Uhh, see Uhuru Peak

NB: Ma pildin lisan hiljem, sest mu mobiil käis ära vannis. Nüüd tuleb pildid sealt kuidagi kätte saada 🙂

Meie reisiprogrammis oli Kilimanjaro 5 päevane matk. Mina ei soovita nii lühikest matka. Te peaksite minema minimaalselt 6 päevase matkaga, kui plaanite Uhuru tippu, 5895m vallutada. Lisa aklimatiseerumise päev annab teile kohe palju juurde. Kindlasti soovitan ka võtta ravimeid, et vähendada riski mäehaigusesse jääda. Diamoxi tabletid siis kõigile kaasa ning mäel võib olla probleeme ka unega. Selle tarbeks oleks hea melatoniini tabletid. Ja kindlasti vette elektrolüüdid.

Meie võtsime Marangu matkaraja. Ärge arvake, et kuna seda rada nimetatakse Coca Cola rajaks, on see midagi väga lihtsat. Jah, antud rajal on kõige vähem tõusu, kuid ka kilomeetreid on rohkem. Ainukeseks suureks plussiks on see, et ainult Marangu raja kliendid saavad kasutada kämpinguid. Kõik teised peavad ööbima telkides. Ja telkides ööbimine ei ole üldse lihtne, kui väljas on kõva tuul või tundide kaupa sajab paduvihma. Kämpingud on igati korralikud, kuid nad ei ole soojustatud.

Seega vajate kindlasti magamiskotte, mis võtab -25 kuni -35 külmakraadi. Ühiskondlikud ruumid on see-eest väga korralikud ning kuni Kibo Hutini on ka pesemisvõimalus. Pidage meeles, et see pesemisvõimalus on väga külma veega 🙂 Mina näiteks otsustasin 5 päeva olla must ning teha peamiselt märja salvrätiku pesu 🙂

Kuidas Marangu rada peale hakkab? Kui ööbite Moshis, siis kestab sõit rahvusparki ca 1,5h. Bussist välja tulles saate kohe tunda kohalikku kauplemist. Teile hakatakse kohe pähe määrima matkamütse ilma milleta te kindlasti tippu ei jõua 🙂 Seda veel 3x hinnaga, kui all linnas suveniiripoes. Kui uljakesed ei jää juttu mütsi vajalikkusest uskuma, tulevad välja taskust kõik muud suveniirid. Kui ka nendega kohalikud ärimehel edu ei ole, siis ta panustab sinu headusele, et teda vaest aafriklast toetada. Kui üks selline suhteliselt ebameeldiv tüüp mulle külje alla ujus ning soovis saada talle ja ta perele toetust, siis ütlesin, et teid on siin 50 miljonit ja jõuan ma teid kõiki siin toetada 🙂

Matk hakkas peale ning meie esimene päev oli 1000m tõusu, et jõuda Madara Huti 2700m peale. Esimene päev on puhtalt vihmametsas kõndimine. Sellel päeval saate näha ahve ning kuulete, kuidas kosk kohiseb ning pikad puud pea kohal päikest varjavad. Esimene päev on päris korralik tõus. Samas esimene päev on ka kõige lühem matkapäev. Kuskil 6h matkamist. Madara Hut on rajatud metsa vahele. Seal ööbides kuulete te oma kämpingusse igasuguseid huvitavaid hääli.

Teisel päeval jätkate Madara Hutist Horombo Hutti. Võimalusel saate ka teha väikese kõrvalepõike Maudi kraatrisse, kuid meie jätsime selle allatuleku päevaks. Teisel päeval vaheldub ka klimaatiline tsoon. Teine päev mulle meeldis, sest saime võsast välja ning nautisime mägede nõlvasid ja piiritult kaunist vaadet. Alates teisest päevast peate ka olema ettevaatlikud, et te päikesepistet ja -põletust ei saa.

Te ei pea muretsema vaid päikese ja tuule pärast, vaid ka kõikide porterite pärast, kes teist mööda tahavad tuhiseda. Meie väikesel grupil oli sisse viidud sõjaväeline kord 🙂 Kui portereid nägime, siis viimane või esimene hüüdis “kotid paremal” või “kotid vasakul” ning nii me kõik raja vabaks tegime. Me olime vist üks väheseid gruppe, kes selliselt märku andis ning tee vabastas, sest paar kotikandjat õppis meie hüüdlaused ära. Kui nad juba lähenesid meile, siis nad hüüdsid sulaselges eesti keeles “kotid paremal” 🙂 Muidugi terve meie matka vältel oli Eesti lipp meil uhkelt seljakotist välja rippumas.

