Teekond Veneetsiasse

Hommikul startisime vara Termini raudteejaama. Sealt võtsin ma oma tellitud rendiauto. Minu ees oli paar aasia inimest. Nad ei tundunud just eriti teravad pliiatsid. Mina omakorda hakkasin närviliseks muutuma, sest minu plaan oli saada auto kätte võimalikult vara, et sõita pimedas võimalikult lühikest aega. Ainuüksi San Marinosse oli ju teekond oma 400 km.

Kui ma auto kätte sain ja parkimismajast välja sõitsin, sain ma aru, miks taksojuht “Mamma Mia” ütles. Sõit Roomas oli tõeliselt kaootiline. Ma ju olin ka autoga vanalinnas. GPS toimis hästi ja andis loogilisi juhiseid, kuid need teed Roomas. Ma ei saanud tihti aru, kas tegemist on ristmiku või ringteega? Kas ma pean silla alt või silla pealt tegema tagasipöörde? Mõnikord olid tänavad nii kitsad, et mulle jäi mulje, et sõidan hoopis vastassuunas. Seegi ei oleks minu puhul üllatav. Isegi minu vanemad jäid autos väga tasa. Eks nad said aru, et ma pean vaikselt linnast välja saama ning nende emotsionaalne kaasaelamine mind ei aitaks.

Sain siiski ilma avariita linnast välja ning võtsin suuna San Marinole. Maanteedel oli palju teetöid ning selle tõttu juhatas GPS mind mitmetesse mägiküladesse. Kusjuures ega ma enamus maanteedel ei saanud aru, mis on kiiruse piirang. Eks paari nädala pärast ole näha, kui trahve hakatakse meilile saatma 🙂
Kui teie käest küsitakse autorendis, kas soovite briti või ameerika inglise keelt, siis võtke palun ameerika. Mina lolli peaga võtsin briti inglise keele ning sain kõik järgmised päevad sõita jardide ja miilide järgi 🙂

 

Mägiteed oli kihvtid. Teed olid muidugi kitsad ning pea kõik kurvid olid pimekurvid ning ma tajusin kuidas mu ema vererõhk tagaistmel tõusis 🙂 Sellegi poolest oli tulemus wow. Sellised väikesed külakesed nende kirikud ja väljakud, mida te mööda maanteed sõites ei kohta.

Pealelõunal jõudsime ka maailma vanimasse vabariiki – San Marinosse. San Marino sai siis vabariigi staatuse 301. aastal ning hoiab seda tänaseni. San Marino kindlusetornid on ka UNESCO kultuuripärandi nimistusse kantud.
Kui te sõidate autoga sinna, siis vaadake hoolega kuhu te pargite. Mõned parkimiskohad on mõeldud ainult maksimaalselt 30. minutiks. Tavalisi autoparklaid on 7. Kaks kõige kõrgemat parklat on 6. ja 7. parkla. Asukoha poole pealt on muidugi kõige parem P6.

San Marino on jätkuvalt selline lahe koht ning hinnad olid ka kohati soodsamad kui Itaalias. Ise nad räägivad kõikidele turistidele, et hinnavahe tuleb sellest, et neil pole maksu. Enamus suudab kohe puusalt tulistada, et kui palju sa sama asja eest Itaalias maksad. Ma vaatasin suveniiride hindu ja ka ehteid ning nendes ma suurt hinnavahet ei leidnud. Ainult alkohol tundus soodsam.
Kui ma võrdlen oma 12. aasta tagust kogemust, siis mulle tundus, et alkoholipoode oli märksa vähem ning ei olnud seekord ka alkoholipoed nii aktiivsed oma jooke degusteerima. Rohkem oli tekkinud butiike. Võimalik, et see on ainult minu tundmus ning võib olla kõndisin seekord lihtsalt teistel teedel.

Peale paaritunnist peatust liikusime edasi Riminisse. Sõitsime kohe Rimini randa. Kuna oktoober ei ole enam rannahooaeg, siis vaid mõned hullud käisid seal külmas vees ujumas. Mina plaanisin leida meile sealt restorani. Millega ma ei arvestanud oli see, et ka enamus rannapromenaadil olevad kohvikud ja restoranid olid ennast talveunne pakkinud. Lõpuks leidsime endale meelepärase söögikoha, kus itaalia mammid mängisid kaarte.

