Vaikus enne tormi 

Sellel nädalavahetusel käisin taas Omaanis. Seekord viisin oma sõbranna koos tema elukaaslasega Masqatisse ning mägedesse. Mööda Omaani ringi seigeldes meenus, et minu eelmise aasta lubadus kirjeldada täpsemalt Omaani, jäigi suure töötempo tõttu sinna paika. Katsun seekord oma viga parandada 🙂

Seekord sõitsin esimest korda läbi Hatta piiripunkti. Nüüdseks olen ma vist läbinud kõik võimalikud piiripunktid AÜE ja Omaani vahel 🙂 Loomulikult ka seekord ei saanud ma piiri ilma lisaseiklusteta ületatud. Hatta piiripunkti jõudes jätsime auto seisma tollipunktis. Mine sa tea, mida peab veel seal ette näitama 🙂 Kuna ma olen korra Khasabi piiripunktist üle Omaani piiri nii põrutanud, et isegi passi ei näidanud ette, siis seekord püüdsin olla ettevaatlikum.

Turvamees suunas käega, et passikontroll on veel edasi sõita. Korraga oli meie ees maja ning maja ees läks tee kaheks. Mina muidugi valisin selle tee, mis suunas meid ilusti piiripunktist mööda ning järjekordselt olin lahkunud Emiraatidest ilma igasuguse passitemplita. Kui ma nägin juba Omaani vappi, siis sain aru, et peame vist tagasi sõitma 🙂

Võtsin suuna tagasi ning jätsin auto teisele poole piiri parklasse. Läksime hoonesse sisse lootes, et saame sealt riigist lahkumise templid. Tuleb välja, et meid teenindas ainult autode järjekord. Nii, me kolm “turisti”, võtsimegi autode vahel ritta ning ootasime oma järjekorda 🙂 Saime lõpuks templid passi ja sõit läks uuesti Omaani piirile. Meie ees olevaid autosid kontrolliti ning paluti isegi pagasiruum lahti teha. Minul sellist lisaliigutust ei küsitud 🙂 Omaani piiripunktis saime ka viisad kätte ning suundusime juba viimasesse kontrolli. Ma ka ulatasin meie kõigi passid, kuid ametnik isegi ei vaevunud neid vaatama. Ta lihtsalt küsis, kas tegime sees viisad, mille peale ma ütlesin kõva ja selge häälega JAH. Sellest piisas, et meid riiki lubada 🙂 Mõnikord juuksevärv ikka õigustab ennast 🙂

Siinkohal tahan mainida, et ühekordne turismiviisa on 30 päevaks. Minule pandi millegi pärast riiki lubamise aeg 2 päeva lühem kui teistele. Ahh, paar päeva siia-sinna 🙂 Muidugi ma ei saa mainimata jätta, et ma sisenesin riiki vaid 4 kuud kehtiva passiga 🙂 Kui me Omaanist tagasi tulime, siis küsis AÜE piirivalveametnik, kas meid on autos 3 inimest. Mina ei saa ju oma rumalaid nalju vaka all hoida. Ma väitsin, et tegelikult on meid 4, kuid viimane on pagasiruumi kinni seotud 🙂 Ma usun, et Euroopas ei oleks ma sellise rumala kommentaari peale ametniku sooja naeratuse osaliseks saanud.

Anyway, peale 4h sõitu jõudsime pimedas Masqatisse. Seadsime end hotelli sisse ning läksin sõbraga õhtust sööma. Eriti kaua ma muidugi üleval ei olnud, sest hommikul ootas meid Jebel Akdhar – Omaani kõrgeim mägi. Kuna me olime ainult 2 ööd Omaanis, siis oli meie programm ka tihe.

Alustasime hommikul sõitu Jebel Akdhari, mis tähendab tõlkes “roheline mägi”. Ütleme, et roheliseks teeb mäe põõsapuhmad ning üksikud puud. Mägi ei ole roheline meie mõistes, kus laiuks mets. Samuti ei olnud tunnet nagu olesime tõesti 3000m kõrgusel, sest mägi on lame ning mäe otsas on külad. Jebel Akdhari mäel on ka mõned kaunite vaadetega hotellid ja kindlasti mäe kuulsaim koht on – Diana´s point. See pidavat olema koht, kus Printsess Diana oma mõtteid mõlgutamas käis.

