Minu uus armastus – Burano

Täna võin ma öelda, et ma läheksin veelgi Veneetsiasse tagasi. Veneetsia saar ise ei olegi midagi nii ägedat minu jaoks, vaid saared selle ümber. Vaieldamatult kõige kihvtim saar on Burano. Samuti mulle meeldisid Murano ning Lido di Venezia.

Võib olla ei tekitanud Veneetsia mulle suuri emotsioone, sest ma olen seal juba olnud ning kohad olid nähtud. Võrreldes Buranoga om Veneetsia ikka väga hall nurgake.
Kuna Itaalia reis oli ette võetud peamiselt vanematele, siis muidugi käisime ka kohustlikud koha Veneetsias läbi. Nii jalutasime üle Rialto silla, nautisime Veneetsia Politsei tseremooniat San Marco väljakul ning ületasime mitmeid ja mitmeid kanaleid.
Vanematele ma gondlisõitu ei pakkunud, sest mulle tundus see ülehinnatud. 80 eur poole tunni eest. Gondel võtab peale maksimaalselt 6 inimest. Kui on 6-ne grupp, siis hind tundub juba mõistlikum. Samas ma ei saanud 12. aastat tagasi aru ning ei mõista ka nüüd, mida on nii romantilist sõita paadis, millega vanasti veeti kanalite vahelt laipu välja?

Mina tellisin hoopis 20 eur eest Sightseeing Tour paadi, millega saime 24h sõita mööda Veneetsia saari. Võimalik on ka tellida 48h pilet, kuid meie ei peatunud Veneetsias lihtsalt nii kaua. See paat toimib sama moodi nagu Hop On Hop Off bussid. Tal on 2 liini – punane ja sinine liin. Punasel liinil on 7 peatust ning sinisel liinil 3 peatust (4. peatus ei ole hetkel töös). Punane liin liigub iga poole tunni tagant ja sinine kord tunnis. Esimesest peatusest väljub punane liin kuskil kella 09:00 paiku ning liinid lõpetavad tegevuse kella 19:00.

Meie võtsime oma esimese paadi San Marco väljakult ning sõitsime Lido di Veneziasse. Lido di Venezia oli ka mu esimene valik, kuhu hotell võtta. Valikust jäi ta välja just selle tõttu, et ma ei olnud kindel, kuidas ma õhtul hilja saarele saan, kui Tronchettosse auto jätan. Muidugi on alati võimalus võtta veetakso, kuid selle hind jääb 100 EUR ja üles poole suuna kohta.

Lido Di Venezia sobib neile, kes tahab olla eemal linnakärast ja massidest. Neile, kes naudivad väikesed poekesi ja kohvikuid, neile kes tahavad ka rannapuhkust (juhul kui te talvel ei reisi sinna). Ütlemata laheda miljööga saar. Samuti on Lido di Venezia peal kõige mugavam viis liiklemiseks jalgratas. Lido di Venezias on kihvt kirik ning juudi surnuaed. Meie juudi surnuaiale ei läinud, sest isa teatas väga resoluutselt, et tema surnud juute näha ei taha 🙂

Võtsime oma hommikusöögi saarel ning siis liikusime edasi juba Murano saarele. Murano saarel veetsime pea 2 tundi. Nii nagu nimi ütleb, on saar kuulus oma murano klaasi poolest. Saarel on ka mitmeid turistilõkse – Murano klaasi tehased. Neid me kõiki vältisime. Saare kanalite ääred on täis erinevaid ehete ning suveniiri poode, mis kõik pakuvad loomulikult Murano klaasi. Murano saare peal proovisin ma ka ära maailma parima punase veini jäätise. Mis ei ole nii lahe Murano saare puhul? Sildasid ei ole saarel palju. See tähendab seda, et kui soovid mööda kanalit jalutada ning jõuda tagasi oma paadi peatuse juurde, siis tuleb teil kogu tee tagasi vantsida.

Murano saar on oluline peatus neile, kes soovivad ümber istuda sinisele liinile. Meil läks see paar tundi väga kiiresti. Võtsime uue paadi ning hakkasime uutele avastustele vastu minema. Esimene peatus oli Torcello. Seal me maha ei läinud. Saar tundus olevat rohkem looduse nautijatele ning suurt inimasutust seal näha ei olnud.

Meie võtsime sihiks Burano. Sellesse saarde ma armusin kohe, kui paadi pealt maha astusin. Burano saar on nagu väike nukumajake. Majad on värvilised kõikides vikerkaare värvitoonides. Saarel on palju suveniiripoode ning armasid söögikohti. Söömine ei ole saarel just odavate killast, kuid see tasub kindlasti ära. Burano saarel sain ma siiani parima mereannipasta, mis ei olnud tegelikult üldse kallis, ca 16 eur. Burano saarele tahan ma kindlasti kunagi tagasi minna. Ma pean uurima, kas neil on seal hotelle, kuid paadiga sinna sõitmine Lido di Veneziast ei ole ka midagi ületamatut.
Me tulime tagasi vist isegi viimase paadiga Buranolt ning sõitsime uuesti Murano saarele, kus istusime ümber punasele liinile, et sõita tagasi Veneetsiasse. Kõndides tagasi hotelli, külastasime ka Veneetsia kirbukat. Sain sealt sõbrannale ühe ilusa kingi 🙂 Pimedas jõudsime tagasi hotelli. Jätsime isa puhkama ning läksin emaga veel öist Veneetsiat avastama. Vaatasime Rialto silla veelkord üle ning mina leidsin poe, kus olid kõik riided 6-9 eur. Ma sain sealt 2 jakki, mida on hea jahedamatel kuudel Emiraatides kanda.

Edasi liikusime San Marco väljakule. Floriani restoranis oli väljakul elav muusika, kus muusikud mängisid tšello, flöödi, akordioni, klaveri ja viiuli peale igihaljaid hitte. Elavat muusikat oli ka teiste restoranide ees ning nad tegid pause, et ka teised saaksid mängida. Minule meeldis kõige rohkem Florian restorani muusikud. Nad olid nii elavad ning oli näha, et nad nautisid, mida nad teevad. Rahvas, kes ei istunud restoranis, oli kui kits kahe heinakuhja vahel. Kui ühel pool väljakut lõppes muusika, siis kogu bande liikus teise platsi otsa, kus muusika peale hakkas. Päris lõbus oli vaadata sellist rahvaste liikumist.

Järgmisel hommikul oli meil teekond Milaanosse. Hommikul võtsime oma pagasi ning jätsime Veneetsiaga hüvasti. Kuna Sightseeing Tour pilet kehtis 24h, siis saime ka hommikul kasutada paati, et jõuda parklasse. NB: suure tõenäosusega ei lasta teid paati, kui teil on kaasas suured kohvrid. Meil oli ainult väike pagas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s