Kui Iirimaa, siis Guiness

Dublini külastuse raames olin ma kuni viimase minutini kahe vahel, kas minna Jamesoni tehasesse või Guinessi. Lõpuks otsustasin Guinessi kasuks. Võtsime hotellist takso. Taksojuhiks oli naine, kes rääkis kohalikust elust. Ta andis meile näpunäiteid, kuhu poodlema minna ja kus asuvad linna parimad pubid. Kohe soe tunne hakkas, kui meie Ferryman oli tema soovituslistis.

Guinessi päev oli vihmane ning seda parem oli tunne, et külastus oli õigele päevale ajastatud. Vahetasin voucherid piletite vastu ning olime valmis startima. Enne sissekäiku tehakse kõigile tutvustus ning siis on kõigil oma vaba aeg ja tempo.

Müügil on erinevaid pakette ning hinnad sõltuvad kuupäevast ning kellaajast. Tavaliselt nädala sees ning hommikused ajad on soodsamad. Samuti on soodustused eakatele. Minu isa sai pensionärisoodustust. Mins tellisin tavapileti, mis sisaldas ka pint õlut. Kui peaksite minema lastega, siis neile antakse karastusjook. Lisateenusena ostsin juurde selfie printimise õlule. See maksis 5 eurot ning sisaldas ka pint õlut. Tegin veel vanematele kingituse ning tellisin nimelised Guinessi klaasid. Need maksid vist 20-25 eur paar. Pilet ise Guinessi tehasesse jäi samuti 25 eur hinnaklassi.

Me veetsime Guiness õlletehases natuke alla 4 tunni. See ei ole koht, kus tunniga läbi jooksed. Näitus hakkab alt ülesse. Kõige pealt näidatakse õlle tooraine valmimist, tootmist, hoiustamist, turundust jne.

Koht, millest palju mööda kõndisid, oli degusteerimissaal. Seal pandi kokku väikesed pundid, kus meid viidi õlleaurudest täis saali. Seal saime ka ise väikeses klaasis esimese maitse kätte. Teine koht, kuhu paljud ei läinud, oli nö Guiness workshop.

Seal pidi tegema klient valiku. Kui võtsid võimaluse workshopi kasuks, siis sinu pint õlut oli see, mille koolituse jooksul endale välja valasid. Saadud õlle võisid ära juua kohe seal all või minna ülesse panoraamkohvikusse, kus originaalis peaks see klaas õlut piletis sisaldama. Tagantjärele tarkusena oleks võinud kohe seal all õlle ära juua ning siis lihtsalt ülesse pildistama minna. See kohvik seal üleval on lihtsalt nii ülerahvastatud.

Õllekoolitusest. Meile näidati ette, mis nurga all peab õlleklaasi valamisel hoidma, kui kaua peab laskma õllel settida, millal valada juurde viimane törts, et klaas saaks aus ning vahu arvelt ei petaks. Peale seda ma vaatan automaatselt baarmane, kuidas nad õlut valavad 🙂

Tegime kõik kogu protseduuri läbi ning lasin meile välja printida ka tunnistused. Õlled käes läksime nautima vaateid üle Dublini. Ma ei ole üldse õllejooja ning ega ka minu ema pole eriline õllesõber. Lõunaks oli isa endale 4 pinti õlut kere vahele ajanud 🙂

Vanemad arvasid, et ekskursioon on läbi. Neid ootas veel üllatus. Mul oli tellitud 3D selfie õllevahule. Ühele pildile mahub max 2 inimest ning nii said vanemad selle au. Tulemus oli vapustav. Kuna ma olen ikkagi oma isa tütar, siis hakkasime teaduslikult arvestama, kuidas juua vahuga ära ema nii, et isa jääks maksimaalselt kauaks pildile 🙂

Liftiga alla sõites külastasime ka suveniiripoodi. Seal oli mul ettetellitud klaasid Mr. Pihu ja Mrs. Pihu 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s