Mina olin mäkke minekuks nii valmistunud, et võtsin isegi matkasaapad kaasa. Mul oli ju ikkagi kogemus Jebel Shamsi mäelt. Jah, Jebel Al Akdharil on samuti matkaradu, kuid need, mida mina nägin olid kõik korralikud kivitrepid. Mitte midagi nii ekstreemset, mida ma oma grupiga Jebel Shamsil kogesin. Jebel Al Akhdar on rohkem turisti jaoks, kes sõidab kohale jeepiga, tatsab vaateplatvormile, teeb paar klõpsu, liigub mööda treppe paarsada meetrit ja siis tuleb tagasi autosse. Võimalik, et me lihtsalt olime valel ajal vales kohas 🙂

Jebel Shams see-eest pakub pool teed off-roadi, sest asfalt lõppeb lihtsalt vahepeal ära ning muidugi üleval tipus oled ainult sina ja loodus ning paar kohalikku hoonet. Jebel Shamsi matkarada on kivirada, kus peab olema väga ettevaatlik. Väiksemgi libisemine võib sind kitsast kohast alla kukutada. Tavaliselt turismigruppidega me täiesti kanjoni all asuvasse külla ei lasku. Sellisel juhul, vastavalt inimese tempole ja füüsilisele võimele, kulutame mäel 7-10h. Selle eest on ilusad vaated garanteeritud. Jebel Shams ja Jebel Al Akdhar on siiski mitte ainult Omaani, vaid ka kogu Araabia poolsaare kõrgemad mäetipud. Kanjon, mille nõlvadest alla matkame, kutsutakse Suureks Kanjoniks. Nii nagu arvata võite on seegi Araabia poolsaare suurim ja vägevam. Omaan ise on pindalalt Araabia poolsaarel kolmandal kohal.

Siinkohal meenub mulle meie eelmine jaanuari reis, kus võtsime samuti ette matka Jebel Shamsil. Jebel Shams on siis tõlkes “päikese mägi”. Autodega matkaraja algusesse jõudes olid meie ümber palju kitsi. Mu sugulane oli nii lahke, et hakkas küpsist ühele kitsele jagama. Tulemuseks oli see, et vist kogu mäe kitsed tunglesid ümber tema ning R. tegeles puhtalt selle massi all ellu jäämisega 🙂 Meie matk kestis ca 5h ning see oli juba piisav, et me kõik varakult sügavasse unne Nizwas vajusime 🙂

Tagasi nädalalõpu juurde. Peale lõunal võtsime suuna alla Nizwa linna. Oli ju minu suur missioon ja kohus tutvustada Omaani esimest pealinna – Nizwat. Alla sõites alles tajusime kui kõrgele me autoga olime tõusnud 🙂 Mina tegin jälle hullu turismitöötajana ettepaneku, et võiksime sõita läbi Birkat Al Mouzi ehk siis banaani külasse. Minu Omaani sõber ei olnud sellest vaimustuses, kuigi olime juba seal külas peaaegu kohal. Samas ei näidanud ka mu reisikaaslased ülesse huvi mudamaju näha 🙂 Seekord võitis enamus ning liikusime Nizwasse.

Tegemist oli reedese päevaga ning turg avati alles kell 17:00. Alguses oli meil plaan minna loomaturule, mis leiab aset iga reede. Minu möödalask oli see, et loomaturg on ainult hommikul kella 07-11:00ni. Seega magasime selle võimaluse maha. Nizwas käsime kohalikku varda otsas rippuvat liha söömas ning tegime väikese tiiru Omaani ajaloolisel turul. Päikese loojudes liikusime tagasi Masqatisse.

Oma eelmise grupiga ööbisime Nizwas lausa 2 ööd. Me avastasime seal kohaliku discount centeri, käisime kohalikku shawharmat söömas ning muidugi avastasime ka Nizwa ümbruskonda. Nii külastasime Birkat Al Mouzi, mis seekord maha hääletati; Jabreen kindlust ning samuti Bahla kindlust. Jalutasime palmisalude vahel Al Hamra külas ning tutvusime ühe kohaliku majamuuseumiga, kus tutvustati meile kohalikku kultuuri ja tavasid.

