Iisrael on Iisrael

Ma kirjutan nüüd oma Tansaania ja Iisraeli ning Jordaania muljeid läbisegi. Vastavalt kuidas on mul aega ja tuju. Tansaaniast jõudsin ma tagasi 02.02 õhtul ning peale 60h kodus olemist võtsin juba lennu Tel Avivi. Lend Iisraeli algas mul Sharjah lennujaamast koos vahemaandumisega Istanbulis.

Sharjah lend oli teadlik valik, sest asub mu kodule lähemal ning lennujaam on pisike. Ma pole paar aastat Sharjah lennujaamast lennanud ning tore oli näha, et seal oli ka toimunud muutused. Lausa led-ekraanid olid tekkinud ning vennikesed ei pidanud enam mööda lennujaama hüüdma, kus ja millal mingi lend väljub.

Lennujaama minek oli juba kogemus omaette. Maja ees peatus pakistani autojuht. Mina jäin auto juurde seisma. Kui ta sai aru, et ma ei kavatse ise oma kohvrit pagaasnikusse tirida, siis ta nõustus isegi autost välja tulema. Mu kohvri autosse paigutamine käis mitme “bismillah” saatel ning autosse sisenes ta kui IronMani võistluse võitja. Olime paarsada meetrit edasi sõitnud, kui ta peatas takso ning pöördus minu poole. Ta küsis väga isalikult, et kas mul on ikka lennupiletid ja pass endaga kaasas. Näitasin talle ilusti nagu korralik laps, et kõik dokumendid on olemas ning saime edasi liikuda. Sharjah lennujaama teel hakkas ta korraga vist kiiruskatseid tegema. Muidu ta tiksus nii 80km/h, kuid korraga muutus jalg raskeks ning tuli isegi 120km/h autole välja. See ehmatas vist isegi teda ennast, sest ta vajutas äkiliselt pidurit ning ma olin näoga esiistmes. Jõudsime kenasti lennujaama. Korraga küsis ta minult kas saabuvad või väljuvad lennud. Ise mõtlesin, et kas ta juba unustas, et ta minu kohvri autosse tõstis ning reisidokumente kontrollis 🙂

Istanbuli Sabiha lennujaama jõudmine oli jälle elamus omaette. Ma hakkan selle “Marati meeskonnaga” juba ära harjuma. Lennuk maandus ning liikus lennuterminali juurde. Lennutunnel oli lennukiga kohakuti. Kui te arvate, et lennutunnel ühendati lennukiga, siis te eksite. Tunneli kõrvale paigutati trepp ning trepi ette saadeti bussid. Mulle jäi selline teguviis arusaamatuks, kuid kindlasti mingi loogika pidi sellisel käitumisel olema.

Lennujaamas suunati kõik passikontrolli. Ma ei saanud aru, miks ma pean läbima passikontrolli, kui ma olen transiidis, kuid ma ei vaielnud vastu. Peale passikontrolli avastasin ma ennast pagasilintide juurest. Ma ei julgenud ka Exit suunas liikuda, sest minu talupoja mõistus ütles, et kuskil peab olema “connecting flight”. Seda ei olnud. Ma pidin minema lennujaamast välja, et siis uuesti läbima passikontrolli. Niimoodi reisides saan ma oma passilehed varsti templid täis.

davLennujaamas oli mul päris mitu tundi aega ning otsustasin minna sööma. Valisin välja BigChefs restorani. Peamiseks kriteeriumiks olid mugavad istmed ja internet. Muide Sabiha lennujaamas pole sugugi tasuta internetti vabalt saadaval. BigChefis oli mul ka väike intsident. Nimelt jäin ma liiga usinalt arvutisse tööle ja pool minu pitsat veeti juba minema. Ma ei olnud söömist lõpetanud. Teenindaja vabandas ette ja taha ning nad andsid mulle magustoidu tasuta 🙂 See oli muidugi meeldiv.

Mööda terminali ringi jalutades märkasin ma ka grupp kivipallureid. Kõigil olid pead marraskil ning kuklad verised. Pea ümber oli kõigil peapaelad. Mulle meeldis kohe tseen kreisiraadiost 🙂 Teades oma õnne huvitavate inimestega olin ma veendunud, et see grupp segaseid peab kindlasti olema minu lennult ning juudid. Ma muidugi ei eksinud. Lähemal uurimisel selgus, et Türgis ei olnud mitte kivipallurite meistrivõistlused, vaid mehed olid Türgi kliinikus käinud juukseid siirdamas 🙂

Enne lennule saamist kontrolli üle meie pagas ning kõik tehnika lasti üle lakmuspaberiga, et pole lõhkeainet. Juutide paaniline hirm, et kogu maailm tahab neid maailmakaardilt hävitada on jätkuvalt emapiimaga kaasa antud 🙂 Peale viimast kontrolli ei ole muidugi võimalik enam WC-sse pääseda ilma, et peab uuesti kogu turvakontrolli kadalipu läbima. Lend ise oli rahulik ning nagu alati, siis ma magasin lennukis.

