Beirut – arhitektuur, ööklubid ja hea söök

img_20190426_0935224177076663938610253.jpg
Q Hotel Beirut

Ma saabusin hotelli südaöösel kella 01:00 paiku. Kuna Liibanon on nii väike riik, siis isegi lennujaam on linnale väga lähedal. Ilma ummikuteta oli Hamrasse sõitu ca 15 minutit.

Autojuht oli mul väga jutukas ning väga hea inglise keele oskusega. Tavaliselt nad inglise keelt seal igal pool väga hästi ei räägi. Mina valisin enda hotelliks Q Hotel Rooma tänaval. Nii nagu ka tänavanimi ütleb, siis oli kõik väga itaaliapärane. Hotell on soodsa hinnaga ning näeb välja väga tšikk. Sobib neile. kes tahavad vanas Hamras jalutada. Kes soovib olla melu südames, siis teie peaksite võtma hotelli Beiruti kesklinna. Hamra on küll vana Beiruti keskus, kuid nüüd on seal ainult väikesed poekesed ning kohvikud, kuid mitte turistikas.

img_20190426_0103537582231610748334584.jpg
Deluxe tuba rõduga

Q Hotell on 4 tärni linnahotell. Hotellil ei ole basseini ning hommikusöök on keskmine, kuid mitte midagi erilist. Samas kõhu sain mina täis. Liibanon on kuulus oma väikeste kohvikute ja restoranide poolest. Samas ei juhtu ka midagi kui te hommikusöögi üldse välja jätate ning naudite Beiruti tänavatel kohalikku kulinaariat.

Hotellil on ka tasuta parkimine, kui mõni hull soovib teist autot rentida ning teenindus on tõesti super ja väga sõbralik. Ma kindlasti oleksin valmis iga kell sinna hotelli tagasi minema ning isegi kliente sinna viima.

img_20190426_1023255465763043401305011.jpg
Ameerika Ülikool Beirutis (Hamra)

Oma esimese päeva võtsin ma Beiruti avastamiseks. Sellel päeval jalutasin ma 30 km ning ei kasutanud ühtegi ühistransporti. Alustasin oma jalutuskäiku Hamrast ning jõudsin Ameerika Ülikooli juurde. Tahtsin teha sellest ilusast hoonest pilti, kuid väravad takistasid. Pöördusin viisakalt turvamehe juurde ning ta lubas mul natuke Ameerika ülikooli territooriumil ringi jalutada.

Edasi liikusin Raouche´i. Möödusin Saudi Araabia saatkonnast, mis oli väga ilus ehitis. Ma isegi ei üritanud hoonest pilti teha. Kellele on vaja, et mind Iisraeli spiooniks tembeltatakse 🙂 Liikusin alla mere juurde ning jalutasin mööda promenaadi. Selleks, et jõuda Raouche´i pidin ma aga võtma suure tõusu. Samal rajal oli palju tervisesportlasi, kuid nemad ilmselgelt tegid oma marsuudi loogilisemalt nii, et nad said sellest tõusust alla joosta. Mina puhkisin seda tõusu ning jõudsin Raouche´i kuulsate kaljudeni. See oli ka üks väheseid kohti Beirutis, kus nägin mitut turismibussi korraga seismas ning turiste bussist väljumas 🙂

img_20190426_1100052143757656560435635.jpg
Pigeon Rocks, Raouche

Raouche oli vanasti kindlasti väga popp turismi piirkond. Seal on siiani hotelle vaatega merele, kuid kes soovib luksust, siis see jääb kõik Beruti kesklinna ja Marinasse. Kaljuserval vaatega Pigeon Rockile olid mõned kohvikud ja baarid ning sellega antud piirkonna eksklusiivsus ka lõppes. Samas oli seal mitmeid kiirtoidurestorane.

Raouche´st edasi liikudes oli näha ka avalikku Ramlat Al bayda randa. Samas korralikud rannahotellid jäävad Beiruti ja Byblose vahele. Raouche oli küll Mövenpick, kuid hotell asub kaljul. Vette peab minema sealt mööda treppi ning arvata võib, et vesi on seal kohe üle pea.

img_20190426_1115061387033192678666596.jpg
Ramlat Al Bayda Rand

Nüüd oli mul plaan minna Beiruti turule. Teel sinna ma eksisin ära, kuid toredad kohalikud vanapapid näitasid mulle suuna kätte. Inimesed Liibanonis on väga sõbralikud ning mitte üldse pealetükkivad (va. taksojuhid). Ma liikusin mööda kohalikke teid. Nautisin lagunevaid ning renoveeritud hooneid ning mõtlesin, kui äge oleks ühest neist elada,