Meie aga jõudsime tagasi Masqatisse. Minu sõber läks oma õele lennujaama vastu ning järgi jäänud musketärid otsustasid minna Džunglisse sööma. Jah, ma tean. Ma räägin sellest kohast söögi alla ja söögi peale, kuid see on eriline koht ja ma kavatsen ka kõik teised toredad inimesed sinna sööma suunata.

Õhtust otsustasime minna sööma autoga, kuigi jala oleks vaid paarkümmend minutit kõndida olnud. Läksime ilusti parklasse ning seal juhatas mind turvamees, et ma pargiksin invakohale. Mis seal ikka? Mulle sobis. Invakohad ongi laiemad kui tavaline parkimine 🙂 Jalutasime õhtul veel pimedas Al Qurum pargis ning nii oli ka see päev õhtusse saadetud.

Laupäeva hommikul oli meil juba plaan Emiraatidesse tagasi saada. Kuna me ei olnud veel Masqatis ringi liikunud, siis tegime hommikuse plaani pealinnaga tutvumiseks. Esimese asjana läksime Sultan Qaboosi mošeesse. See on tavaliselt alati ekskursioonide esimene peatuspaik, kuna mošee on mittemoslemile avatud laupäevast – neljapäevani kella 08:00-11:00 – iga päev ainult 3 tundi, et seda ilu ja kaunidust nautida.

Mošees juhatati meid mošee infokeskusesse, kus agarad tädid ja onud jagasid lahkelt infot islamist. Seal jagati ka tasuta islamit tutvustavat kirjandust ning isegi koraane nii inglise, prantsuse kui ka vene keeles. Muidugi pakuti ka vett, kohvi ja datleid. Mošees saime ka ühelt kohalikult mehelt komplimendi, et meil pidavat olema väga ilusad abayad. Mida veel hing ihkab? 🙂

Me ei saanud Masqatist lahkuda ilma, et poleks külastanud Matrah turgu. Seal ei olnud jälle parkimiskohta. Eelmise päeva kogemusest jätsin oma auto invakohale. Seekord see ei toiminud, sest mulle kirjutati välja trahv. Kuna praktika näitab, et trahv jõuab AÜE süsteemi kuskil 2-3 aastaga, siis las minna 🙂

Ja kui sa juba Matrah turule lähed, siis tuled sealt kindlasti välja hõbeehtega. Ega seegi kord teistest ei erinenud. Mina sain oma kõrvarõngad ning ripatsi ning samuti sõbranna sai endale meelepärased ehted.

Terveks nädalalõpuks oli ilmaprognoos lubanud tormi ning vihma. Tegelikult pidi Omaan juba reedel tormiseks kiskuma. Meie peale Allah alastas ning saime oma Omaani tripi teha kuivalt ning päikesepaistes. Alles kui olime jõudnud Sharjah´sse, saime korralikult vihma. Õnneks Ajmani jõudes oli vihm juba raugenud ning kuni tänaseni pole me Ajmanis vihmasadu uuesti kaela saanud.

See-eest olime Omaanis õnne tähe all elu nautinud. Mu Omaani sõber teatas, et paar tundi hiljem kui olime linnast lahkunud, hakkas Masqatis peale tõsine torm. Meretase Matrah turu ääres oli tõusnud kõnniteekivideni, enamus wadisid olid kõik maanteed üle ujutanud ning jebel shamsis sadas alla ka lund. Meie olime oma nädalalõpu veetnud Omaanis kui vaikus enne tormi.

Samuti ei jätnud torm ka Emiraate puutumata. Nii olid meil sajud üle riigi, kuid hullemad üleujutused leidsid aset Al Ainis, Fujairah´s ning Ras Al Khaimah´s. Viimases kohas olevat ka meil lumi mägedes maha sadanud.

Kuna ma jäin selle aasta jaanuari kuu Omaani selgitused teile võlgu, siis teen seda tuleva jaanuari grupiga koos. Meie marsuut kattub suures osas va Sur, Wahiba kõrb ja Wadi Bani Khalid. Luban pühalikult, et kirjutan ka nendest kohtadest lähemalt 🙂

Seniks aga lähen otsin oma villased sokid välja, sest õues on ainult 17 kraadi 🙂 Lõunamaa my ass 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s