Saida turg ja Suri vanalinn

img_20190427_125014516692683882447502.jpg
Saida (Sidon)

Saida ja Suri päev oli minu üks kõige huvitavam päev. Mitte, et teised päevad oleksid igavad olnud, aga sinna koondus lihtsalt nii palju positiivset energiat.

Hommikul küsisin retseptsioonist, kus asub bussijaam. Neiu oli minu pärast mures ning kahtles minu adekvaatsuses. Turistid ei reisi Liibanonis ühistranspordiga!!! Seda enam see mulle huvi pakkus.

Võtsin sammud bussijaama poole. Möödusin juba tuttavatest majadest ning tänavatest ning jõudsin Four Points by Sheraton hotellini. See oli minu oluline landmark, et tuvastada, kus ma viibin. Hotelli ees oli iga päev sama mees, kes üritas mulle vett müüa. Ma ei võtnud vedu. Kui turismibuss hotelli ees peatus, siis üritas ta neile vett pähe määrida. Saida päeva hommikul magas poiss vist sisse. Jooksis meeletu kiirusega pudelid kaenlas ning just bussi juurde jõudes, buss sõitis minema. Küll ta kirus bussijuhti maa põhja ning lõi käega nagu oleks viimasest rongist maha jäänud.

img_20190427_1236522663798605571815802.jpg
Saida merekindlus

Mina küsisin teed ristmikul seisvalt politseinikult, et kas olen ikka õiges suunas teel. Alati üritati minuga rääkia prantsuse keeles. ikkagi valge inimene ju. Ma ütlesin päris mitmele, et ma saan araabia keelest rohkem aru, kui prantsuse keelest. Minu prantsuse keele õpingud päädisid keskkoolis juust- ja saianimede õppimisega 🙂

Liikusin edasi juhatatud suunas ning jõudsin viaduktini. Viadukti all pidi olema bussijaam. Bussijaamaks oli seda natuke keeruline nimetada. Erinevad mikrobussid olid koondunud viadukti alla. Seal ei olnud bussijaama silti, ega ka mingit bussijaama hoonet. Enamus bussidel ei olnud peal bussinumbreid ega ka marsuuti, kuhu nad sõidavad.

img_20190427_1404203902569642591172960.jpgVõtsin rajalt maha ühe mehe ning küsisin bussi Tripolisse. Ta ütles, et pean minema teisele poole teed. Kuna ma juba tegin selle katsumuse läbi ning tulin sealt poolt, siis see ei olnud atraktiivne pakkumine, et jälle mitu korda üle elada oma elu lapsepõlvest tänaseni 🙂 Ma küsisin, et kuhu bussid siit poolt teed lähevad? Mees tahtis teada, kuhu ma sõita soovin? Ütlesin, et mul on ükskõik kuhu. Näiteks Byblosesse või Suri. Ta oli päris hämmingus, et mul täitsa suva, kuhu ma sõidan. Ta näitas, et see buss minu kõrval läheb Saidasse (Sidoni). Mulle sobis ning istusin bussi. Bussitäis inimesi lihtsalt naeris südamest meie araabia-inglise-kehakeele dialoogi üle ning üks bussis olnud mees võttis mind enda kaitsva tiiva alla 🙂 Buss Saidasse maksis 1500 LBP ehk 1 USD. Sõitsin sinna kuskil tunnike, sest ta peatus iga nurga peal, kus keegi vähegi soovis sisse tulla. Bussisõidu kogemusest ma räägin teises artiklis. See oli üks kõige meeleolukam kogemus üldse.

Lõpuks jõudsime Saidasse ning bussijuht eeldas, et ma lähen promenaadil maha. Ma ütlesin, et sõidan temaga lõppu ning vaatan, kus asub bussijaam. Kus mina tean, millise tänava nurga peal pean ma käsi viibutama ning bussile hääletama 🙂

IMG_20190427_130042.jpg

Bussijaam oli kohe vanalinna kõrval, mis oli minusugusele turistile väga mugav. 5 minutit jalutamist ning olin juba Saida merekindluses. Maksin 4000 LBP pileti eest ning läksin kindlust vaatama. Kuna mul oli plaan kõik kindlused, arheoloogilised varemed ja muusemid minimaalse peale jätta, siis otsustasin külastada vaid ühte kindlust ja seda just Saidas. Kindlus on väike ning üle poole tunni te seal kindlasti aega ei kuluta. Saate sealt kenad pildid linna panoraamist ning sadamast.

Peale kindlust läksin avastama vana turgu. See oli ainuke turg minu Liibanonis külastatud turgudest, mida võib nimetada araabia turuks. Turg jagunes Vanaks Turuks ning Avatud Turuks. Vana Turg oli suurte võllide all olev siseturg, kus väikestest teedest sai edasi minna muuseumidesse ning kirikutesse. Saida on väga kuulus oma seebi muuseumi poolest.

