Elu Eesti metsade vahel

Ma veetsin Eestis 2 nädalat. Seekord oli mu Eestisse tulek kiire ning ette planeerimata, kuid selline on juba elu. Selle eest sain veeta kvaliteetaega kodus isolatsioonis ning paaril korral ka Eesti metsade vahele loodust nautima minna. Isegi kiire Tartu külastus mahtus mu viimastesse päevadesse.

Ma olen terve elu elanud Mähel, kuid alles 33. aastasena sain teada, et meil on Randveres Tädu matkarada 🙂 Hästi tore oli seal jalutada. Oma puhkuse alguses ei olnud veel lund maha sadanud. Sain nautida nii lumist kui ka sügisest metsa. Lapsena olen seal metsatukas tihti vanematega seenel käinud.

Enne Uue Aasta vastu võtmist oli metsas palju inimesi, kuid see mind isegi ei häirinud. Eks ma jalutasin seal pea laiali otsas kui üks korralik turist. Käisime sõbannaga ning otsisime ülesse ka kivi, mille  peale on kasvanud kuuse juured. Kuuske ennast seal enam ei olnud, kuid juured ümber kivi olid alles.

Tädu matkarada oli lühike, kuid see sai valitud, et oleksin kodule lähedal ning ei peaks pikalt kodust eemal olema. Minu enamus puhkusest mööduski kodus nii, et sain paarisaja meetri kaugusele apteeki ja poodi 🙂

Viimastel päevadel, kui oli natuke rohkem aega enda jaoks üllatas sõbranna mind ka rabamatkaga. Ma ei ole ise kunagi talvel rabas käinud ning kindlasti ei ole ma üldse rappa jõudnud viimase 10 aasta jooksul. Selleks ajaks oli ka lumi maha tulnud ning laukad ja järved olid niivõrd kuivõrd kinni jäätunud 🙂

Rabamatka võtsime ette Palasi rabas. Sõbranna käest sain ka räätsad. Ma enamus ajast nendega küll ei käinud, kuid siledamal ajal oli neist palju abi. Võttis alguses natuke harjumist. Kuna mina olen hoopis teises kaalukategoorias, siis ilmselgelt oli mul ka märgatavalt suurem oht sügavamale vajuda. Mingi hetk ma suutsin ikka põlvini sees ära käia 🙂

Me tegime suure järve ümber ringi, samuti saime pepud maha panna ja võileibu ning sooja teed nautida. Muidugi oleks olnud tark oma Garmin meid jälitama panna. Hea oleks olnud pärast vaadata, kuidas mättalt mättale liikusime. Viimase 1,3km otsa ma siiski aktiveerisin. Tulemuseks oli huvitav rada tagasi autoni. Kuna mu kell mõõdab ka pulssi, siis oli hea näha, millal mu pulsisagedus oli kõige kõrgem. Suure tõenäosusega olid need hetked, millal jää mu jalge all ragises ning peaaegu põlvini sees ära käisin 🙂

Tagasiteel läksime ka IKEA-st läbi, kuid see hoopis omamoodi saaga. Kuna IKEA lõputu kirjavahetus ei ole veel läbi, siis hetkel sellest ei räägi. Ei soovi ära sõnuda 🙂

Kokkuvõttes oli mu viimane päev väga sisutihe. Varahommikul rabamatk. Lõunal panime mööblit kokku. Õhtul kui teine sõbranna mulle järgi tuli, siis saime veel kruvisid seina kinnitada. Pool tundi ei suutnud me välisust lukustada. See tingis selle, et teine sõber, kelle ma lubasin raamatusse kirjutada pildi ja isikukoodiga, ootas meid stiilselt 40 min väljas külma käes 🙂 Öösel sai paar tundi magada ning siis varahommikul jõudsin isegi lennukile. Selle kohta öeldakse, et kes tahab, see jõuab 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s