Minu templite limiit on selleks korraks täis

Hommikul ärkasin uniselt. Olin ju pea 14 tundi maganud. Plaan oli sõita Patani ning vaadata ära Nepaali suurim buddha stuupa ning külastada suurimat hindu templit.

Võtsin suuna hostelist välja ning jäin ootama, milline taksojuht on piisavalt sümpaatne, et mind Patani sõidutada. Peale 5 minutit jalutamist leidsingi mehe, kes tundus tore ja aus. Tingisime natuke hinnas ning sain pakkumise 3000 rs, mis oli igati mõistlik pakkumine terve päeva ringi sõidutamise eest.

Patanis veetsin ma 2 tundi. Mulle see linn meeldis väga. Samuti Durbar väljak jättis mulle palju sügavama mulje, kui Kathmandus. Sealne pilet maksab 1000 rs, kuid kogu teenindus ning ülesehitus on palju sümpaatsem. Seal oli ka vähem tellinguid ümber templite ning oli rohkem hooneid, kuhu sai sisse uudistama minna.

Muidugi kõikide templite ja muuseumide miinus on see, et ei ole korralikke suunaviite. Teile antakse kätte küll infovoldik kaardiga, kuid ei näidata noolega, et ka sinna nurga taha tasub vaadata.

Esimeses palee hoones oli näitus Nepaali postidest ja taladest oma kaunite graveeringutega. Samuti olid mõned videod, kuidas hooneid taastati ning rekonstrukrsioon vanadest aegadest. Patanis sain käia mööda siseruume ning piiluda puuvõrede vahelt tänavale.

Teisest paleest sai minna välja siseõue oma kauni basseiniga. Seal kasvasid lootosed. Viimane suur paleehoone, kuhu lubati oli Patan muuseum. See oli pühendatud budismile ning hinduismile. Seal kohtasin ka imearmast tirtsu, kes võttis julguse kokku ning tegi minuga selfie.

Väljaspool paleehooneid olid mitmed templid ja stuupad. Muidugi olid seal ka kohal aktiivsed suveniirimüüjad. Muidu tänaval kõndides ei taju ma sellist pressingut müüjate poolt. Ainult need kuramuse vee ja käevõrude müüjad on tüütud sitikad 🙂

Edasi liikusin Buddha kuldse templi juurde. Seal oli sissepääsupilet kõigest 100 rs. Mulle meeldis see väga. Seal oli ka vist mingi püha, sest rahvast oli tõesti palju. Tempel ise oli suhteliselt pisike, kuid kulla ja karraga ei oldud kokku hoitud.

Mul oli veel aega ning otsustasin lihtsalt jalutada mööda Patani tänavaid. Shoppamine ei olnud muidugi nii suur kui Kathmandus, kuid iga endast lugupidav naine suudab enda aega Patani tänavatel paari tunni shoppamisega sisustada 🙂

Läksin lubatud kellaajal kokkulepitud kohtumispaika. Ise kirusin veel ennast, et oleks pidanud rohkem rõhku panema oma taksojuhi välimusele. Ainuke asi, mida ma temast mäletasin olid RayBan prillid. See ei ole vist väga detailne isikukirjeldus. Seisin paar minutit kokkulepitud kohas, kui üks mees minu juurde astus ning ütles, et minu juht tuleb 5 minuti pärast. Asi toimis. Selles olulorras ei olnud ma isegi mitte ärev. Kui mees raha tahab, siis peab ta end näole andma. Juba ta jooksiski nurga tagant. Seekord talletasin ka mällu musta-valge-kirju särgi.

Sõitsime lõbusalt hindu templi suunas. Teel jutustas ta mulle oma elust. Ta inglise keel oli kehva. Seega üritasin haarata üksikuid lausejuppe. Nii palju sain ma aru, et haridust oli tal kaks klassi. Nüüd teeb mees tööd, et toita ära oma naine ja poeg. Poeg käib koolis. Kuus peab mees poisi hariduse eest maksma 5000 rs. Ma küsisin, et kas talle meeldib, et Nepaalil on president või kuningas. Mees pooldas kuningavõimu.

