Minu kõik sammud on täis kõnnitud Pariisis

15.10 oktoober jääb mulle alati meelde kui üks väga hull jalutamise päev. Ma tean, et oleksin võinud ka metrooga sõita ühe vaatamisväärsuse juurest teise, kuid maa peal olemine tundus märgatavalt atraktiivsem.

Korralikult välja puhanuna võtsime esimesed sammud Louvre juurde. Tegime ka muidugi kohustuslikud pildid Louvre püramiidi juures ning siis võtsime juba suuna läbi pargi Champs-Elyseele. Minu jaoks oli Champs-Elysees totaalne pettumus. Ma tõesti ei tea, mida inimesed selles tänavas nii erilist näevad. Tänav on igav. See on täis firmapoode ning ka mõned restoranid on vahele tikitud. Champs-Elysees lõppu jõudes tegime ka kohustusliku pildi Triumfikaarest ning siis mõtlesime, kuidas kergema vaevaga tagasi Louvre juurde saada, kuhu me isa istuma jätsime 🙂 Plaan oli võtta elektriline tõukeratas. Uurisin maad Lime kohta ning leidsin, et asi on väga mugav ning kihvt, kuid teenus on minu arvates üle hinnatud. Kuna tagasitee oli valdavalt alla mäge, siis otsustasime siiski tagasi kõndida.

Kuna isal ei olnud veel tervis kõige parem, siis saatsime ta tagasi hotelli ja ise jätkasin emaga Luksembourgi aedade juurde. Minu hinnangul on Luksembourgi aiad märgatavalt huvitavam koht Pariisi nautida kui seda Champs-Elysee tänav. Pargis on mitmeid toole, kus saate mõnusalt puhata ning nautida Luksembourgi lossi. Sinna lähedale jäävad ka mitmeid poed ja söögikohad.

Luksembourgi aedadest ca 5 minutit jalutada on ka Sorbonne ülikool ning Pariisi Panteon. Tagasiteel Ladina kvartalisse tegime ka ühe pagarikohviku peatuse. See oli üks huvitav kogemus omaette. Mitte ainult, et nende tooted olid head, vaid ka kõik sinna juurde kuuluv.

Näiteks meie kõrval lauas istus üks muusik kitarriga, kes oma viisijuppi jorutas. Mingi hetk istus ta kõrvale üks naine, kellega nad hakkasid prantsuse keeles arutama, mis piirkonnast on nad pärit. Järgmisel hetkel hakkas naine viisijuppi ümisema, millega liitus see sama muusik. Nende duetti saatis vaikne kitarrimäng.

Samuti oli antud pagarikohvikus ka maailma parimad macaronid. Kõik need üles haibitud brändid nagu Laduree ei saa isegi lähedale sellele maitsele, mida Ladina Kvartal oma pagarikohvikutega annab.

Tehnilise poole pealt nägin ma ka esimest korda huvitavat kassaaparaati. Harjumuspäraselt hakkasin neiule raha andma, kuid tema suunas mind mingi kahtlase musta värvi printeri moodi olevale masinale. Raha tuli sinna sisse panna. See masin aksepteeris nii paberaha kui ka münte. Panin oma rahatähed sisse, ning masin andis mulle vahetusraha ka veel tagasi. Selline tunne oli nagu oleksin tellinud toidu automaadist, mitte kohvikust 🙂

Peale väikest puhkust jätkasime oma teekonnaga Seine põhjakaldale. Liikusime Des Halles ja jõudsime välja Pariisi ooperimajani. Sealt võtsime suuna juba Louvre poole, et teha ka pimedas Louvre püramiidist pilti.

Kui me hilisõhtul hotelli tagasi jõudsime olin mina kõndinud maha kuskil 40 000 sammu. See on super tulemus inimesele, kes Emiraatides liigub vaid kodust autoni ja autost kontorini 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s