ning ei jälgi tradistioonilist Rooma linna planeeringut.

Meil oli kindel eesmärk ära kaardistada ka kõikides Alžeerias olevate Rooma linnade bordellide asukohad. Djemilas on neid avastatud lausa kaks – üks siis tavaline bordell ja teine eliitbordell 🙂 Tavaliselt koondusid bordellid linnaväravate lähedusse. Nii, ei pidanud vaevas mehed kaugele minema 🙂

Kohe Djemila lähedal oli ka meie lõunasöögipeatus. Kõikidel päevadel oli meil traditsiooniline Alžeeria köök. Djemilas oli meil couscous lihaga. Kohalik giid tellis ka Alžeeria “Frite Omlette”’i, mis on tavapärane kohalik söök segu munast ja friikartulist. Seal lõunasöögilauas giidi ja bussijuhiga istudes tegin ma ka saatusliku vea. Ma nimelt sõin couscousi kahvliga. Tuli välja, et see pidavat olema kokale suurim solvang, sest iga haritud ja endast lugupidav inimene sööb couscousi lusikaga. Kuigi lihatükid toidus olid võimsad, siis liha peab olema ka nii pehme, et seda peaks ka suutma lusikaga süüa. Minule oli liha poolitamine lusikaga keeruline, aga kui tuleb kasutada ainult lusikat, siis tavasid tuleb jälgida 🙂

Constantine päevadel oli meil kavas Lambese, Timgad ja Tiddis. Hotellis sain natuke kohaliku giidiga nalja teha. Õnneks oli tal samasugune sarkastiline huumorimeel ning me saime oma naljadest aru. Ta hakkas rääkima päevaplaani, et a la sõidame ca 3 tundi, teeme pildistamispeatuse Lambeses ja siis sõidame edasi Timgadi. Ma segasin kohe vahele, et kas ta päriselt mõtleb sõita 3h, et mingist fucking kivihunnikust pilti teha? 🙂 Ta kohe mõistis mu sarkasmi ning me saime kõhutäie naerda. Nimelt oli meie plaan nii kui nii minna Timgadi ja Lambese jääb tee peale. Kuna päev oli vihmane, siis jätsime Numbiidia hauakambri päeva lõppu lootuses, et pika sõidu peale vihmasadu lõppeb ning saame Timgadis kuivalt ringi vaadata. See plaan toimis ka ideaalselt.

Lambese oli Roomaaegne kindluse- ja linnakeskus Alžeerias ning see asub umbes 27 km Timgadist. Linn rajati kui Augusta III leegionina ning see hoidis Põhja-Aafrika piiri amazighi ja teiste rahvaste vastu. Täna on see arheoloogia park prantsuse koloniaaliaja varemetega, kuigi sellest ei ole väga palju säilinud. Peamiselt on näha hoonet Principia, mis oli siis nö leegioni peakorter. Linn asustati leegioni baaslaagrina Hadrianuse ajal. Marcus Aureliuse ajal muutus Lambese kodanikulinnaks ning Septimius Severuse ajal oli Lambese Numiidia provintsi pealinn. Linna languseks võib nimetada 3. sajandit ning 4. sajandil lahkusid kõik sõdurid. Lõpliku hävingu andsid Lambesele vandaalid ja araablased – nagu enamikele Rooma linnadele.

Timgad selle eest oli väga huvitav linn. Ma pean mainima, et teine linn peale Jerashit Jordaanias, mis mulle Rooma linnadest muljet on avaldanud. Tiddis meeldis mulle ka väga. See oli unikaalne oma planeeringu poolest. Timgadile andis palju juurde kohalik Timgadi arheoloogiapargi giid. Ta oli väga vitaallne, selgesõnaline ning suutis meie jaoks peas kindlasti kogu Rooma linna olemuse väga näiliselt ning lihtsalt lahti selgitada. Ma sain tema jutust ka endale päris palju uut infot kõrva taha panna. Nüüd ma ütlen midagi väga ebapopulaarset, sest giidina peaksin ma ju kõike üles haipima, aga ma ise oma loomult ei ole ei muuseumite ega ka Roomaaegsete varemete suur fänn 🙂

Timgad asub Auresi mäestikus, Batna lähedal. Isegi aprilli keskpaigas oldi sealsed mäed veel lumised. Me läksime ju Aafrikasse ikkagi. Linn asustati 100 pKr keisri Trajanuse poolt veteranidele. Linn on tähistatud tema ema Marcia ja isa Marcus Ulpius Traianuse nimedega. Neid initsiaale saate ka näha enne linna jõudmist peale muuseumi hoonet. Timgadi on nimetatud ka kui ideaalse ruudustikplaaniga Rooma linnaks. Timgadi hävitasid nii nagu ka teised linna vandaalid ja araablased ja berberite ajal mattus linn 8. sajandil liiva alla. See oli ka suureks kasuks, et linn nii hästi on täna säilinud. Kui alžeerlased näevad prantslastes kui koloniaalvallutajad, mida nad ka olid, siis siiski tänu prantslastele kõik need roomaaegsed linnad ka välja kaevati ning arheoloogilised tööd ette võeti. Timgad avastati 1881. aastal. Kui vaadata ajalugu, siis peale Alžeeria iseseisvumist ei ole enam eriti rahaliselt panustatud arheoloogiasse. Kõik need kohad, mis on täna UNESCO nimistus on paljuski tänu just prantslaste tööle.