Avatud turg on uuem turg, kus ei ole katust pea kohal ning turg liigub mööda tänavaid. Saidas avastasin ka kohviku, mis olevat 700 aastat vanas hoones. See oli mõnusa miljööga ning seal topiti mulle ka torbik pähe ning anti kepp kätte. Ikkagi õige Liibanoni printsess 🙂

img_20190427_142007740422147233289226.jpg
Khan Al Franj

Kohvikus sain ka internetti ning teatasin oma sõbrale Dubais, et olen Saidas. Mees läks pöördesse. Ta ütles, et olles ise liibanonlane, ei lähe ta kunagi Saidasse, sest sellistes kohtades ei ole turvaline ning probleemid võivad eskaleeruda väga ruttu. Mina väitsin, et kõik on chill ja lahe. Kohe, kui olin lause lõpetanud läks kohviku omanik ühe mehega kaklema. Mingi paks araabia mammi katsus suure kisa saatel kahte suurt meest teineteisest eraldada. See oli ka kõige ärevam situatsioon Saidas, mida nägin.

Vaatasin kella ning hakkasin kiirustama. Tegin veel tiiru vanalinnas, külastasin Khan Al Franj´i ning võtsin suuna tagasi bussijaama poole. Khan Al Franj´i sisenedes küsis üks vanamees väga resoluutse häälega mu rahvust. Peale mida ta läks oma raamatu juurde midagi kirjutama. Ta jättis mulje, nagu minu rahvusest oleks tingitud, kas pean pileti ostma või ei 🙂 Igal juhul minult piletiraha ei küsitud.

Jõudsin bussijaama ning uurisin, milline mikrobuss on Suri (Tyre´i). Buss oli täiesti täis ning kõik olid mehed. Mina olin ainuke naine, kes selles läppavas higihaisus katsus vastu pidada. Google map näitab Saida ja Suri vahemaad 20 min, aga reaalselt alla 40 min te kohale ei jõua. Väike buss keerab külavaheteedele, et täita bussi maksimaalselt. Õnneks sinna minek läks veel suhteliselt kiiresti, sest buss oli täis. Tagasitulek oli aga hoopis teine tera 🙂

img_20190427_155206719304881530712199.jpg
Sur Marina

Suris ei olnud bussijaama. Mind jäeti tänavanurgale ning bussijuht veel isalikult ütles, et ärgu ma muretsegu. Tulgu ma samasse tänavanurka tagasi 🙂 Võtsin sammud mööda promenaadi Suri turule. Suri turg mind eriti ei sümpatiseerinud. Sealt oli mul ainult üks kindel soov. Kuna juba teisel päeval kõndisin palju, siis kintsud hakkasid seeliku all hõõruma. Pidin leidma endale sellised lühikesed retuusid.

Leidsin pesupoe ning ostsin omale püksid. Ma ei tea, kuidas on araabia keeles proovikabiin ning meil tekkis müüjaga keelebarjäär. Naine läks poest välja ning kutsus tõlgi. Tõlgiks oli mees. Nüüd pidin ma mehele tegema selgeks, et mu kintsud on hõõrutud ning tahan kuskil endale need ostetud trussikud jalga ajada 🙂

img_20190427_1558133632811328537414514.jpg
Suri vanalinn

Edasi liikusin ma mööda Suri sadamat vanalinna, mis meenutas mulle Burano saart Itaalias. Selline väike ja armas ning värviline. Liikusin vanalinnast välja ning nägin, et mere ääres on mingi kunstifestival. Mulle jäi silma üks maal ülesöödetust varesest ning ma pidin selle saama. Esialgne hind oli 150 000 LBP, mis kukkus kolinal 100 000 LBP peale. Lõpuks ostsin ma selle 75 000 LBP eest ning kunstnik tahtis teha ka pilti minu ja oma varesega. Mul oli tunne nagu keegi oleks mulle Miljoni Dollari suuruse võidutšeki ulatanud 🙂

img_20190427_2051345813711989242183943.jpgPanin oma varese kaenla alla ning liikusin edasi Al Mina arheoloogilise väljakaevamise juurde. See on Suri vanalinnast ca 15-20 min jalutuskäigu kaugusel ning valdavalt üles mäge. Vaatasin ära järjekordsed Rooma varemed ning lubasin endale, et EI Barrile ja Baalbekile. Kui lähen Liibanoni tagasi, siis võin end koguda järgmiste Rooma varemete jaoks.

Al Minast jalutasin oma varesega tagasi Suri turule. Suri ja Saida turg ei ole mõeldud ainult turistidele. Seal on palju tooteid just kohalikule inimesele, kus aegajalt eksib ära mõni suveniiripood. Mõlema linna turud on kummalise ülesehitusega. Sa näed kullapoodi, mille kõrval on lihakarn. Lihakarnist edasi on suveniiri pood, mis vaheldub riiete poega. Pärast seda tuleb uuesti kullapood, mille kõrval müüakse värsket kala jne.

Turust välja saades nägin ühte mikrobussi. Mees viibutas bussiaknast käega ning ma olin teel kodu poole Beirutis. See teekond Surist Saidasse oli kõige meeleolukam, kuid ka sellest järgmises postituses.

Kui Beirutist Saidasse maksis pilet 1500 LBP, siis Saidast Suri 2000 LBP. Ma ei saanud alguses bussijuhist aru, aga kuna kõigil meestel oli näpu vahel 2000 LBP, siis panin ka antud summa valmis. Teekond Beirutist Saidasse on pikem kui Saidast Suri, kuid sellest hoolimata oli pilet kallim. Sama täheldasin ka Jbaili (Byblosesse) sõites. Minu jaoks seal loogika puudus.

Pimedas hotelli jõudes andsin oma valutavatele jalgadele puhkust, et järgmine päev avastada Tripolit või Byblost. Kindlaid plaane mul ju ei olnud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s