Möödusin lugematutest mošeedest ning kirikutest ning jõudsin Sanayeh parki. Tegemist oli reedega ning suur palvus oli täies hoos. Istusin pargis pingile, et oma väsinud jalgu puhata. Pargis oli ka tasuta internet, kuid võrk oli ülekoormatud. Ma nautisin idüllilist päeva ning eemal kostvat palvust, kui korraga mind püsti ehmatati.

img_20190426_1236557717781272537842664.jpg
Sanayeh Park

Nimelt oli üks mees oma naise ja lapsega parki tulnud. Mitte ainult tulnud, vaid rolleriga sisse sõitnud. Selle peale turvamammi tõusis püsti ning kukkus sõimama. Mees ei teinud piuksugi, vaid hakkas oma rolleriga tagurdama. Mammi muudkui sajatas, et kui loll saab üks inimene olla, et parki rolleriga tulla. Naisel oli nii vali hääl, et isegi palvus mošees vajus tahaplaanile 🙂

img_20190426_132426223640413386192445.jpg
Beirut Souqs

Peale puhkust võtsin suuna Beiruti turule. Turg my ass. Tegemist on väga popi ja modernse kaubanduskeskusega. Kes on käinud Dubai City Walkis, siis teate, millest ma räägin. Väikesed madalad hooned, tänavad nende vahel ning paremal ja vasakul vaatab sulle vastu erinevate moeloojate bränditooted. Seal on ka Signature by Spinneys toidupood, mis on midagi Stockmannile sarnast. Ma leidsin sealt palju huvitavaid tooteid muidugi suhteliselt krõbeda hinnaga.

img_20190426_150649141961581434969549.jpg
Märtrite väljak

Beirut Souqs tegin peatuse Starbucksis ning võtsin natuke pikema pausi puhkamiseks. Edasi liikusin mööda Beiruti vanalinna märtrite väljakule ning käisin ka läbi Saifa Village´i. Kindel soov ja tahtmine oli ka minna Mar Nicolase piirkonda, mis on selline boheemlaslik kunstipiirkond. Mar Nicolase trepid on kuulsad oma tänavakunstnike ja -muusikute poolest. Reede pärastlõunal oli tänav tühi, kuid kindlasti õhtuks kogunes sinna rohkem rahvast.

Samuti jalutasin ma Armeenia kvartalis kuni Beiruti jõeni. Jõgi oli pettumus. Selline kole pruun kanal. Mitte midagi romantilist, mille ääres jalutada või pikniku pidada. Jõe juurest võtsin suuna tagasi oma hotelli. Kuna ma ei tahtnud liikuda mööda suurt sõiduteed, ega ka minna tuldud teed tagasi, siis hakkasin väikeseid teid avastama.

img_20190426_1644178085018100549511088.jpg
Minu kanantuste rada 🙂

Selleks, et saada nendele väikestele teedele Geitawi piirkonnas, pidin minema väga pikast ning järsust trepist ülesse. Üks mees jäi mulle isegi järele vaatama. Hing paelaga kaasas, kuid läksin ühe jutiga lõpuni. Ma ei saanud ju näidata, et olen nõrk 🙂

Jälgisin hoolega kaarti, et ma lisaringe ei teeks, sest selleks ajaks oli mul juba ca 27 km seljataga. Jõudsin tagasi märtrite väljakule ning sealt pidin saama parlamendihoone juurde ja sealt oli juba lihtne hotelli jõuda.

Mööda Beiruti tänavaid seigeldes avastasin mitmeid lahedaid kohvikuid ning restorane. Mar Nicolase piirkonnas olid nad rohkem kunstipärased ning Beiruti kesklinnas sellised fancyd ja popid.

img_20190429_1312392819242227627485451.jpg
Zaitunay Bay

Samuti jalutasin viimasel päeval Zaitunay Bay ääres, mis on kuulus oma jahtklubi ning mitmete restoranide poolest. Sinna on koondunud linna moderne arhitektuur oma kallite jahtidega.

Ööklubidesse ma sellel reisil ei läinud, sest mis sa ikka sinna üksinda ronid. Samas ei olnud mu reisi eesmärk mehi lantida ning nendega mõttetut shitchati arendada. Üksinda ööklubisse minek on nagu prostituudile seksi eest maksmine 🙂 Järgmine kord, kui lähen sõpradega, siis kindlasti on plaanis ööelu, mäed ja sukeldumine. Sellel reisil pidin ma tegema valikud.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s