Trishuli jõe rafting

Eile oli mul 14h pikkune päev. Sõit raftingule oli pikk ja väsitav, kuid tasus kindlasti kogu seda vaeva.

Hommikul ärkasin 05:30, mis on minule karjuv füüsiline vägivald 🙂 Kell 06:00 pidi olema pick up. Ma sain aru, et kuskilt läheb suurem buss. Seega eeldasin, et mingi väike auto viib mu bussini. Autot muidugi ei tulnud. Auto asemel oli hosteli ees roller kleenukese nepaali mehega. Istusin tahaistmele, endal lai naeratus näol. Esiteks, mulle ei olnud isegi kiivrit. Teiseks ma kartsin temast kinni hoida. Paarist suuremast august läbi põrutades suudaksin ma kindlasti tal paar roiet murda 🙂

Bussipeatus oli tegelikult ainult 5 min jalutuskäigu kaugusel. Probleem on ainult selles, et sa ei tea, millise peale pead minema. Buss nägi välja väga vana ning ma isegi ei mäleta, millal viimati nii kehva bussiga sõitsin. Tegemist oli turismibussiga, kuid sellel on hoopis teine tähendus, mida meie eeldame. Bussidest siin riigis kirjutan mõnes teises postituses.

Sõit Kathmandust minu raftingu alguspunkti läbi Kathmandu oru kestis üle 3h. Mind pandi tee äärde maha ning teisel pool teed ootasid juba raftingu giidid. Ma olin esimene klient, kes kohale jõudis. Peale mind oli veel 2 prantslast, 1 naine Walesist ning kolmene India perekond. Teises paadis oli 12 naist Aasia riikidest.

Me pidime päris kaua ootama, sest India perekond jäi hiljaks. Juba enne nende ilmumist ning rahvuse kindlaks tegemist, olin kindel, et nad on minu lemmikrahvuse esindajad 🙂

Enne jõe äärde minekut tahtsin ma riideid vahetada. Mingeid korralikke riietusvahetuskabiine ei olnud. Mind suunati kohaliku mammi magamistuppa. Ma ei pannud üldse tähele Trishuli jõe ääres selliseid suuri firmasid nagu näiteks Türgis, kus busside kaupa turiste raftingule viiakse. Meie 16km lõigu ajal nägime ainult kahte paati peale meie paatide. Samas oli see lõik jõest ka 2. taseme rafting. Hulljulgemad lähevad tihti teisele jõele.

Ma sain riided ära vahetatud ning allkirjastasin lepingu, et olen teadlik riskidest. Valisin välja oma aeru, kiivri ning päästevesti ja olin valmis jõe äärde minema. Jõe juurde viis väike rada läbi kellegi põllumaa. Peenardel kasvatati maisi, baklažaani ning okrat. Samuti küpses puudel jackfruit.

Jõe ääres tehti meile väike treening ning käsitleti ohutusnõudeid. Pean mainima, et kohe raftingu alguses ma eirasin neid ning see andis kohe ka õppetunni.

Prantsuse neiud olid nii elevil, sest nende jaoks oli see elu teine rafting. Esimene kord olid nad seda proovinud eelmine päev. Nad tahtsid kangesti ette istuda, sest seal on suurim adrenaliinilaks. Mina ja Walesi tüdruk istusime keskele ning India perekond jäi kõige ohutumalt paadi tagumisse ossa.

Vaated on jõe pealt imelised. Trishuli jõgi on nepaalastele püha jõgi. Jõgi saab alguse Põhja-Kathmandust ning suundub Indiasse, kus ühineb Gangesega. Sellest ka selle jõe pühadus.

Olime juba paar kärestikku läbinud, kui ma kaotasin valvsuse. Jäin vaatama mäenõlval puid saagivaid mehi. Järgmine hetk käis väga kähku. Mina ja üks prantslanna kukkusime vette, sest me olime need, kes kogu laine ning sellest tekkinud tühimikku kukkusime. Ma ei suutnud reageerida käsklusele paati ning ma ei suutnud ka haarata paadi küljes olevast trossist. Järgmine hetk oli minu jaoks ehmatav, kuid mitte veel paanikat tekitav. Ma tegin kärestikus päris mitu uperpalli ning ma ei tajunud, kus pool on põhi või veepind. Ma sain aru, et päästevest tõmbab mind pinnale, kuid mõtlesin, et kas hapnikku jätkub või saan juua natuke seda püha vett 🙂 Mul ei olnud ju aega kopsud õhku täis tõmmata 🙂

Veepinnale tulles kuulsin, kuidas Raju hüüdis, et ma ei satuks paanikasse ning viskas minu poole köie, et mind paati tõmmata. Tema muidugi ei teadnud, et olen veega suur sõber ja kui peanupp juba vee peal, siis elu on lill 🙂 Haarasin köiest ning nad vinnasid minu ja prantslase tagasi paati. Päikeseprillid jäid mul imekonbel alles ning mobiil tisside ja päästevesti vahel pidas ka hästi vastu 🙂 Walesi tüdruk vabandas, et suutis vaid ühe mu plätu päästa 🙂 Mis ikka. Eks ulbib see teel Gangesesse 🙂 Hiljem avastasin, et teine plätu oli ka päästetud. Ma ei pidanudki läbi Kathmandu tänavate paljajalu kõndima.

Samuti olen ma väga uhke oma Dos Palmaselt ostetud veekindla mobiilikoti üle. See ei pidanud vastu mitte ainult veepritsmetele, vaid kogu suplusele pühas jões 🙂 Igati väärt ost.

