7 tundi Istanbulis

Mul on nii palju, millest kirjutada soovin, kuid aega on kuidagi vähe võitu. Kliendid muidu vaatavad, et näe see hull seal kirjutab, kuid vastab meilidele nii aeglaselt 🙂 Vabandan kohe ette ära, et nendel päevadel kui olen Iisraelis, siis ma ei ole võimeline muud tööd tegema. Juudid on juudid, kuid iga palestiinlane on suurem peavalu kui mitu juuti kokku 🙂 Nendega sammu pidada ning teha neile selgeks, et kogu maailm ei pea sitsima selle pärast, et nende poliitilised liidrid panevad raha tasku oma inimesi aitamata 🙂

Ja kuna poliitika on selline nagu ta on, siis mina pean alati lendama Tel Avivi pea 24h. Teel Iisraeli ei tee ma midagi muud, kui vaid võtan Sabiha lennujaama hotelli ning magan nii palju kui saan. Kliendid saabuvad varahommikul ning kohe tuleb otsa pikk päev. See eest tagasi tulles on juba teine teema. Teel koju on mul 10h transiiti ning seda 10h ma ei soovi lennujaamas minu “Marati koondisega” jagada. Seega jääb mul peale kohvri kätte saamist ning varuajaga tagai lennujaama jõudmist alati 7h vaba aega.

Mitmed inglisekeelsed foorumid kinnitavad ühest suust, et Sabiha lennujaam on kaugel ning pole aega linna avastama minna. Mina sellega ei nõustu. Kindlasti ei jõua te selle ajaga kogu Istanbuli läbi käia, kuid saate teha endale plaani ning näha suhteliselt palju ja nautida päeva rohkem kui lennujaamas istudes.

Alustame siis algusest. Kui teil on kaks eraldi piletit ning peate pagasi vahepeal välja võtma, siis tekib küsimus, kuhu oma kohver jätta? Peale kohvri kätte saamist ning pagasisaalist lahkudes jõuate ootesaali. Sealt keerate vasakule ning lähete lõpuni. Kohte otse ees on punase sildiga “Left Luggage”. Seal on ka hinnakiri. käsipagasi kohver 25TL, keskmise suurusega kohver 30TL ja väga suur kohver 40TL. Ma ei tea, kas see kehtib ka üle öö jäetud kohvritele, kuid minu kohver oli seal ca 8 tundi ning mina maksin 30TL. See ei ole nö tunnihind seal, kuid kas te saate ka oma kohvri näiteks 48h sinna jätta, seda ma ei oska öelda 🙂

Kui te oma kohvri ära annate peate näitama ette passi või mõne muu isikut tõendava dokumendi, et teie saaksite ka pärast kohvri kätte. Maksmine toimub sularahas ning ainult türgi liirides. Nad ei aksepteeri ei dollareid, ega eurosid. Peale maksmist saate kviitungi, mille peate alles hoidma, kui tahate kohvrit tagasi saada 🙂

Edasi tuleb leida buss Istanbuli. Kui tulete lennujaama hoonest välja, siis kohe üle tee on bussipiletiputka, kus on silt Bursasse ning Istanbuli. Te ei pea seal putkast mingit piletit ostma. Kohe putka taga on bussid ning Havabus on firma, mis teeb transfeere Istanbuli. Neil on seal kaks sihtkohta: Taksim ja Kadiköy. Mina võtsin bussi Taksimi. Kahe nädala pärast saan kirjutada juba teekonnast Kadiköysse, kui just vihma ei saja ning ma ei lõpeta ViaPort Outlet Mallis 🙂

Ühesõnaga võtate bussi, kus on silt Taksim ning jääte elavasse järjekorda ootama. Kui buss saab täis tuleb ette kohe järgmine. Bussid muidu liiguvad iga poole tunni tagant ning alates kell 03:00 hommikul kuni kella 01:00 öösel.

Bussis valid koha ning jääd ootama, kuni tullakse piletit müüma. Pilet Taksimi maksab 18TL ning peab olema tasutud liirides. Min nägin ühte vaba kohta ja enne istumist küsisin viisakalt,kas see koht on vaba? Naine vaatas mind nii imestunud pilguga. Ma ei teagi, kas teda üllatas minu vigane türgi keel või minu viisakus üldse koha küsimise peale või ta lootis enda kõrvale saada kena noorhärrat. Igaljuhul sellise hapu näo saatel ma tema kõrvale maha potsatasin.

Teel Taksimi ei olnud ummikuid ning jõudsime kohale tunniga. Buss peatub Point hotelli taga, otse kohvik Nero ees. Samuti jääb Divan ja Grand Hyatt kohe sinna lähedale. Bussipeatusest on maksimaalselt 5 minutit jalutada Taksimi peaväljakule. Tuvid on seal nii nagu alati, kuid märgatavalt vähem kui 13 aastat tagasi, kui esimest korda Türgis käisin. Minu esimene Türgi reis jääb mulle alati meelde. See oli selline seljakoti reis tundmatusse, kus mitte miski ei läinud plaanide kohaselt just positiivsest küljest. Võib olla kunagi suurest igavusest ka panen kirja oma bussidega loksumise mööda Türgi linnu 🙂