Möödusime Kathmandu lennundusmuuseumist. See oli kihvt idee. Kogu muuseum on ehitatud lennukisse, mis kunagi alla kukkus. Nii vähemalt mu juht väitis. Ma ei ole kontrollinud fakti, kas see ka tõele vastab.

Minu juhist saaks suurepärane giid surma teemadel. Ta näitas, kus paar aastat tagasi lennuk koos Bangladeshi arstidega alla kukkus, kus üks hindu endale tule otsa pani ning 30 min põles jne. Tal on täiesti ära kasutamata turunišš. Valu, higi ja pisarad müüvad alati 🙂

Jõudsin hindu templi juurde. Kõige pealt tuleb läbida paarisaja meetri pikkune suveniiri kadalipp. Lõpuks jõuate ka piletikassani, kus saate lunastada 1000 rs ning õiguse mööda templikompleksi ringi liikuda.

Enne väravast sisse minekut, nägin paljusid paljajalu ning kõik sandaalid olid värava juurde jäetud. See tegi mind natuke murelikuks. Tumedad tänavaplaadid olid kindlasti kuumad ning territoorium oli suur. Jäin värava ette seisma ning vaatama, ega keegi sandaalidega seal sees ei silka 🙂 Õnneks tuvastasin päris mitu sandaalidega ning võtsin julguse jalanõudega siseneda. Tänavale maha asetatud vaipu ma muidugi vältisin.

Pashupatinah templisse on lubatud siseneda ainult hindul. Seega sain käia ümber templi, nagu kass ümber palava pudru. Ronisin treppidest ülesse ja alla ning siis otsustasin endasi liikuda jõe juurde, kus toimub surnute põletamine.

Seal suutsin järjekordse giidihakatise endale külge pookida. Ütlesin kohe, et olen viimast päeva ning raha on otsas. Tema kohe, et neil low season ja ta naudib minu meeldivat seltskonda 🙂 Tegin sellele terava lõpu, et ka jootraha jaoks ei ole raha. Raha on ainult takso jaoks hotelli jõuda ning sealt otse lennujaama. Mees ikka sabas. Nüüd sain aru, et mees lootis muule. Kui raha ei saa, siis äkki saab voodisse. Kui ma ka selle lootuse tal purustasin, siis sain lõpuks omapead jätkata 🙂

Minu külastamise ajal oli seal parajasti paar põletust. Üks oli juba tuhaks põlenud ning mademele jäetud praht uhuti veega jõkke. Selles templis sõltub matuse hind sellest, kui lähedal templile põletamise alus asub. Mida kaugemal, seda odavam.

Liikusin mööda treppe ülemisse templikompleksi. Seal olid veised aiast templite vahele jalutama lastud. Veiseid on üldse palju tänavapildis. Üks lihtsalt magas keset teed nii, et kõik pidid temast ringiga mööda sõitma. See veis meenutas mu koera Tümpsut, kellest Mähel kõik ringiga mööda sõitsid, sest härra ei suvatsenud end liigutada.

Seal üleval oli hoopis teine äri püsti aetud. Nimelt iga nurga peal oli vennike, kes su tulevikku peopesalt soovis ennustada. Ma mõtlesin, et kui isegi teeksin nalja läbi, siis ei saaks ma ta inglise keelest nii kui nii aru.

