Moher’i kaljud ja Galway

Meie viimaseks Iirimaa päevaks jätsin Galway linna ja Moheri kaljude ekskursiooni. Seal ei läinud ma ise jalgratast leiutama, vaid tellisin grupiekskursiooni. Ekskursioon maksis 45 eur inimese kohta ning sisaldas Moheri kaljude sissepääsupiletit.

Ekskursiooni alguspunkt oli ca 25 min jalutuskäigu kaugusel meie hotellist. Teisel pool Liffey jõge nende milleeniumi monumendi lähedal. Hommik oli juba vihmane, mis ei teinud tuju üldse heaks. Võtsime turgutuseks kohvi ning jäime ootama bussi.

Esimene hea uudis oli see, et buss ei olnud rahvast täis. Meid oli heal juhul 15 inimest. Teine hea uudis oli see, et bussjuht oli muhe mees. Ta hoiatas, et annab meid üle Galways giidile, kes on veel hullem kui tema ise 🙂 Ta rõhutas meile täpsust ning, et sellega ei ole nalja.

Teekond Galwaysse kestis üle 2 tunni ning sellest ei tea ma midagi. Ma magasin kogu tee. Läbi une kuulsin vaid vihmasadu. Õnneks Galways oli ilm ilusam ning isegi päike tuli välja.

Buss peatus ning bussi astus Damien. Meie giid ja bussijuht ülejäänud päevaks. Tema oli eriti lahe mees. Huumorimeel oli kümnesse – piisavalt sarkastiline ja irooniline 🙂 Ka tema tegi kohe selgeks, et kellegi järgi ei oodata. U2 olevat isegi laulu kirjutanud mõeldes iiri bussijuhtidele – “with or without you” 🙂 Bussis tegi ta ka meile selgeks, et ta ei ole emotsionaalselt klammerdunud prügikotti tema kõrval ning me võime seda kasutada. Samuti kinnitas, et ta on patoloogiline valetaja. (Vähemalt tema endine naine nii kinnitas lahutuse sisseandmisel) 🙂

Nüüd Galwayst. Galway on Iirimaa suuruselt 6. linn ja ta on tõesti pisike. Paari tunniga jalutate vanalinna läbi. Linnas on ilus park koos Galway hõimulippudega. Pargist edasi algab vanalinn oma peatänavaga. Kohe peatänava alguses on Vilde ja Wilde monument, mis asub meil originaalina Eestis. Peatänava esimene pool on poed ning mida edasi liikuda, seda rohkem pubisid tuleb. Ühel hetkel on igal pool ainult pubid.

Galway kuulsam pubi on The Kings Head pubi. Neil on seal lausa enda õlu. Muidugi käisime me linna kuulsamas pubis ka joomas, mis sest, et kell 10 hommikul 🙂

Damien tegi meile kohe selgeks, et alkoholiga ei narrita. Oma õlleklaasi ei tohi kunagi omapead jätta. See pidi olema suur solvang. Kui istud ühes pubis ning sõber on teises, siis võid oma klaasiga tänava peale jutustama minna. Ainult peale kella 10 õhtul pead õlle plastiktopsi ümber kallama, kui soovid pubist lahkuda.

Ma ei mäleta enam koguarvu, kuid pubide arv ühe väikese elanikkonnaga Galway linna kohta oli meeletu. Muidugi tuleb arvesse võtta, et neil on seal ka ülikool ning üliõpilaste arvelt on rahvaarv kooliaastal kõrgem.

Peale paari tunnist Galway peatust liikusime edasi Moheri kaljude juurde. Teekond sinna oli imeline. Väikesed külateed, mis olid nii pisikesed. Kohati tundus nagu sõidaksime ühesuunalisel teel. Möödusime karjamaadest, paepaljangutest, väikestest kohalikest küladest oma kohalike majadega. Damien andis ülevaate ajaloost lühidalt ning alati läbi huumoriprisma.

Üks asi tehti meil veel bussis selgeks. Meil ei olnud internetti. Põhjus lihtne. Me tulime nautima Iirimaad, mitte istuma sotsiaalmeedias. Teine mure Damienil oli, et kõik turismibussid on kuradima igavad. Kõik turistid istuvad bussis tülpinud ja igavate nägudega. Me tegime Damieniga diili. Iga kord kui mõni buss meist möödus, viskasime käed õhku ning hakkasime rütmiliselt keha liigutama nagu oleks meil disko bussis. See pidavat teised bussijuhid kadedaks tegema, et Damienil on lõbus 🙂 Tulemus oli muidugi see, et mõni turist vastasbussist tegi meist hulludest pilti 🙂

Pärast käänulisi teid jõudsime Moheri kaljudeni. Meile loeti ette ohutusnõuded ning statistika, kui palju juba selle aasta jooksul on sealt alla kukkunud. Kõige lollimad olevat olnud need, kes on seal teinud abielu ettepaneku ning siis suurest eufooriast alla kukkunud. Damien oli rõõmus, et meie seas äsja armunuid ei olnud. Ta väitis, et ka giidid peavad arvestust, kes suudab inimkadudeta hooaja lõpetada 🙂

Moheri kaljudele jõudes oli väga tuuline. Emaga trotsisime halba ilma ning jätkasime mööda matkarada. Päris mitmel korral võttis jalad nõrgaks. Kuigi ohutussildid olid igal pool, ikka leidus hulle, kes liiga ääre lähedal seisid või läksid libeda muru peale.

Kui me alla külastuskeskusesse jõudsime anti välja ka tormihoiatus ning ei lubatud minna enam rajale. Nii nagu kõikides turistikates oli ka seal suur suveniiripood. Tegime sisseostud ning liikusime varakult bussi. Moheri kaljud ei ole koht, kuhu tahad, et Damien sind maha jätab 🙂

Nüüd olid kõigil juba kõhud tühjad. Damien viis meid kohalikku pubisse sööma. Ausalt. Antud pubi söögid tegid silmad ette paljudele kallitele restoranidele. Seal hoiatas Damien meid ka teise viisakusreegli rikkumise eest. Nimelt, kui tellid iiri kohvi, siis see on solvang kelnerile, kui hakkad kohvi lusikaga segama. Tuleb juua nii, nagu see on sulle serveeritud.

Peale lõunasööki tegi Damien lisaboonusena peatuse maailma suurimal paepaljangul. Huvitav on fakt, et seal kasvavad koos nii alpi kui ka vahemeretaimed. Tuuled toovad nad üle Atlandi ookeani sinna kokku. See koht oli lihtsalt imeline.

Dublinisse jõudsime tagasi pimedas. Tegime öise jalutuskäigu mööda Liffey jõge ning järgmine päev võtsime suuna Eestisse. Pea 5 aastat kodus eemal olekut sai oktoobris seljatatud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s