Madara Hutist poolel teel Horombo Hutti, tegime ka lõunapeatuse. Peale lõunat meie elu enam nii ilus ei olnud. Taevast hakkas lakkamatut paduvihma sadama ning vihma käes me kõndisime kõik ülejäänud 4h kuni meie peatuspaigani. Kui teil on seljakottidel need vihmakatted, siis need üldjuhul ei aita. Sellised õhukesed katted ei ole mõeldud kinni pidama 4h paduvihma. Soovitan osta korralikud vihmakindlad katted. Sama jutt on ka riietega. Mingi hetk hakkab ka vihmakindel jope läbi laskma. Mina näiteks jõudsin kämpingusse nii, et mul ei olnud seljas ühtegi kuiva riideeset ning ka matkasaapad olid täiesti läbi vettinud.

Horombo Hutt oli siis 3700m peal ning seal oli ka juba märgatavalt jahedam. Muidugi niiskus ja vihm tegid veel oma töö. Mina sain eraldi kämpingu, mis tundus küll kui luksus, kuid sellel oli ka oma miinus. Nimelt, kui sa oled üksi, siis on ka kämping seest märgatavalt jahedam.

Teel Horombo Huti sõime ka matkaraja kõrval olevaid vaarikaid. Mina ei julgenud kõiki marju ise korjata. Sõin vaid seda, mida kohalik giid Freddy meile andis.

Horombo Hut jääb mulle üldse väga eredalt meelde. Ma proovisin välja meelitada meie kokapoistel riisi. Tean, et riisi imendub niiskus ning püüdsin nii oma saapad kuivemaks saada. Kui ma oleksin olnud targem, siis oleksin andnud oma saapad kokkadele ning nad oleksid pliidi kohal neid soojendanud. Igaljuhul sain ma kruusitäie riisi, mis ma kenasti oma matkasaabastesse valasin. Tõin tühja kruusi tagasi söögisaali. Tahtsin kohe ära anda, sest eks neil ole kõik nõud arvel. Kui ma hakkasin koka abilisele seletama, et see on tühi kruus, kus enne oli riis, siis see oli ilmselt liiast. Poiss läks ähmi täis ning jättis isegi nõude korjamise pooleli. Võttis tühja kruusi ning lahkus. Nagu arvata võite, siis ta tuli tagasi uue kruusitäie riisiga 🙂

Hommikuks ei olnud mu matkasaapad ära kuivanud ning nii ma võtsin järgmised 1000m tõusu Kibo Hutti tossudega. Samal ajal giidi abiline hoidis mu saapaid kotil, et päike neid soojenaks. Lõpuks pandi mu saapad Kibos pliidile kuivama. Minu seiklused ei olnud veel läbi. Magamiskotti magama minnes kuulsin kuidas keegi mu ukse taga kolistas. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest laager on pime ning ei ole mingi ime, kui keegi kämpinguga eksib. Mul oli kämping seest poolt riivis ning magasin rahulikult edasi. Kuna me mäel joome palju elektrolüütidega vett ning sööme ka Diamoxi peale, siis see ajab jubedasti pissile. Nii ei suutnud ka mina enam kauem kotis niheleda ning kell 5 hommikul oli mul juba väga kiire ja mitte ainult pissile 🙂 Kusjuures, need laagrid ei ole kohad, kus sa vabatahtlikult soovid välja külma kätte minna oma soojast magamiskotist. Mis mul üle jäi? Loodus kutsus. Tegin kiire riiete vahetuse ning olin valmis startima, kuid oss sa nuga. Minu kämping oli väljast poolt riivis. See ei olnud üldse fun. Mul käisid kõik võimalikud tsenaariumid peast läbi, kuid ma sain isegi ka aru, et ega mul purki matkakotis ei ole 🙂 Õnneks oli üks kohalik porter üleval ning luusis mööda kämpinguid. Tema tõmbas riivi eest ära. Ma pole vist kunagi kiiremini WC-sse jõudnud, kui sellel varajasel tunnil 🙂

Peale hommikusööki startisime juba meie viimasesse peatuspaika Kibo Huti. Kibo Hut on siis 4720m peal ning viimane ööbimine enne Uhuru Peaki. Uhuru peak tähendab tõlkes vabaduse tipp. Horombo Hutist Kibo Hutti meeldis mulle matkarada kõige rohkem. Hiljem sadulasse jõudes on positiivne näha, et on ka pikem ala siledat maad. See sile maa on petlik, sest tõus on järjepidev ning ka õhk aina hõredam. Kibo Huti viimased paarsada meetrit olid ka juba natuke masendavad. Esiteks mägi oli väga pilvine. Samuti saime me rahet. Kui oleks olnud ainult kehv ilm, siis selle oleks üle elanud. Meie enesekindlust ning meeleolu trotsis ka see, et me nägime 4 inimest mäelt vankritega alla toomas. Paari inimese puhul kuulsime, et nad ka rääkisid, aga 2 olid nii vaevatud, et neid viidi alla kui jahukotte. Kusjuures Kibo Hutist alates saab alla viia inimesi vankriga. Näiteks Uhuru tipust Kibo Hutti peavad kohalikud poisid teid füüsiliselt kandma, sest seal ei ole võimalik teid vankri peale panna. Meil oli mäe päästekindlustus hinnas. Meid oleks saanud ka alla toimetada helikopteriga. Ühte helikopterit me nägime ka tiirutamas, sest suure udu ja rahe tõttu ei leidnud ta kohta, kus peatuda. Kui näete Kilimanjarol helikopterit, siis see on midagi mis paneb südame kiiremini tuksuma. Kõik saavad aru, et helikopter on seal kedagi päästmas või surnukeha alla viimas. Seekord ei pidanud ühe taanlanna tervis vastu. Ta küll jõudis Uhuru tippu, kuid elusalt oma jalgadel ta enam alla ei tulnud.

