Sport on saatanast

Viimastel nädalatel olen üritanud olla sportlik ning hakkasin uuesti kõndimas käima. Enamus ajast kulgeb õhtu monotoonselt muusikat kuulates ning ignoreerides mehi, kes läbi autoakna püüavad vestlust luua. Kuid miks neid ignoreerida? Äkki peaks kõigile oma visiitkaarte jagama. Vähemalt midagi kasulikku 🙂

Peale Dubai Turismimessi olin ma oma kannad juba valusaks kõndinud kõrgetel kontsadel. Sellest hoolimata oli suur soov veel teha õhtul natuke sporti. Tõsine probleem on inimestel, kelle valuväli on suur. Ma ei saanud arugi, kui väga mu jalad katki olid, kuniks ma olin jõudnud 4 km kaugusele kodust. Loomulikult ei olnud mul kaasas ei mobiiltelefoni ega ka raha, et taksoga tagasi koju sõita.

Ma püüdsin veel aeglaselt kõndida, kuid valu muutus lausa talumatuks. Kui olin jõudnud Centrepointi juurde otsustasin ma tossud ära võtta. Plaan oli sokkides mööda pimedaid villade vahelisi teid mööda koju jõuda. Ma ei soovinud peateel sellist tähelepanu endale võtta.

Muidugi see väike pime teekene oli täitunud uute kohvikutega, kus enamjaolt külalisteks kõik mehed. Päris mitu vaatas mu näppude vahel olevaid tosse ning siis liivaseid sokke, kuid ma ei lasknud ennast neist üldse häirida. Möödusin neist selg sirgelt nagu see oleks täiesti loomulik ilma jalanõudeta mööda Ajmani jalutada. Ja mida neil üldse kommenteerida on? Enamikel kohalikel polnud veel 60ndatel jalanõusid ning nad kõik nautisid kuuma kõrbeliiva oma varvaste vahel 🙂

Üks mees oli kohe eriti mures. Ta tõusis oma toolilt püsti ning liikus minu poole. Korraga hakkas ta kahtlema. Ta silmis oli mure, kuid ta vist ei osanud kuidagi minu poole pöörduda. Kuna mina olin kogu oma olekuga täiesti kindel, et minuga on kõik kõige paremas korras, siis ta lõpuks pööras otsa ringi ning läks oma lauda tagasi.

Sedasi sokkides ringi lipates käis ka mu peast läbi mõte, kui palju klaasikilde liiva sees võib olla peidus. Õnneks ma oma jalgadele lisavigastusi seekord ei tekitanud ning jõudsin koju. Muidugi enne teed ületades olid nad kurjamid ka muruniisutussüsteemi tööle pannud. Nüüd ei olnud mu sokid enam mitte liivased, vaid mudased. Eks järgmisel hommikul mu majahoidja tegi jalajälgede järgi selgeks, kuhu korterisse läks üks “põrsas” 🙂

Kodus tuvastades oma vigastusi sain ma aru, et mu mõlemast kannast ei ole just palju alles jäänud. Järgmisel päeval olid mu jalad nagu pakud ning valutasid kohutavalt. Apteegis sai ka selgeks, et kandadele mõeldud plaastrid on mulle liiga väikesed. Piisava suurusega plaastrid olid mõeldud põlvede ning küünarnuki jaoks. Võite vaid ette kujutada, kui suures ulatuses mul nahka enam kandadel ei ole 🙂

Paar päeva olin sunnitud kõndimise vahele jätma. Eile proovisin uuesti minna kõndima. Seekord olin ma ettevalmistatud. Kannad plaasterdasin kinni, lisasin veel pehmendusena vatti soki ja jala vahele ning kaasa võtsin mobiili ning natuke raha, kui on vaja taksoga koju sõita. Pean tunnistama, et eilne ettevõtmine osutus edukaks.

Tagasi mõeldes oleksin ma võinud hoopis teisiti käituda. Näiteks oleksin saanud võtta takso ning sõita koduni ning lasta oma poekesel taksoarve kinni maksta. Tagantjärele tarkus on ju alati hea 🙂 Minu sõbrad ei usu siiani, et ma 4km sokkides mööda Ajmani ringi tuhisesin. Milline häbi!!!!! Naine peab ju olema kogu aeg kaunis ja meigitud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s