Päikese loojudes võtsime suuna Veneetsia suunas. See teelõik jäi meil pimeda peale. See oli ka teelõik, ,mis oli kõige kallim. Maksime ca 20 eur kiirtee maksu. Ma ei saanud ikka veel aru, mis oli maanteel kiiruse piirang, kuid võtsin üles kiiruse nagu ka teised autod mu ees. Seega sõitsin ma enamus ajast 140-150 km/h. Igal juhul ei pannud ma tähele kaamera sähvatusi pimedas Itaalia öös.

Kuskil kella 21:00 paiku õhtul jõudsime ka Veneetsiasse. Hotell oli valitud meil Veneetsia saarele. Seetõttu jätsin auto Tronchetto parklasse. Seal maksab ööpäev 21 eur. Positiivne on see, et tegemist on valve all oleva parkimismajaga. Neid parkimismaju on Veneetsia raudteejaama lähedal mitmeid. Te võite jätta ka auto Mestresse, kus on parkimine odavam ning saate võtta sealt rongi Veneetsiasse.

Mis on Tronchetto parkimismaja miinus? Kui te tulete parkimismajast välja ja seda veel pimedas, siis ei ole seal just väga loogilisi seletusi, kus asuvad Vaporetto peatused. Vaporettod on siis riiklikud paadid, mis toimib kui ühistransport Veneetsias. “Peoples Mover” on selgesti näha. “Peoples mover” on väike rong, mis liigub Tronchetto ja Piazza de Roma vahet. Selle hind on 1,5 eur suund. Tronchetto peatused jäävad sealt nii paremale kui ka vasakule. Samuti peate vaatama kas kasutate punast või sinist liini. Mõnda peatusesse sõites peate ka vahepeal liini vahetama. Vaporettod sõidavad nii 10-20 minuti tagant. Seal on võimalus osta ühesuuna pileti (7,5 eur) või siis juba päevakaardid, vastavalt mitmeks päevaks te ühistransporti soovite.

Meie võtsime ühesuunapileti, sest järgmiseks päevaks oli meil juba ostetud Hop On – Hop Off piletid. Meie peatus oli Rialto sild ning sealt kõndisime juba ca 10 min mööda Veneetsia kitsaid tänavaid, et jõuda oma hotellini.
Mida ma soovitan neile, kes plaanivad Veneetsiat autoga külastada? Paadi peale oma pagasi laadimine ning siis mööda kitsaid tänavaid, üle sildade kõndimine pole üldse fun. Meie pakkisime oma kohvrid nii, et võtsime Veneetsia hotelli kaasa vaid need asjad, mis meile järgmiseks paariks päevaks vaja läks. Kõik üleliigsed asjad jätsime autosse. Nii oli meil märgatavalt kergem pagas, mida enda järel kaasa vedada.

Meie hotell asus tupiktänaval ning ma olin lausa üllatunud, et ma suutsin selle pimedas nii kiiresti üles leida. Me jõudsime oma pisikesse hotelli kella 22:00 paiku õhtul. Selleks ajaks ei olnud enam ühtegi töötajat. See info oli mul enne olemas. Teadsin, et pean vajutama uksel olevat nuppu ja siis tehakse meile välisuks lahti. Ma muidugi ei saanud aru, kuidas see uks lahti käib. Usun, et ma polnud ainuke, sest vastas oleva restorani kelnerid tulid kohe meile ust avama 🙂

Jõudsime retseptsiooni ning seal oli meile laua peale jäetud kirjake, mis on meie tuba ning kuidas saada internetti. Võti oli jäetud nii toa- kui ka välisukse võtmega ukse ette. Hommikul ärgates andsime oma dokumendid ka check-in ja turismimaksu jaoks ning meie Veneetsia avastamine võis alata.

Pean mainima, et kuigi antud hotellis oli vaid 6 tuba, siis oli ta üks kihvtimad hotelle, kus ma olen ööbinud. Mulle endale on alati meeldinud sellised väikesed ja hubased majutused, kus sa ei tunne end kui konveierlindil.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s