Kilim geopark

Peale Langkawi saare ekskursiooni oli meil veel jäänud 2,5 päeva rannapuhkuse nautimiseks. Teise vaba päeva veetsime poole päevasel mangroovi tuuril. Hotelli tuli järgi minibuss. Aasia riikides on vist tavaline, et turismis töötavad inimesed ei suuda kokku arvutada inimeste arvu ja bussis olevaid vabu kohti. Üks koht oli puudu. Pressisime neljakesi kolmesele reale ning startisime. Õnneks oli see ainult lühike transfeer paadile.

Paatide juurde jõudes, jäime oma järjekorda ootama. Istusime paadile ning nüüd oli meie paadimehel mure. Ta pidi meid, heas toitumises rikkaid Euroopa turiste, nii ära hajutama, et ta paadimootor mudasse kinni ei vaju 🙂

Sõit võis alata. Esimene ekskursiooni pool oli natuke hirmutav. Paadimees tahtis näidata, mis tema pill suudab ja kihutas teiste paatidega võidu. See põrutamine, mis paadil tekkis oli kohutav ning valus. Ma siiralt ootasin, millal ta tuure maha võtab. Sellist kannatust oli vist 10-15 min kuni jõudsime Kilim geopargi aladele.

Kuna Kilim geopark jääb Malaisia ja Tai piirile, siis meid kogu aeg tervitati mobiilidega kord Taisse ja kord Malaisiasse saabumise puhul. Peale selle hüppasime kogu aeg kahes ajatsoonis, sest Tai ja Malaisia ajavahe on 1h. Ega ma mingil hetkel ei teadnudki, mis on õige kellaaeg 🙂

Esimene peatuspunkt oli nahkhiirte koobas. Seal peab maksma mõned ringgitid sissepääsu eest ning kui soovite taskulampi, siis ka selle eest. Samuti on lubatud kasutada mobiilis olevat taskulampi, kuid koopas ei tohi välguga pildistada.

Ühest koopast sisenetakse. Sellel on kõrged laed. Laudistee viib välja mangroovide juurde ning annab võimaluse mangroovide vahel jalutada. Selleks, et tagasi paatide juurde saada, pidime veel teisest koopast läbi minema. See koobas oli madal ning teatud osa pidime küürakil läbima.

Meie ees oli üks grupp. Üks geniaalne giid hakkas oma klientidele seletusi jagama koopas. Ta absoluutselt ei mõelnud, et sellega blokeerib ta tagant tulevad inimesed. Meie olime just need õnnelikud, kes Quosimodo kombel küürakil, põlved konksus, väljapääsu ootasid 🙂

Seni kuni me oma paati ootasime õnnestus meil näha ka neid kuulsaid mudakalu, mis meil Bruneis nägemata jäi. Need kalad on võimelised ka maismaal liikuma.

Teine peatuspunkt oli kalafarm, kus tutvustati erinevaid kalu ning võimalusel sai seal ka süüa. Kalafarm on potoonsilla peal hulpiv alus, kus on erinevad nö basseinid, kus nad kalu looduslikus vees kasvatavad. Meile anti võimalus raile pai teha. Selles kalafarmis me sööma ei jäänud, sest kellaaeg oli veel varane.

Läbisime krokodilli koopa ning jätkasime teekonda mangroovide vahel. Probleem oli meie paadi suur mass ning madal veetase. Paadimees nägi vaeva ning kraapisime natuke põhja, et saada läbi madalast kohast.

Edasi nautisime ahviperesid, kes paadiga paralleelselt jooksid lootusest meilt süüa saada. Inimesed ei adu vist üldse, millise karuteene nad teevad metsikuid loomi ja linde toites.

Tegime väikese peatuse kohas, mida nimetatakse kotkaste toitmise kohaks. Mitmed kotkad tiirutasid meie peade kohal lootuses kinni püüda mõni kala.

Nüüd olime jõudnud meie viimasesse peatuspunkti. See oli samuti kalafarm, kuid siin oli meil ettenähtud ka lõunasöök. Lõunasöök koos joogiga oli hinnas, kuid siin pange midagi hästi huvitavat tähele. Te võite küll arvata, et kalafarmis jõe peal süües saate kala või teisi mereande, kuid toiduks oli riis ja kana. Toit oli maitsev. Sellest hoolimata on neil sellel täiesti loogiline seletus.

Nende peamine kasum ei tule mitte kalade tutvustamisest (mis on üldjuhul tasuta), vaid kalade ja krevettide müügist. Lisatasu eest saad valida kala, kreveti, homaari ning maksad vastavalt kaalule. Sellest valmistavad nad sulle maitsva lõuna. Ja kui nad pakuksid nüüd kõigile kala lõunasöögiks, siis nad kahjustaksid oma äriplaani.

Kuigi toiduks oli kana, oli see siiski maitsev. Mul oli hoopis teine mure. Ma mõtlesin hirmuga, et kui sama hüppamine ja raputamine saab osaks sadamasse tagasi jõudmiseks, siis kui paljudel meil jääb üldse see toit sisse? Õnneks oli ekskursiooni marsuut ring ning põhimõtteliselt olime 5 minuti rahuliku sõiduga jõel tagasi sadamas.

Meil jäi vaba pärastlõuna hotelli rannas ja basseinis olemiseks. Nautisin rannabaari, kuigi see kelner ei olnud ilmselgelt väga sotsiaalne liblikas. Tema eelmine töökoht oli vist vangivalvur 🙂

Õhtul läksin emaga Cenang linna peale jalutama ning hüppasin sisse ka ühest tätoveeringu salongist. Mul on aastaid olnud plaan seda teha ning ma lubasin endale, et 2020 on minu aasta. Olin saanud soovituse, et Cenangis on üks kõrgelt hinnatud tätoveeringu kunstnik ning nii ma sealt ka ekspromt läbi hüppasin. Samal õhtul ma endale tätoveeringut ei teinud, sest järgmine päev oli vaja Koh Lipe rannas veemõnusid nautida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s