Eelviimase päeva õhtul liikusime emaga Eiffeli torni juurde. Arvestasime, et aega kulub sinna kuskil 40 min jalutamist, sest metrooga me ikka veel minna ei tahtnud. Mina, kes ma tavaliselt olen orienteerumises väga hea, suutsin ära eksida. Ekslesime mööda Pariisi tänavaid ning see Eiffel on ikka nii väike tikukarp, et seda ei olnud ühegi maja vahelt näha kuni tornini välja 🙂

Võtsime koha sisse pargipingil ja jäime seda valgusshowd ootama. Kell kukkus täistunnile ning torn läks sädelema ja see oligi kogu valgusmöll 🙂 Selle nimel seiklesime 2 tundi Pariisi tänavatel 🙂 Panin ka muidugi kohe pildid ja väikese video päevasaavutusest sotsiaalmeediasse. Sõpradelt saadud info kohaselt ei ole lubatud öiseid pilte Eiffelist internetti riputada. Ma tõesti ei saa aru, mis sellel metallkolakal nii erilist on, kui ta blingib igast otsast. Eiffeli torn on minu hinnanguil järjekordne turistilõks, kus meeletu promo tõttu inimesed lihtsalt teevad omale kalendrisse ristikese, et nad on seal ära käinud.

Viimase päeva hommikule oli mul võetud veel Eiffeli torni pilet tippu ja jõekruiis Seine’l. Läksime metrooga varakult kohale ning seal ma siiralt soovitan osta pilet ette. Meie, kellel oli pilet saime väga valutult sisse. Piletikassa oli ka ikka väga pikk ning ei paistnud üldse kiiresti liikuvat.

Läksime esimesse lifti, mis viis meid esimesele platvormile. Sealt võtsime teise lifti tippu. Hommik oli suhteliselt heitlik. Kui kella 9 paiku sain selge sinise taeva taustal pilti teha, siis paar tundi hiljem oli taevas juba pilvine. Tegime üleval kohustuslikud pildid ning vaatasime kui kaugele me oma päevade jooksul jalutasime. Alla minnes külastasime veel suveniiripoodi ning korrust, kus on klaaspõrand väga väikeses osas. Sellel korrusel on ka Eiffeli torni kuulus restoran, kuid nii varasel kellaajal oli see veel suletud.

Tornist alla tulles läksime kohe alla Seine jõe juurde, kus ootas meid tunnine jõekruiis. Ma ei olnud kindel, kas ta teeb ka lisapeatusi või lihtsalt tunnine ring. Ise siirelt lootsin, et peatub ka kuskil Notre Dame juures.

Ma olin tellinud meile kruiisi koos šampusega. See oli minu jaoks teine pettumus. Jõekruiisid liiguvad iga poole tunni tagant ning endale sobival ajal saad minna. Mina eeldasin, et kui tellid šampusega paketi, siis on laeval baari alal mingi laud, kus voucheri alusel pakutakse kihisevat või veel roosam unistus oli saada klaas kätte laevale sisenedes. Mitte midagi sellist ei toimunud.

Kõik istusid oma kohtadele ning sõit võis alata. Laeval ei toimunud mitte mingit info jagamist. Ma võtsin lihtsalt voucherid ning läksin baari oma hommikuse doosi järgi 🙂 Seal toimis kõik hästi ning klaasid lasti šampust täis. Edasi läks sõit juba lõbusamalt.

Meie õnneks tegi laev ühe peatuse Notre Dame taga. Me hüppasime sealt laevalt maha, kuigi meil oli ostetud kogu pakett. Üks suund on natuke odavam. Meid see enam ei morjendanud. Mõte iseenesest, et sõita sama tee tagasi ning näha samu hooneid Seine kallastel ja siis hakata uuesti metrooga Notre Dame poole tulema, ei olnud eriti atraktiivne.

Läksime laevalt maha ning tegime oma viimased sisseostud enne kui hakkasime tagasi lennujaama poole minema. Taksot tänavalt saada ei olnud üldse lihtne. Kui lõpuks üks taksojuht peatus, siis pakkis ta meid kõik 3 tagaistmele. Ma ei saa siiani aru, miks üks meist ei tohtinud ta kõrval istuda. Teekond Orly lennujaama meenutas minu teekonda Dar Es Salaamist Mikumisse, kus 3 tugevat põhjamaa naist oli tagaistmele kokku pressitud.

Nägin, et taksomeetri peale lükati 35 eur, kuigi meie asukohast pidi olema fikseeritud hind 30 eur. Ma ei kommenteerinud mitte midagi. Lasin meid ilusti lennujaama ette viia ja ulatasin juhile 30 eur. Ta tegi küsiva näo ja ma ütlesin, et me olime Seine jõe lõunakaldal. Mees ei vaielnud ka midagi vastu. Ma ei oleks talle juba selle pärast tippi jätnud, et ta ei lubanud mul enda kõrvale istuda. Ja üldse on ta üks väheseid taksojuhte, kellega ma ei saanud sõidul lobiseda 🙂

Lennujaamas juhatasin vanemad nende Check in letti ja sealt võtsin edasi juba rongi, et sõita oma terminali. Vanemad olid teel kodu poole ja minul ootas veel üks väike sissepõige Londonisse.