Ben Gurion lennujaam on suur ja tühi. Iseenesest on see hea, sest saab kiiresti lennujaamast välja. Mina olin valmis, et passikontroll võib võtta aega. Nimelt on mul ju passis AÜE elamisluba. Araabia maailm ei ole just sõbralik Iisraeliga ning ega sooje suhteid ei maksa ka Iisraelilt oodata. Mind küsitles suhteliselt antipaatne mees. Ta tahtis teada, miks ma Iisraeli tulen? Kui kauaks ma jään? Kus ma elan? Kas ma olen enne Iisraelis käinud? Viimasele küsimusele vastasin, et olen käinud mitu aastat tagasi. Ta küsis, mis aastal. Selle peale mainisin, et ma reisin üpris tihti ning kes seda aastat enam mäletab. Mees lehitses mu passi ja ütles, et mul ei ole passis palju templeid. Minu närv hakkas juba üles ütlema. Vastasin juba suhteliselt sarkastiliselt, et kui ta hästi vaatab, siis mu pass on suhteliselt uus ning templid on vanas passis ja näiteks Euroopas reisides ei saa sa templeid, kuna mul on Euroopa pass. Kuna see vastus mind vahele ei võtnud, siis ta tahtis ikka teada, mis aastal ma Iisraelis käisin. Ma naeratasin talle ja mõtlematult ütlesin, et Iisrael ei ole minu elu tipphetk, mida ma kuupäevaliselt ja kellaajaliselt mäletan. Ma sain muidugi kohe aru, et see oli VÄGA VALE vastus 🙂 Imekombel ta väljastas mulle ilma mingisuguse kobinata viisa ning ma olingi jõudnud Tel Avivi.

Lennujaamas soovisin ma osta kohalikku SIM kaarti. Kuna järgmistel kuudel on Iisraeli tulekuks asja, siis kohalik number on vajalik koos internetiühendusega. Naine teenindusletis oli nii ebaviisakas, et ma saatsin ta otseses mõttes pikalt ning võtsin hoopis takso, et hotelli sõita. Esimese 30 min jooksul Iisraelis olin ma aru saanud, et riik on küll lahe, aga inimesed ei ole minu tass teed. Õnneks suutis mu arvamust muuta taksojuht. Ta oli tõsiselt lahe sell, kellega ma kogu tee jutustasin Bat Yami. Ta andis mulle oma kontakti ning kindlasti helistan ma ainult talle, kui Tel Avivis taksoteenust vajan.

davHotell, kus ma peatusin oli Elis Boutique hotell otse rannal. Boutique hotellist oli asi väga kaugel. Kortermajas oli teine korrus hotellile eraldatud. Tegemist oli vene hotelliga ning pean mainima, et venelased olid ja on Tel Avivis väga toredad inimesed 🙂 Hotelli all supermarketis ostsin ma SIM – kaardi. Selle peal muidugi kõneminuteid ei olnud ning ükski pood antud firma kõnekaarte ka ei müünud. Kokkuvõttes ostsin ma uue SIM kaardi koos paketiga. 20 ILS maksis SIM kaart ning 59 ILS pakett, mis andis piiramatu arvu tasuta kõnesid ja 25GB internetti.

davHotell asus Bat Yam piirkonnas ning mulle piirkond meeldis. Rand on kohe hotelli vastas, shopping jääb 5 minutit jalutada ning Yafa vanalinn 15 minuti jalutuskäigu kaugusele. Nii restoranid, rahavahetus kui pank oli kohe hotelli lähedal. Kõige rohkem meeldis mulle antud piirkonna kohta see, et õhus oli araabia hõngu, kuigi kõik sildid olid heebrea- ja venekeelsed ning tänaval kuulis kõikjalt vene keelt.

Ma ei saanud kaua hotellis olla, sest Nikal Traveli kliendid saabusid juba öösel kell 04:00. Nimelt olen ma oma ihu ja karvadega lubanud olla reisisaatja Nikal Traveli Iisraeli-Jordaania ringreisidele. Programm on tõesti huvitav ning see ei ole midagi hullumeelset. Kõike on reisiprogrammis parasjagu ning te näete Iisraeli võluvat põhjaosa ning külastate ka Jordaania pealinna Ammani ning ühte maailmaimedest – Petrat.

Nikal Travelil on Iisraeli – Jordaania reisid kavas ka septembris ja novembris. Täna olen ma lubanud neid teha. Nii, et kellel on soovi kahte riiki külastada ning kes suudab mind ka välja kannatada, siis minge kõik oma reisi broneerima 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s