Mida ma veel valesti tegin raftingul. Peale selle, et jäin nautima ümbritsevat loodust, ma ei kinnitanud oma päästevesti tugevasti. Tulemuseks oli see, et kui veepinnale tõusin, siis mu pea oli otseses mõttes päästevestis. See teeb vee peal püsimise eriti keeruliseks, sest raske on end selili keerata, et teised saaksid sind paati tõmmata. Seega kindlasti kontrollige alati, et päästevest oleks tugevasti ümber keha. Sellel on oma funktsioon ning kui kasutate seda valesti, siis võib olla selle mõju vastupidine.

Saime mõlemad paati ning meie rafting jätkus. Pärast ca 10 min aerutamist palus Raju meil prantslannadega kohad ära vahetada. Mina ja Walesi tüdruk võtsime kohad sisse paadi ninas. Tegin veel Rajule nalja, et kas ühest korrast jäi väheks 🙂 Tegelikult muutus jõgi natuke keerulisemaks ning arvan, et ta vajas paadi esiotsas lihtsalt rohkem füüsilist jõudu. Prantslannad olid väga kleenukesed. Meil see-eest Catiga oli ka natuke lihast ümber luude 🙂

Nüüd olin ma valmas ning hoidsin ka trossi käeulatuses, kui sukeldusime kärestikku. Meie 16 km pikkuse raftingu juures oli ka üks väga raske lõik. Kuna India pere kartis seda läbida ning Raju ei olnud kindel, kas me kõik paati jääme, siis otsustasime minna mööda maad raskest kohast mööda. See tähendas üle kivide ja kaljunukkide ronimist. See ei ole fun, kui sul on varbavaheplätud 🙂

Saime raske koha ületatud ning jätkasime oma teekonda paadiga. 2,5 tunnisel raftingul sõitsime mitmete rippsildade alt läbi. Nad olid kõik väga korralikud metallist sillad. Inimesed vedasid pea peal ja seljas korve, sildasid ületati rolleritega jne. Muidugi ei saa antud sildadest üle autoga.

Rafting algas Himalka Resort juurest ning lõppes Ghorka Resort juures. Vahepeal saime jõe rahulikus osas ka ujumas käidud. Ghorkas pakuti meile kohalikku Nepaali toitu – dal bhat’i.

Peale lõunasööki pidime minema üle rippsilla, et jõuda maantee juurde. See India pere, kes oli väga vaikne ning ei rääkinud midagi, palus meie giidil auto resorti ette tuua. Me mõlemad vaatasime seda pereisa hämmingus pilguga. Kui maantee on teisel pool jõge ning resorti juurde toob rippsild, siis kuidas või kui suure ringiga peaks auto teisele poole saama?

Peale lõunasööki vahetasin neidudega kontakte ning läksime üle silla maantee äärde. Riideid saime vahetada järjekordelt kellegi magamistoas.

Tagasi Kathmandusse tulek ei olnud mitte isegi turismibussiga, vaid liinibussiga. Seisime maantee ääres ja meie giidid proovisid busse kinni pidada. Mitte üheski ei olnud vabu istekohti. 4 tundi püsti seismist polnud ka valik.

Üks auto jäi seisma ning pakkus, et viib meid ära Kathmandusse. Mehele maksti bussipileti hind, temalt võeti mobiilinumber ning tehti ka auto numbrimärgist pilt. See peaks olema piisav, et mingi võõras mees viiks 3 naist ohutult Kathmandusse 🙂

Mina istusin ette juhi kõrvale. Mees oli põline talumees, kes kasvatab veiseid ning hooajalisi juurvilju. Ta pakkus meile orgaanilisi banaane. Need olid head.

Sõit Kathmandusse kestis 4,5 tundi. Selle ajaga jõuan ma lennukiga juba Dubaisse 🙂 Sõit võttis kaua, sest teel oli avarii ning Kathmandu liiklus on hullumeelne.

Avariid läksid kõik uudistama. Nad jätsid oma autod teele seisma ning kogunesid trobikonnas ümber sündmuskoha. Tegelikkuses oli tegu väga väikese õnnetusega. Buss oli natuke rekkat silitanud.

Jõudsime Kathmandusse pimedas. Minu rollerijuht oli pidevalt telefoni otsas ning ootas mind õige nurga peal. Istusin rollerile ning sõit hostelisse algas. Kui hommikul kell 6 olid teed tühjad, siis õhtul kell 8 oli hoopis teine tera. Ta sisenes ristmikule hulljulgelt. Ma ei liialda, kui ütlen, et minu ümber oli korraga 30 rollerit. Sibasime nende vahel otsimaks väljapääsu oma teeotsale. See kogemus oli sama ärev, kui raftingus vette kukkumine 🙂

Hostelis sain jutule kiilakast mehega. Sain teada, et ta on pärit Inglismsaalt. Ta on väga sümpaatne ning värviline persoon, kuid sellest natuke hiljem.

Pidin ka eile natuke varem magama minema, sest täna oli varajane äratus. Öösel tuli meile tuppa ka külaline – kass. Ma arvan, et neiu NYst ning minu Varanasi hakkasid teda toitma. Hommikul oli paar pooleldi ära näritud küpsist põrandal 🙂

Minu eilne päev rahas:

  • Rafting 35 USD koos lõunasöögiga (31 eur)
  • Vesi ja snäkid 275 rs (2 eur)

Kokku: 33 eur

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s