Tiddid on see-eest looduslikult väga kaunis kohas. Mitte kaugel Constantine linnast. See on üks väheseid Rooma linnu, mis on ehitatud mäe jalamile ning mis ei kasvanud välja kodanikulinnaks. Tiddis on vähem tuntud, kuid hästi säilinud rooma kindluslinn Rhumeli jõe orus. Mäestikumaastik sundis roomlased kohandama tavalist linnaplaani terrassidele, luues unikaalse mägikindluse. Esimene huvitav fakt on juba see, et Cardo Maximus ei ristu seal Dominus Maximusega. Dominus maximus on hoopis trepp. Samuti on Tiddises kõige väiksem foorum, mis üheski avastatud Rooma linnas on leitud. ​

Tiddisel on huvitav ajalugu, mis ulatub eelrooma perioodi. Tiddis oli algselt numiidlaste asula 3. sajandil ekr. Numiidie mõju on näha keraamikas ja ringikujulistes haudades. Rooma perioodil muudeti Keiser Trajanuse poolt Tiddis garnisoniks. Linna elanikeks olid rooma veteranid ja romaniseeritud amazighid. Peamine tegevus linnas oli naha parkimine, keraamika ja oliivõli tootmine. Linna veevarustus loodi sademevee süsteemiga – tsisternid ja kanalid. 4.–7. sajandil Bütsantsi keisri Konstantinus Suure ja Justinianuse valitsemisajal muudeti paganaroomlaste templid kristlikeks kirikuteks ja saunad muudeti keraamika- ja käsitööhooneteks.

Mägilinnused ehitati Bütsantsi kaitseks amazighi rahvaste, vandaalide ja araabia rünnakute vastu – need asusid strateegilistel mäeküngastel, et valvata kaubateid ja kaitsta piirkonda. Araablaste valitsusajal oli Tiddis järkuvalt aktiivne, kuid alates 8. sajandil hakkas linn hääbuma. Tiddis näitab rooma kohanemist sealsete mägedega – kitsad trepptänavad ja kaitsele orienteeritud arhitektuur.

Tiddisega lõpetasime roomaaegse ajaloo Põhja-Aafrikas ning käisime vahepeal ära Sahara kõrbes. Meie viimasel Alžeeria päeval oli programmis veel Tipasa külastus. Palju jätkavad teekonda ka Cherchelli, kui ajakava lubab, aga see on seal põhimõtteliselt vaid üks muuseum. Cherchell on väike rannalinnake Alžeerias, mis peidab endas tuhandeaastast ajalugu foiniiklastest kuni tänapäevani. See oli kunagi Numiidia ning Mauritaania kuningriikide pealinn, täna aga vaikne arheoloogia- ja rannaturismikohake.

Tipasa on Alžeeria rannikul asuv väike külastuspaik, mis ühendab Vahemere ilu antiiksete varemete ja rikkaliku ajalooga. See on UNESCO maailmapärandi objekt alates 1982. aastast, kus foiniiklaste kaubakeskusest kasvas Rooma strateegiline linn, mida täna ümbritseb küpresside allee täis varemeid ja liivarandu. Rooma aeg  oli linnas 1.–6. sajand pKr. Sellel ajal ehitati foorum, templid, saunad, baasilika ja villad mosaiikidega, mis peegeldavad kohalike berberite ja roomlaste kultuuride segunemist. Prantsuse koloniaalaeg tõi varemed taas esile, nii nagu ka teiste roomaaegsete linnade ja varemetega. Tipasa pakub unikaalset segu ajaloost ja loodusest andes võimaluse jaluta ajalooliste varemete seas, supelda Vahemere soojas vees ja tunnetada 2500 aasta taguseid kultuurikihte.

Meie ei olnud seal rannahooajal ning suplema me kevadisse Vahemerre ei läinud, aga kaunis oli mere ääres jalutada ning nautida tuhandete aastast ajalugu. Tipasa oli ka külastatud roomaaegsetest linnades üks väheseid, kus me saime ka teha vajalikud suveniiriostud. Üldjuhul ei olnud Alžeeria just üleliia turistidele suunatud. Suveniire sai osta Ghardaias, Tipasas ja Alžiiris kõige paremini.

Meie tegime Tipasas ka alkoholipoe külastuse. Araabiamaailmale omaselt läksime nurga taha ilma akendeta ruumi ning ostsime sealt kaasa kohalikku veini ja õlut. Lennujaama hindadega olid hinnad poole soodsamad. Peale väikest “kohvipausi” suundusime edasi kalarestorani sööma. Kuna ilm oli ilus ja päike paistis, siis oli hästi tore istuda katuseterrassil, nautida maitsvaid mereande merelaine kohisemas eemal.

Tipasaga hüvasti jättes jätsime ka roomaaegsed varemed seljataha ning läksime avastama Alžeeria pealinna Alžiiri. Kui kellegi teil peaks olema soov Alžeeriat külastada, siis võtke kindlasti ühendust Germalo reisidega. Neil on väga huvitav programm, head hotellid ja väga mõistlik reisihind. Samuti läbi reisifirma broneerides säästate närve ning ei pea tegema läbi sellist kadalippu, mille mina Dubaist viisat taoteldes tegin 🙂