Planeerimata reisid on need kõige paremad

Namaste,

Istun ühes Kathmandu kohvikus, järjekordne ports momosid on ära söödud ning mõtlesin, et hakkaks kohe oma seiklustega peale. Muidu jälle leian aega alles poole aasta pärast 🙂

Lennujaamast välja saades ootas mind takso saaga. Mul ei olnud õrna aimugi, mis võiks olla normaalne hind. Ühes olin ma aga kindel. Minusuguse blondi käest küsitakse topelt hinda. Keeldusin kõigist pakkumistest. Olin nii otsustuskindel, nagu käiksin mitu korda aastas Nepaalis. Jätsin juhid seljataha ning võtsin suuna väravate juurde. Ega ma ei olnud kindel, kas seal olid väravad. Õnneks olin hakanud õiges suunas liikuma 🙂

Üks juht jooksis mulle järele ning ütles, et võib mind 600 Rs eest kohale viia. Mina ütlesin, et annan 500 Rs ja see on ka ülemakstud. Ta jäi nõusse. Eelmised juhid tahtsid minu käest saada 800 Rs.

Autos oli juba 2 meest. Üks mees peksti tagaistemele. Enamus autod on Suzuki altod ning nendes ei ole pagasiruumi. Väga väike. Minu matkakott maandus tagaistmel olevate meeste süles. Alustasime teekonda hostelisse.

Kathmandu teeolud on väga kehvad. Õhusaaste on meeletu ning tolmu on palju. Liiklus on vasakpoolne, kuid see ei ole peamine. Ma ei saa nii kui nii aru, mis suunast kõik need rollerid ja autod tulevad 🙂

Minu hosteli polnud üldse kerge üles leida. Asub kõrvalisel tänaval, kus pole isegi asfalti. Alguses mõtlesin, et eriline urgas, kuid tänaseks olen oma arvamust muutnud. Suurema tänava ääres olles ei saaks üldse sellise müraga magada.

Võtsin oma koti autost ning tegin hostelisse check ini. Magasin tunnike ning siis hakkasin oma toakaaslasega kontakteeruma. Ta on selline lillelaps Liibanonist. Näeb välja rohkem kui üks spirituaalne tegelane Varanasist 🙂 Elus esimest korda sai koduriigist välja ning maandus 7. kuuks Indas. Viimased 2 kuud on olnud Nepaalis. Ta veel vabandas, et minu esimene kontakt Nepaalis on järjekordne araablane 🙂

Ma ei suutnud kaua magada ning otsustasin minna ahvitemplisse. Hosteli aknast paistis tempel kätte ning sinna suunda ma ka liikuma hakkasin. Kaarti mul ju muidugi jälle ei olnud. Teel templisse avastasin Thameli tänavaid ning palju teisi templeid. Samuti oli mul kõht tühi. Minu viimane söök oli kell 3 öösel lennukis – pudel vett ja võileib. Minu uus sõber soovitas osta momosid ning seda ma ka tegin.

Tänaval kõndides hüüdis üks naeratav nepaalane “namaste”. Vastasin talle alt ülesse. Mees seisis rõdul. Ta kutsus mind kohvikusse sööma. Alustasin vestlust tänavalt. Tahtsin veenduda, et tal on ikka pühvlilihaga pelmeene, enne kui kaloreid kaotama hakkan ning trepist ülesse lähen 🙂 Toit oli hea, kuid kallis. Ma olen nüüd tänaseks targem ning hindadega rohkem kursis 🙂

Edasi liikusin ahvitemplisse. Sinna ülesse on võimalik ka taksoga saada, kuid mina läksin treppidest. Treppidel on palju suveniiri müüjaid ning ka üleval ümber templi on neid palju. Hinnad on seal muidugi kallimad. Mina ostsin sealt oma kohustuslikud magnetid ära, sest ei soovinud rohkem nende pärast stressata. Postkaardid maksid 30 Rs ning neid saab mujalt 8 rs. Liiter vett on turismi atraktsioonide juures 50 rs, mil supermarketis maksab 20 rs.

Ahvitempli sissepääs maksab 200 rs ning see koht on äge. Ülesse templisse jõudes avanevad imelised vaated üle Kathmandu ning tempel ise on ka kihvt Tiibeti stiiliga pühapaik. Ahvitempliks nimetatakse seda seal elavate ahvide pärast. Tegelikult on seal treppidel sama palju koeri kui ahve. Ahvid ei olnud agressiivsed nagu Indias, kuid nendega tuleb hoida teatud distantsi. Liiga lähedale minnes võivad nad hammustada.

Ülevalt Kathmandud vaadates nägin üle jõe pruunide katustega hoonetekompleksi. See pidi olema kuulus Kathmandu Durbar väljak. Võtsin sinna ka oma suuna. Läbisin mitmeid kihvte Kathmandu tänavaid ning jõudsin soovitud sihtpunkti.

Pilet maksab 1000 Rs ja kohe piletiputka juures on vennikesed, kes pakuvad giiditeenust. Ma loobusin sellest viisakalt. Durbari väljak on suuresti maavärinates kahjustada saanud ning täna ehitatakse seda ülesse Hiina valitsuse rahadega. Väljak oma templite, stuupade ning paleedega on väga kihvt. Kindlasti on see Nepaali nägu. Pilet sisaldab ka muuseumi külastust. Sealne muuseum oli minu jaoks pettumus. Väike hoone, milles olid kujutatud erinevad fotod maavärinakahjustustest ning selle restaureerimisest.

Muuseumisse saab piletiga vaid korra, kuid väljakult võid sisse ja välja kõndida nii palju kui soovid. Kehtis vist lausa nädal aega, kuid mitmepäevase külastuse peab kontoris registreerima. Minul seda vaja ei läinud.

Kogu Durbari väljaku ümbrus on väga kirev ja elav. Mööda tänavaid jooksevad turud, kus saab osta tekstiili, suveniire, ehteid, palvehelmeid ja pühasid kujukesi. Ma liikusin mööda neid tänavaid oma hosteli poole. Tagasi majutuskohta jõudes olin väga väsinud. Mul jäi ju öö vahele ning kohe panin otsa 16km jalutuskäiku 30 kraadises kuumas. Minu uni tänaseni oli vist 14 tundi 🙂

Kuna see on mu säästureisi projekt, siis kuludest:

Takso lennujaamast hosteli 500 rs

Ahvitempli pilet 200 rs

Kathmandu Durbar väljak 1000 rs

2 pudelit vett 70 rs (tavahind ja turistikas)

Postkaardid ja magnetid 650 rs (turistilõks)

Lõunasöök õllega 760 rs (pool hinnast oli õlu 360 rs. Mu pelmeenid ja karasusjook oli 400 rs)

Kokku: 3180 rs (25 eur)

Minu 6 öö majutus koos hommikusöögiga maksis 5915 rs (47 eur)

Täna hommikuks oli mul kohapeal kulunud 72 eur

NB: pildid lisan, kui saan arvutisse. Mobiiliga pilte teksti vahel redigeerida on nüri 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s