Cameroni mägismaa

Cameroni mägismaa meeldis mulle kõige rohkem Malaisia poolsaare kohtadest. Mõned tunnid sõitu ja maastik hakkas vahelduma. Tekkisid mäed ja orud ning väikesed külakesed teede äärde.

Meie bussijuht alates Kuala Lumpurist vahetus ning tema oli tõesti tasemel. Ta sõitis kiirelt, kuid ohutult. See, kuidas ta suutis 50-kohalise bussiga väikestel teedel manööverdada, väärib tunnustust omaette.

Meie esimene peatuspaik Cameron mägismaal oli Iskander kosk. Seal sai ka teoreetiliselt ujuda, kuid see ei ole väga praktiline. Seal ei ole riietusvahetus kabiine ning soovitav on vette minna ka kummisussidega, sest kivid on libedad. Meie solberdasime põlvedeni vees. Kose juurde on kogunenud ka suur “shoppingu paradiis”. Saate sealt osta igas versioonis seda haisvat duriani, minibanaane ja teisi puuvilju. Suveniiride osas ei ole see just väga rikkalik piirkond. Kusjuures, ega kogu Malaisia ei vaimustanud mind suveniiridest. Võib olla olen sellest välja kasvanud ning annan aru, et päris ruttu üritan ma nendest vidinatest kodus lahti saada.

Muidugi hoopis teine tera oli olukord Filipiinidel, kus ma ei saanud ilma mitme kilo puiduta koju naasta. Elu ei saanud jätkuda, kui ma ei oleks saanud vihmavarju hoidvat konna, mille sees wc paberit hoida ning keelena paberit välja tõmmata 🙂

Enne hotelli jõudmist oli meil ka kohaliku küla külastus. Koosnes paarist punutud majast muldpõranda peal ning üks pool paljas külavanem tutvustas meile “blow pipe” puhumist. Väliselt tundus see keeruline ja raske. Kuidas nii pikast torust on võimalik üldse nool välja puhuda? Kui ise proovisin, siis oli see lihtne. Ma suutsin isegi märki tabada. Muidugi ei teinud ma seda pikalt distantsilt ning eks need kohalikud hõimud suudavad sellega liikuvaid märklaudu – loomi, püüda.

Edasi jätkus sõit Cameroni mägismaal. Läbisime paari suuremat linna ning mida edasi, seda väiksemaks teed muutusid. Nii olime jõudnud linna, kust edasi suured veoautod ei sõitnud. Kõrgemalt küladest tõid kauba (puu- ja juurviljad, tee jne) alla väiksemad autod ning selles linnas toimus ümberladustamine.

Vaikselt hakkasid mäenõlvadelt paistma ka teeistandused ning olime jõudnud ühte kolmest suurimast Cameroni linnast – Tanah Ratasse. Seal ööbisime Century Pines Resortis.

Century Pines Resort oli Tanah Rata keskusest paarisaja meetri kaugusel. Seal oli erinevaid söögikohti, suveniiri poode ning isegi postkontori leidsin ülesse.

Cameron mägismaal on mitmeid resorte, mis on kallimad ja uuemad kui Century Pines, kuid ma läheksin sinna iga kell tagasi. Asukoht super, toad ja voodid on ülisuured. Miinuseks on toit. Hommikusöök ei olnud midagi erilist. Samas keskuses olevates söögikohtades oli toit super. Isegi Starbucks on seal esindatud.

Meie lemmikuks kujunes Scott’s cafe. Minu esinene kogemus ei olnud super teeninduse osas, kuid eks ma reageerisin ka ise natuke üle. Toit oli seal väga maitsev. Sellest saigi meie peamine söögipunkt Tanah Ratas.

Cameron mägismaa on kõige turistikam piirkond Malaisia poolsaarel eurooplaste seas. Kui Kuala Lumpuris oli palju aasia turiste, siis Cameron oli suures osas hõivatud just valgete poolt. Valged leidsid juba ammu, et Cameron on nende pääsetee. Kui britid Malaisiat oma võimu all hoidsid, siis palju tähtsad tegelased põgenesid Malaisia kuumuse ja niiskuse eest mägedesse. Selle tõttu on seal väga hea kliima ning alati jahedam kui all.

Scott’s Cafe

Cameron mägismaal on ka mitmeid matkaradu. Mitte kõik ei pruugi olla väga hästi hooldatud, kuid matkamisest seal puudust ei tule.

Õhtuaöögid olid meil Strawberry Resortis. Meid sõidutati iga õhtu sinna ja seal ootas meid rikkalik õhtusöök. Iga kord kui tahtsin tellida “cider”, toodi mulle “Tiger” õlu. Peaaegu sama 🙂 Strawberry Resort on üks ehe näide ilusast hotellist ilusate vaadetega, mis asub middle of nowhere.

Kogu meie reisi vältel saime vihma ainult Cameronis ning see oli nii ehe mägismaa osa. See oleks olnud isegi natuke kurb, kui vihma poleks sadanud. See värske õhk, mis peale vihma kogu piirkonna täitis, oli unustamatu. Võib olla ma tähtsustan seda kõike üle, kuid aastaid kuumas kõrbeliivas elamist, paneb paika väärtushinnangud.

Sealt ostsin ma ka postkaardid ja margid ning postkontori leidsin ka üles. Sain enda ja teiste postkaartide postkasti toimetamise enda kohustuseks. Jõudsin postkontori ette, mis oli suletud. Seal oli väljas kaks postkasti. Üks oli kollane ja teine punane ning nendel olid kirjad peal mulle arusaamatus keeles. Ma sain aru, et üks tähistab siseriiklikut ning teine rahvusvahelist posti. Pistsin suvalisse postkasti kaardid sisse ja jäin lootma, et äkki jõuavad kohale. Jõudsid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s