Taksimi peaväljakult hakkasin jalutama alla mööda Istiklal tänavat. Hüppasin sisse ühte kirikusse ning kaalusin ka Madame Tussaud muuseumit, kuid otsustasin selle jätta mõneks vihmaseks päevaks. Külastasin paari poodi ning käisin ka söömas. Ma ei läinud sõitma kuulsa Taksimi trammiga, kuid vaatasin distantsilt, kuidas inimesed seda nautisid. Mööda Istiklal tänavat kõndides nautisin tänavamuusikuid ning jõudsin Galatasse. Laskusin ka sealt alla ning ostsin postkaadid 2TL eest. Küsisin müüjalt, et kus on postkontor? Sain vastuseks, et poest 500m ja vasakule. Ebaselgeks jäi, kas ma oleksin alguses pidanud minema poest ülesmäge või allamäge? Detailid 🙂 Jõudsin Galata kuulsa tornini ning läksin selle torni taga olevatesse butiikidesse shoppama. Galata tornis sai ka üliõpilasena ära käidud aastaid tagasi. Ühes butiigis oli nii äge türgi mammi. Müüs käsitööehteid ning -riideid. Ma otsin temalt salli ja mingi ponsolaadse asja 🙂 Ta kinkis mulle veel enda tehtud kõrvarõngad. Ta kiirgas positiivsest energiast. Juba ainult tema pärast oleksin ma valmis sinna tagasi minema.

Edasi liiguksin Galata sillale. Mul oli plaan ka osta tamiil ja õngekonks ja jääda sinna teiste türklastega kala püüdma, kuid mida ma oleksin pärast sellise rikkaliku saagiga peale hakanud. Tulin keset silda treppidest alla ning jalutasin mööda kalarestorane, mis silla all looklevad. Küsisin veel paar korda postkontori asukohta ning sain alati sama vastuse – 500m ja vasakule 🙂

Tagasi jalutasin mööda Karaköy tänavaid ning siis hakkas piinarikas mäkke tõus. Enne sain ju ilusti laskuda. Ühe poe akna ees jäin liiga kauaks seisma. Üleval tellingutel ehitati midagi ja sain tsementi natuke jala peale. Mis sest, et ma kogu Istanbuli pidžaamapükstes läbi jalutasin, nüüd olid ka tennised tsemendised 🙂 Ma astusin ka ühte väga peenesse poodi sisse. Ilmselgelt ei olnud ma oma lilleliste pükste ja tsemendiste tennistega nende klientuur 🙂 Sain kohe ühe turvamehe enda kannule 🙂 No miks ei saa inimesed aru, et selliste kodudressidega on lennukis mugavam magada 🙂

Jalutasin tagasi bussipeatusesse ning võtsin kella 17:00 bussi. Seal oli elav järjekord pikk. Samas oli ka reede ning nädalalõpp.Ma lasin 2 bussi enda eest ära, enne kui ise bussile sain. Võtsin kohe sisse esimese rea ja sain ühe türgi mammi enda kõrvale istuma. Ma mängisin turisti. Minu kogemused Türgis näitavad, et nii kui nad aimavad sinu türgikeele oskust on sinu vaikus ja privaatsus lõppenud. Iga natukese aja tagant ta pöördus minu poole ja siis nagu ise endale meelde tuletades, et see blondiin ei räägi ju türgi keelt, pööras mulle selja. Lõpuks ta ei pidanud vaikusele vastu ning hakkas hoopis bussijuhiga jutustama.

Bussijuht oli meil liiklusreguleerija. Nii kui keegi natuke mökutama jäi või kohe oma autoga teise tagumikku ei sõitnud, said kõik törtsu ära. Ainuke, kellest ta rahulikult mööda sõitis oli suur must peni, kes sõiduteel seisis. Paaris kohas pidi politsei tulema autojuhte aitama, et nad inimmassist läbi saaksid. Inimesed astusid süüdimatult teele, hoolimata, et neil oli punane.

Tagasi lennujaama oli liiklusolukord palju nutusem. Me sõitsime 2h15min. Üks meesterahvas oli mures oma lennule jõudmise pärast. Ta käis aegajalt bussijuhi juures ning soovitas sõita teist teed pidi. Kui jõudsime Sabiha lennujaama, siis buss oli sekundiga tühi. Ilmselgelt oli bussis rohkem inimesi, kes ei arvestanud 2h sõiduga. Raske uskuda, aga tundus, et ma olin ainuke, kes oli planeerinud lennujaama varuga laekuda 🙂

Kokkuvõtteks nii palju, et 7 tunniga on võimalik vaadata Taksimi, Galatat või minna Taksimist Sultanahmeti ning külastada Hagia Sophiat, Sinist Mošeed, Topkapid jne. See ei ole ka kulukas. Bussipilet Taksimi on ca 3 eurot ja kui soovite sealt edasi taksoga Sultanahmeti sõita, siis võib olla tuleb 5-6 eurot juurde. Oleneb muidugi ummikutest. Kohvrihoid oli 5 eur ning seega päev Istanbulis maksab teile ca 11 eurot pluss toit, kui süüa tahate.

Nüüd detsembris, kui ilm lubab katsun ära käia Istanbuli Aasia poole populaarsemas piirkonnas Kadiköys. Nii 10 tunniste transiitidega saan kogu Istanbuli selgeks. Minu suurem Türgis rändamine jääb ülikooli aegadesse ning tööalaselt käisin alati kuurortites Vahemere ääres, kus ei saa üldse aimu tõelisest ja lahedast Türgi elust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s