Mafia ja Abdul

sdr

Peale Mikumit võtsime suuna Mafiale. Teel Dar Es Salaami midagi üllatavat ei juhtunud ning päris positiivne oli ka see, et lennufirma ei olnud vahepeal pille kotti pannud 🙂 Alates Mafia lennust oli meil aga probleeme pagasiga. Lubatud pagasi määr oli 15kg inimese kohta. Natuke vähe kui arvestada, et meil olid ka matkariided. Panime kogu pagasi grupina kokku ning nii nibin-nabin jäime ka oma kaalulimiiti.

Lennuk Mafiale oli uus ning abipiloodiks oli kena aafrika naine 🙂 Lennujaamas ootas meid juba Abdul. Ma olin just kõigile teinud suure reklaami, et milline karismaatiline isik on Abdul oma porgandikarva habemega, kuid oh seda pettumust, kui autost tuli välja silutud ja pöetud poks poiss. Ma lootsin näha ikka vana Abduli 🙂

davSõitsime Lodge´i ning me hõivasime kõik tema privaatmajakesed. Tegime väikese värskenduskuuri ning võtsime rattad randa. Maksin meie eest ära pargitasu ning puhkus Mafial võis alati. Kõik Mafial on täpselt  nii nagu aasta tagasi. Samad poisid müüvad maale, samad pitsud istuvad rannas, samad tädikesed on pargivahid jne.

Nautisime lõpuks merd ja päikest ning tagasi teel Meremetasse avastasin, et olin oma päikeseprillid randa unustanud. Mitte keegi ei usu, et Aafrikas võid ranna ilma järelvalveta palmi najale jätta ning veel vähem usutakse, kui ütlen, et prillid olid lamamistoolil nii nagu ma nad sinna jätsin.

davTagasi ratta juurde minnes kuulsin tuttavat häält. Mäletate seda briti meest, kelle ma Sansibarile ajasin? Vot see sama mees istus kohalikega poe ees ning näitas pilte oma Kilimanjaro vallutamisest. See oli sama pood ja samad müüjad, kes meile eelmine aasta maalid müüsid. Britt tuli ülevoolavalt mind kallistama ja põsele musi tegema nagu vana tuttav. Rääkisime, kus käisime ja mida nägime ning jätsime kenasti hüvasti. Jällegi oli see kohtumine nii spontaanne ning puudus isegi vajadus küsida teineteise nime ning kontakte 🙂 Ja just see oligi fun temaga.

davKa seekord oli meil vaalhaidega ujumine plaanis. Alguses oli tunne, et vist seekord ei vea nende suurte hiiglastega, kuid lõpus hakkas ka päike meie õuele paistma. Mind tegi murelikuks fakt, et vaalhaid olid just 2 nädalat enne meie saabumist vetest kadunud olnud. Saime ka seekord meeletu elamuse osaliseks. Ühes grupis oli mingi loll, kes sukeldus ning puutus vaalhai uime. Milline idioot. Selle mehe andsin ma ülesse. Positiivne oli ka see, et nägin seda sama juudi abielupaari, kes Mafial vaalhaidega uurimistööd teevad. Ka nendele oli jõudnud jutt, sellest idioodist ning nad püüdsid teda tabada.

Mafial käisime ära ka Kilindoni külas, külastasime lobsteritehast ning nautisime Meremeta meeletult häid sööke. Ma palusin Abduli eraldi, et ta paneks rõhku just mereandidele. Seda kana olime ju närinud esimesed 10 päeva nii mäel kui ka Mikumis 🙂 Kui mitte midagi ei olnud muutunud Mafial, siis kõik samamoodi olin ka Meremetas. Samas tuttavad sõbralikud näod meid igapäevaselt teenindasid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s