Nüüd ma julgen sellest kirjutada

img_20190426_1100052143757656560435635.jpg
Raouche Rocks, Beirut

Peale suhteliselt kiiret elutempot otsustasin, et sõidan Liibanoni. Alguses oli plaan minna koos sõbraga, aga siis selgusid minu teel võimalikud takistused. Kuna minu sõber ei ole selline reisihunt nagu mina, kes naudib ka üksinda reisimist, siis otsustasin minna riskile üksinda. Kes oleks suutnud pärast neid hetteheiteid taluda, kuidas ta neli päeva hotellis veini libistas, sest mina ei saanud riiki 🙂

See, et Liibanoni sõites ei tohi olla passis Iisraeli templeid, olin ma teadlik. Ise olin veel õnnelik, et Iisrael enam passi templeid ei löö. Mille peale ma aga ei mõelnud oli see, et Sheikh Husseini piiripunktis Jordaanias sain ma passi templid. Ja kuidas sa saad Sheikh Husseini piiripunkti, kui sa ei ole tulnud Iisraeli/Palestiina aladelt? Sama, kui keegi Eestis väidab, et ta ei ole käinud Lätis, kui tal on passis Ikla piiripunkti tempel.

img_20190426_100743652010433921692825.jpg
Hamra tänavad

Passi mul aega vahetada ei olnud. Seega jäi mule üle kaks võimalust. Kas oma reis tühistada või minna riskile ning loota, et piiripunktis ei suuda nad mu Iisraeli-Jordaania piiripunkti templeid kõikide teiste templite seast tuvastada. Kõige kehvemas variandis oleksin mänginud Tom Hanksi kuniks uue lennupileti koju saanud 🙂

Lend ise sujus Beirutisse kenasti. 4 tundi sõitu ja ringiga, sest üle Iisraeli õhuruumi sõita ei ole lubatud. Siiski sõbralikud naabrid 🙂  Lennukist väljudes võttis vastu mõnus paarikümne kraadine kevadõhk. Kohe lennujaama ruumidesse jõudes tekkis seal sagin ja järjekord. Järjekorraks oli seda raske nimetada, sest nii nagu hiljem sain aru, siis Liibanoni inimesed põhimõtteliselt ei seisa järjekorras 🙂

Pressisin ennast neist mööda, sest kogu see summ oli tekkinud Liibanoni kodanike passikontrolli taha. Turistide jaoks oli passikontroll täiesti tühi. See on ka loomulik, sest enamus liibanonlasi tuleb Dubaist nädalalõppu koju veetma ning peale selle olid ka ju neil lihavõtted 28.04.

img_20190426_1949364664411741408960099.jpg
Mar Nicolas, Beirut

Sain ilusti kena mehe juurde ning minu käest küsitakse maale saabumise kaarti. Tore, et seda mulle öeldi siis, kui küsisin infost viisa kohta. Minu andmetel oli viisa hind piiril 50 USD, kuid reaalselt on 30 päeva viisavabadus ilma igasuguse riigilõivuta. Läksin tagasi ning leidsin ka maale saabumise kaardi. Täitsin ära ning läksin uuele ringile.

Seekord vaatas mees mu passi mõtlikult. Ta isegi ei küsinud, vaid teatas mulle, et ma olen olnud Palestiinas. Minu lootused purunesid. Fuck, ta tõesti hammustas mu Jordaania templid läbi!!! Mees kutsus ühe teise mundris mehe enda juurde, ulatas talle mu passi ning palus mul talle järgneda. Mul käis peast läbi kaks mõtet. Esimene naiivne lootus oli, et ehk peale paari tunnist ülekuulamist nad ikka lasevad mind Liibanoni ja teine reaalne mõte liikus juba tagasilennu pileti ostmisele. Läksin mehega kaasa, istusin suure musta pehme nahkdiivani peale ning jäin oma saatust ootama.

img_20190427_1417265245291820053627777.jpg
Transport a la Liibanon 🙂

Mees tegi minu passist ja Jordaania viisatemplitest koopia, ulatas mulle passi ja ütles mulle “Welcome to Lebanon”. Ma ei lasknud seda kaks korda korrata. Tegin sealt passikontrollist minekut nii ruttu kui võimalik. Igaks juhuks. Äkki mõtlevad veel ringi 🙂

Lennujaama ootsesaalis ootas mind mu autojuht sildiga “Liiina Pihu”. Tavaliselt nad eemaldavad ühe i ning jätavad Lina, sest enamus inimesi maailmas usub, et ma lihtsalt ei tea, kuidas oma nime kirjutada. Liibanonlased on kuulsad oma liialdustega ning seekord otsustati mind vastu võtta kolme i-ga 🙂

Autojuht oli tore. Ma rääkisin talle ka oma õnnest ning ta ei suutnud mind uskuda. Tema ja ka hiljem teised pidasid seda suureks imeks, et mind riiki lubati, kui nad juba avastasid, et ma olen käinud Iisraelis/Palestiinas.

Ma arvan, et minu suure õnnega riiki saamine, oli ka põhjus, miks ma käisin kõik need päevad ringi nagu vastarmunud, kellel on liblikad kõhus 🙂

Isegi riigist välja saamine läks kenasti. Ma olin valmis emotsionaalselt eile lennujaamas aru andma. Iisrael on mulle õpetanud, et mõnikord riigist lahkumine on keerulisem, kui riiki saamine. Mina olin järjekorras järgmine. Mees võttis mu passi, pani templi, kirjutas midagi mu passi kõrval olevale lehele ning jäi mu viisatempleid lehitsema. Ta andis mulle passi ning tõusis ise püsti. Ma olin kindel, et ma pean temaga kaasa minema ning jäin tema ette seisma. Mees oli päris hämmingus. Ta ütles mulle, et ma võin minna. Milline kergendus. Tegelikult tõusis mees püsti vaid selle pärast, sest tema vahetus oli läbi saanud ning tema taga seisev mees tahtis võtta üle tööposti. Kui sa oled oma hinges patune, siis sa näed ju igal pool tonte 🙂

Mina olin teinud seekord kõige ärevama piiriületuse. Võiks öelda, et see trumpas üle isegi minu sekeldused Hiina viisa saamisel 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s