Makunduchi – viimased päevad Sansibaril

Makunduchi külas olevasse hotelli – La Madrugada Beach Resort jõudsime pimedas. Päevasest lennuseiklusest ning Stone Town ekskursioonist väsinuna läksime varakult magama. Järgmistele päevadele meil plaani ei olnud, sest tahtsime lõpuks lihtsalt olla.

Hommikul avanes meil vaatepilt imeilusale rannale ning sinna me ka kohe peale hommikusööki tormasime. Muidugi tegi meie hotelli meeldivaks selle vaikne asukoht, hotelli väiksus ning asjaolu, et meil oli seal kaks basseini. Miks basseinid nii olulist rolli mängisid, kui türkiissinine rand oli kohe paari saamu kaugusel? Sansibaril on ilusad rannad ilusa veega, kuid neil on seal pidev tõus ja mõõn. Hotellitubades oli ka hoiatus, et inimesed arvestaksid sellega. Nii kadus meri ca 500m kaugusele ning pealelõunal kell 16:00 paiku hakkas meri tagasi randa tulema. Selleks, et mitte pool kilomeetrit jalutada, et jõuda sügavasse vette, otsustasime päeval just basseini kasuks. Normaalselt sai meres ujumas käidud ainult hommikuti ja õhtuti.

Kusjuures Ida-Sansibari peetakse ka kõige ilusamate randade piirkonnaks. Nii näiteks Stone Towni lähedusse ei jäänud ilusaid liivarandu. Meie aga saime jalutada mööda randa ning kui mõõn peale hakkas, siis korjasime merekarpe ning koralle. Mina sain oma kollektsiooni ilusa punase koralli. Siinkohal rõhutan, et tegemist oli surnud koralliga. Mina olen esimene hull aktivist, kes keelab kõike elusat käppida ning kes ei luba elevantidega sõita või olen vastu Tais tiigrikutsikate pildistamisele, sest need vaesed metsloomad on lihtsalt ohtralt rahusteid täis topitud.

Oma rannapäevadel Makunduchis käisime avastamas Makunduchi küla, kuhu üks külapoiss viis meid autoga ära täiesti tasuta. Tagasi kõndisime paar kilomeetrir ise. Õnneks oli enamus teest mäest alla. Küla oli nagu küla ikka. Üks peatee, mille ümber oli poekesed ja müügiletid. Külas oli oma pank, postkontor ning isegi politsei jaoskond.

Hotelli kõrvalt leidsime ka ühe putka, kus müüdi jooke ning snäkke. Sealt käsime oma karastusjooke ammutamas, et saada need paar korda soodsamalt kui hotell meile seda pakkus. Viimasel õhtul läksin ka vanematega Jambiani külasse diskole. Meie mõtlesime, et sinna tuleb hotellist ikka suurem seltskond. Kokkuvõttes olime ainult meie ning hakkasime Jambiani külas asuvasse The Rock hotelli sõitma. Hotelli ees ei toimunud midagi. Autojuht läks asja uurima ning tuligi välja, et suurt pidu ei tule. Ta lasi meil hotelli sisse minna ja ise üle vaadata, kuidas meie antud olukorda hindame. Väikeses hotelli baaris toimus saksa disko. See ei olnud kindlasti koht, kus oma viimane õhtu mööda saata. Eriti kui arvestame asjaolu, et päev enne oli meie hotellis olnud juba märgatavalt kihvtim teemaõhtu. Me lasime end tagasi hotelli viia.

Mis jääb mulle meelde Jambiani külast? Inimesed magasid väljas majade ees olevatel kivimademetel. Neil ei olnud all ei madratsit ega patja, rääkimata tekist või voodilinast. Otseses mõttes inimesed magasid meie mõistes trepil. See oli üpris šokeeriv.

Nüüd lähemalt meie teemaõhtust. Hotelli toodi grupp kohalikke tantsijaid, kes kohaliku muusika rütmis ajasid saksa noormehi pöördesse. Ma ei oska hinnata nende taset tantsijatena, kuid see oli mõnus vaheldus ning boonus meie õhtule. Ema, kes kardab meeletult madusid, jäi show peamisest püandist ilma, sest läks varem tuppa.

Kotist võeti välja püüton, keda vintsutati ja väntsutati kõikide soovijate õlgadele. Mul hakkas vaesekesest täitsa hale. Ta lasti ka mingi hetk vabalt maha roomama. Purjus saksa noored oli maost kohe nii pöördes. Meile hakkas selline looma piinamine vastu ning otsustasime õhtu sellega lõppenuks pidada.

Isa otsustas aga ema õhtut vürtsitada mao jutuga. Isa läks tõsise näoga ema juurde ja edastas talle ülevaate show viimasest osast ning lisas krutskina sisse, et püüton pani ajama. Nüüd kogu hotell otsib madu taga. Ema läks sellest nii ähmi täis, et reageeris igale krõbinale. Kui ta oli veendunud, et madu ronib mööda palmi ülesse just tema rõdule, siis avaldasime talle kogu tõe. Ta oli muidugi meie peale pahane. Needis meid maa põhja, et kui lollid me oleme jne 🙂

12.11 hommikul oligi aeg meil jätta Sansibariga hüvasti. Kui olime Sansibari lennujaama jõudnud hakkas ka meeletult paduvihma sadama. Meie lend Dar Es Salaami hilines. Sellest polnud midagi, sest meil oli nii kui nii palju aega oma Emirates Airlines lennule Dubaisse. Tagasi Dubaisse jõudsime hilisõhtul ning südaööseks saime ka koju magama.

Kui ma suutsin kogu reisi tansaniidist eemale hoida, siis Dar Es Salaami lennujaamast tekkis minus nõrkuse hetk ning kergendasin oma rahakotti ca 450 euroga. Ema ostis omale tansaniidi juba Sansibari lennujaamast ning samuti mu sõbranna tegi kulutuse sinisele kivikesele minuga Dar Es Salaamis. Tansaniidist kirjutan teile aga omaette artikli, sest see on vääriskivi, mida ma kõikidel klientidel soovitan ka Dubaist kaasa osta.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s