Läksin tagasi alla ning võtsin sammud oma taksojuhi poole. Selles templis oli ka mu Nepaali halvim kogemus. See noor nolk, kes proovis valge naisega krõpsu teha, oli lihtsalt naiivselt armas. Hoopis teine tera oli templisse minnes üks noormees, kes võttis üles minu liikumistempo ning oli kogu aeg mul sabas, kui halb hais. Ma jäin mitu korda seisma ning ütlesin, et kutsun turvamehe. Ta podises midagi arusaamatus keeles mulle vastu, kuid jäi minu lähedusse. Ma põhimõtteliselt ajasin teda nagu kassi “kõtt” minema 🙂 Lõpuks kui üle minu huulte tuli sõna “politsei”, oli tüüp kadunud 🙂

Minu tänane viimane soovitud vaatamisväärsus oli suur Buddha stuupa. Tee sinna kulges mööda ummikuid. Ja täna oli veel hõre liiklus! Nii oli mul aega nautida elu Kathmandu tänavatel. Silma jäi silt “Condom House”. See olevat sekspood. Mõnisada meetrit eemal köitis pilku “safe abortion service” 🙂

Jõudsin stuupa juurde ning üllatuseks taheti minu käest vaid 400 rs. Sain ka infovoldiku ning hakkasin oma ringiga peale. Stuupa on ringikujuline ning vasakut kätt jäävad poed ja restoranid. Paljudel restoranidel on katuseterrassid, mis annavad väga ilusa vaate stuupale. Samuti on seal mitmeid külalistemaju.

Külastasin seal ühte Buddha kloostrit. Selle eest eraldi midagi maksma ei pidanud. Liikusin ülesse stuupa mademele. Seal sai käia ümbe stuupa ning nautida vaateid iga nurga pealt. Seal on ka üks oht. See alus, mida mööda te liigute on natuke vasakule kaldu. Seal ei ole ka piirdeid. Kui rahvast on palju või kui olete pildistamisega ametis, siis olge ettevaatlikud, et alla ei kukuks. Kõrgus pole suur ning suure tõenäosusega te surma ei saa, kuid valus on kindlasti 🙂

Peale stuupa külastamist võtsin suuna tagasi oma Thameli piirkonda. Täpsemini öeldes on mu hostel Kaldahara piirkonnas. Ma ei lasknud juhil end tagasi hosteli viia. Läksin tuttavaks saanud tänavanurga pealt maha ning otsisin söögikohta.

Hity Cafe tundus selline lahe valik. Hinnad olid ka soodsamad kui Nirvana kohvikus. Minu sealne arve juba armsaks saanud momodega ning 3 joogiga läks maksma 355 rs. Tundub parem kui 760 rs 🙂

Kohvikus oli 3 venelast. Üks oli päris pehme. Teised kaks olid adekvaatsed. Üks neist tervitas mind üle laua vene keeles. Ma tegin näo, et ei saa üldse temast aru. Ta lõi käega. Mõni minut hiljem tuli teenindaja küsima neilt, kus on nad pärit? Talle vastati Venemaa ning ta vahtis neid sama juhmi pilguga, kui mina neid mõned minutid tagasi 🙂 Ma sain aru, et ka mina pean end teenindajale tutvustama. Kui ma mainisin Eesti, siis vaatas üks venelane mind eriti terase pilguga 🙂 Ausalt, mul ei ole midagi venelaste vastu. Lihtsalt need 3 olid omast klassist. Üks oli purupurjus ja nende kõnelust vürtsitasid sidesõnad “nahhui” ja “bljäd”. Isegi minu 2. klassi haridusega taksojuht suutis jätta intelligentsema mulje.

Teel tagasi hotelli broneerisin homseks raftingu. Minu toas on ka üks ameerika naine. Lobisesin temaga maast ja ilmast. Minu liibanonlasest “Varanasi” tundis mu käekäigu pärast muret ning nüüd üks kiilakas tuvastamatu euroopa kodanik ootab kiivalt, millal ma oma mobiili käest ära panen 🙂

Täna oli natuke kallim päev:

  • Takso kogu päevaks 3000 rs
  • Patan Durban väljak 1000 rs
  • Kuldne Buddha tempel 100 rs
  • Hindu tempel 1000 rs
  • Buddha stuupa 400 rs
  • 2 vett 40 rs
  • Lõuna 355 rs
  • Kingitused emmele ja issile 1700 rs

Kokku 7595 rs (60 eur)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s