Mikumi omas vanas headuses

digMikumi rahvuspark on jätkuvalt minu lemmik. Kuigi ta ei ole suur ning “Big 5” kohata täies koosseisus ei ole võimalik, on tal siiski teatud võlu. Minu lodge, mida kasutan on ka teinud uuendusi. Näiteks on nad valmis saanud 3- ja 4-magamistoaga majakesed. Väga hea võimalus suuremale perele või seltskonnale ühiselt aega veeta. Kõige suurem pluss on muidugi bassein.

Sealne miljöö on minu jaoks nii eriline, et ma oleksin nõus minema isegi tagasi Mikumisse ilma safarita. Sellel reisil oli meil Mikumis plaanitud terve päevane safari, poole päevane safari, Maasai küla külastus ning ühel päeval sõitsime Mikumist ka Undzungwa rahvusparki.

Meil vedas ka ilmaga. Seekord me Mikumis vihma ei saanud. Samuti nägime sellel korral palju kaelkirjakuid, elevante, knuusid ja isegi jõehobusid. Meil ei õnnestunud näha leopardi, kuid nemad on üldse haruldused Mikumi rahvuspargis. Väga hea oli, et olime võtnud kahel päeval safari. Kuigi läksime tagasi samasse parki, saime näha ikka palju uut ja huvitavat. Minul jäi seekord nägemata krokodill, kuigi kõik mu kliendid teda nägid. Väga eriline kogemus oli ka emase lõviga, kes kraavis oma poegi peitsid. Me jäime küll sinna kaukaks ootama lootes, et äkki tulevad pojad välja, kuid seekord lõvikutsikaid näha ei õnnestunud.

digPaistab, et ka Mikumi on turistide seas populaarsemaks saanud. Safari autosid oli näha rohkem, kui eelmine kord, kuid siiski mitte üle rahvastatud nagu Serengetis. Meie lodges müüdi ka kohalikku Mikumi naiste käsitööd, mida ma ostsin lihtsalt põhimõtte pärast, et toetada vaeseid peresid, mitte mingit Hiina suurtööstust.

Mikumis käisime ära ka seekord juba tuttavas Maasai külas. Võrreldes eelmise aastaga oli ka seal näha arenguid. Esimesed arengud olid lausa ehmatavad. Rikkus on jõudnud ka Mikumisse ning põllu peale oli hakatud ehitama mitmeid uuselamuid. Mul tekkis juba hirm, et kus see küla asub, kui majad on nii lähedale ehitatud. Õnneks oli Masaai küla täiesti olemas. Samad naised ja mehed nagu eelmine aasta. Erinevus vaid nii palju, et väikesed lapsed oli natuke suuremaks kasvanud.

digPaistis, et nad olid ka seekord ette valmistatud. Kui turistidena külla jõudsime, siis meil oli kohe külagiid, kes rääkis, kuidas nad elavad, surevad, abielluvad jne. Meile tehti ring peale külale ning samuti näidati, kus jooksis rahvuspargi piir. Rahvuspargi piir on oluline, sest rahvuspargi aladel ei tohi nad puid raiuda, loomi küttida ning isegi mitte lõvi tappa, kui see peaks ründama.

Peale ringkäiku külas pandi meid külaplatsile istuma ning kohalikud naised hakkasid meile laulma ning mehed tantsima. Lastele jagasime komme ja mänguasju ja kõik olid õnnelikud. Meile anti selga ka kohalikud riided ning saime kasvõi korra elus end tunda maasaina.

Maasai külas suutsid ka meie idanaabrid end üllatada. Poole meeste tantsu ajal sõitis Maasai küla õuele must hummer. Hummerist astus välja punt venelasi ning hakkasid lastele mingeid komme jagama. Neid ei huvitanud absoluutselt, et külavanemat oleks pidanud aupaklikult tervitama ning meeste esinemist ei olnud ka viisakas vahele segada. Rääkimata veel sellest, et oma autoga teise inimese lillepeenrasse ei sõideta. Samas, kui vaadata, mis kontigent sealt välja astus, siis polnud ja midagi imestada.

Meie ignoreerisime venelasi ning lasime kohalikel oma programmiga ühele poole saada. Lahkudes kätlesime veel kõiki ning võtsime tagasi teekonna päikese loojudes oma lodge´i.

sdr

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s