Kibo Hutist vähenes ka meie väike seltskond. 2 inimest said mäehaiguse ning ühel neiul oli natuke raske hetk Kibo Hutti jõudmisel. Mäel ei aita ainult puhtast veest!!!! Vesi peab olema elektrolüütidega. Paar inimest laskusid abigiidiga tagasi Horombo Hutti, et mäehaigus üle läheks. Ülejäänud grupist jäi Kibo Hutti ning öösel kella 3 paiku pidi olema start. Kibo Hutis on õhk juba väga hõre. Kui Kiboni läksin ma suhteliselt mängeldes, siis Kibos oli juba tervis raske. WC, mis asus heal juhul 100m kaugusel oli juba korralik ettevõtmine. Varahommikul ärgates oli kogu mu kehas nõrkus. Matkasaabaste jalga saamine oli vaevaline ning ka pead allpool hoida, et saapa paelu siduda, ei olnud sugugi meeldiv tegevus. Kuna mul peavalu ei olnud ning muid mäehaiguse sümptomeid ei esinenud, siis ma siiski proovisin. Klientidest oli jäänud ainult üks geroi sõelale ning temaga ma ka tipu poole minema hakkasin. Ma natuke aega jalutasin, kuid siis pöördusin tagasi. Täna ma saan aru, et mu tervis oleks võimaldanud edasi minna, kuid ma usun, et hirm sai minust võitu.

Esiteks ma olin natuke mures selle pärast, et mul hakkasid päevad. Kogu su keha on niigi meeletus stressis ning koormuse all ning ma lihtsalt ei teadnud, kuidas suur verekaotus võib mu tervisele pea 6000m peal mõjuda. Teine peamine põhjus alla keerates oli muidugi ka see, et ma olen grupijuht ning pean suutma kliendid veel mööda Tansaaniat ringi sõidutada. Igaljuhul ma pöördusin tagasi ning ei jätkanud tipu vallutamise mõtetega. Nii kui ma jõudsin alla Horombo Hutti, ma juba kahetsesin, et nii vara alla andsin 🙂 Meil kõigil jäi kripeldus hinge ning paari aasta pärast me kindlasti uuesti Kilimanjarole läheme. Seekord targemate ning suuremate kogemustega. Järgmine kord me ei võta ka kindlasti Marangu rada, sest matkaradu on mitmeid. Otsime teinekord uuemaid vaateid.

Minu jaoks oli meie 5. päev kõige raskem. Pea 20km laskumist ning ma ei olnud arvestanud, et matkasaapad peavad olema vähemalt number suuremad. Nii olid kõik mu varbad paistes, üks varbaküüntest sinine ja kannad villis, kui ma lõpuks alla Marangu väravatesse jõudsin. Järgmised päevad käisid ma ainult plätudega 🙂 4720m meetri peal ei kannatanud ma ka nii palju kui 19km laskumist. Ma mõtlesin, et miks mul mäel nii kerge oli? Ilmselgelt olen ma tugevas ülekaalus ning ma ei ole teinud mingit trenni ega käinud matkamas pikka aega. Ainuke loogiline seletus tundub mulle see, et aastate pikkune ujumistrenn on vastupidavusele tugeva baasi loonud ning eks ka igapäevane trenn hapnikuvaeses keskkonnas soosis mind hõredas õhus pea 5000 m kõrgusel. Võib olla kaudselt mõjutas ka minu 7. aastat elu Emiraatides. Kõrbeõhus on ju samuti hapnikusisaldus väiksem kui tavaliselt.

Alla jõudes sõime lõunat ning läksime meie Moshi hotelli. Kõik tahtsid minna sauna, aga see pandi kell 18:00 juba kinni. Me oleksime jõudnud hotelli varem, kui me poleks suveniiri poest läbi käinud ja kui mina oma villis kandadega oleksin kiiremini suutnud alla kõndida 🙂 Sellel päeval Moshis me kõik väärtustasime pesemisvõimalusi ning ma usun, et meie kõigi uni oli eriti magus.

Kuigi me ei vallutnuad Uhuru tippu olen ma meie kõigi üle väga uhke. Mitte keegi meist ei olnud kunagi nii kõrgele enne tõusnud. Ma usun, et meie matkal oli väga oluline punkt see, et meie eesmärk ei olnud mitte ainult tippu jõudmine, vaid kogu protsessi nautimine ja peamiselt just seltskonna nautimine.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s