Mikumi safari

04.11 varahommikul olime kõik valmis seiklusteks. Meile oli antud safarijuhiks Bob, kellel oli kaelas suur massiivne lõvipea. Jeep ise oli kõrge ning lahtine ning see tekitas alguses meis natuke hämmingut. Me mõtlesime, et kuidas sellises autos oleme metsloomade eest kaitstud.

Sellest hoolimata panime oma Queeni ja Kingi nokamütsid jälle pähe ning olime valmis suurteks tegudeks 🙂 Queeni ja Kingi mütsid said meile läbivaks meelelahutuseks, mis tõi möödujatel naeru suure.

Mikumi safariparki sõitsmine oma laagrist ca 20 min ja muidugi nägime juba loomi peaaegu kohe kui laagrist lahkusime. Nii jäi meile teele kaelkirjak ning tee äärde mitmeid uudishimulikke sebrasid. Safariparki jõudes täitsime formaalsused ning maksime sissepääsu parki ja meie päevane safari võis alata.

Mida peate teadma Mikumi rahvusparki minekul?

  • sissepääs inimese kohta on 36 USD (2017.a seisuga) ning maksav ainult deebet-või krediitkaardiga. Kohapeal ei aksepteerita sularaha mitte üheski valuutas.
  • Kaasa tuleb kindlasti võtta passid, sest te peate kõik reisijad registreerima ning seal nõutakse passiandmeid nagu näiteks passinumber.
  • Te olete pargis terve päeva. Soovitan kaasa võtta snäkid ja joogivee. Kuigi meil oli lõunaboks kaasas, siis kuni lõunapausini oli päris pikk aeg ning mina tundsin, et mu kere on juba hele.
  • Lõunapausiks kasutatakse piknikuala, kus on ka tualettruumid. Kui teil ei ole laagri poolt kaasa antud lõunaboksi, siis saate ka Mikumi alal olevas Lodge´i restoranis süüa osta.
  • Võtke kaasa ka pikema varrukaga jakk. Soovitav kui oleks ka vihmakindel. Oleneb muidugi, mis perioodil te parki külastate. Meie reis jäi täpselt kuivaperioodi lõppu, mis andis võimaluse saada ka natuke vihma. Safari autodel lastakse küll küljeseinad alla, aga nad ei pruugi olla kõik nii uued ja terved, et see ka reaalselt teid vihma eest kaitseb.
  • Mikumisse võite sõita aastaringselt, kuid suvest kuni oktoobri lõpuni ja novembri alguses on kõige suurem võimalus näha kõige lähemalt loomi. Kuna on kuivaperiood või selle lõpp, siis loomad on koondunud rohkem veekogude äärde ning põõsad ja puud on hõredaks söödud, mis toob looma suures roheluses paremini esile.

Meie safari algas antiloopide ja kõiksuguste hirveliste nägemisega kuni Bob keeras teelt välja ühe võsa poole. Ta mainis, et ta teeb midagi keelatut. Ta oli toonud meid magava lõvi pesa juurde, kus lehtede vahelt võis tema majesteeti aimata. Bob üritas väikeste kivikestega tekitada põõsas sabinat, et lõvi jalgadele tõuseks ning meie poole tuleks. Selline tegevus ei rõõmustanud meid üldse. Olime magavast lõvist ca 4m kaugusel ning autos, kus puudus igasugune vahesein meie ja lõvi vahel. Ema ärgitas kogu aeg, et me sealt ära sõidaksime.

Edasi jätkas safari rahulikumas tempos nähes mitmeid loomi ja linde ning paari elevandikarja kauguses kuni ma märkasin, et eesoleva puu all on 3 lõvi. Bob võttis jälle ulja suuna lõvide juurde. Muidugi läks ta jälle teelt välja ning sõitsime ca 8m raadiusega ümber lõvide. Emane lõvi, kes oli haavatud ning selg verine, lamas isase lõviga ning teine emane oli neist paari meetri kaugusel. Kõik lõvid, eriti isane, jälgisid meid terava pilguga. See oli väheseid kordi, kus Bob kordas, et me jumala pärast ei liigutaks ning kõva häälega ei räägiks.

Mingi hetk hakkas Bob tagurdama ning ta tagurdas otse auku. Käis selline korralik plekikolin ja ma usun, et meie kõigi südamest käis läbi jõnksatus, et kuidas lõvid sellisele helile reageerivad. Nemad jäid edasi vaikselt lamama, kuid ilmselgelt oli isane lõvi kaitsepositsioonil. Ta juba sättis esi- ja tagakäpad tegude valmiks ning lõpuks tuli ta suust ka vaikne lõvimöiratus. See oli selge signaal, et peame edasi liikuma.

Bob sõitis ca 200m edasi ja siis ütles, et WC on seal ning käige ning kergendage ennast. Jah, nii me astusime välja jeepist, lõvid vaateraadiuses ning läksime tualettruumi. Bob hoidis lõvidel silma peal ning raporteeris lõvide igat liigutust ning et isane lõvi on püsti tõusnud. Ma poleks eales arvanud, et panen oma jala maha 200m lõvidest eemal vabas looduses. Kuna Bob oli nii enesekindel, siis süstis see ka minusse usaldust nii tema kui ka meid ümbritseva keskkonna suhtes.

Edasi olime tunnistajaks vaatepildile, kus haavatud emane lõvi lahkus ning talle järgnes isane lõvi ning natuke hiljem veel teine emalõvi. Peale nende lahkumist oli edasine sõit sündmustevaene. Samas, kui oled juba näinud lõvi nii lähedalt, siis mis emotsioone kõik need kitselised ja sebrad sinus ikka tekitada võivad.

Teine väga ärev kogemus oli elevandipere. Siin jäi isaelevant meile võib olla 4m kaugusele ning ta oli ilmselgelt närviline, et ma ta perele nii lähedal olime. Mingi hetk hakkas ta ka oma lonti üles ja alla viskama. Kolm isaelevanti võtsid sisse kõige esimese kaitsepositsiooni ja emane elevant jäi pojaga taha, et poega kaitsta. Selline kaitsepositsioonil üksteisele tõtt vaatamine kestis võib olla 8-10 minutit, kuni nad otsustasid lahkuda. Bob tagurdas veel järele ning minu videokaamerasse on jäänud hetked, kus isane elevant ümber pöörab ning meie poole vihaselt lonti ja kõrvu raputad. Ilmselgelt kui me oleksime talle veel paar meetrikest järginud, oleks ta võinud ka meid rünnata. See on minu kui turisti arvamus. Samas, eks Bob käib seal iga päev ning on kogu oma elu nende metsloomadega üles kasvanud ning tunneb kindlasti nende hingeelu paremini.

Peale elevandiperega kohtumist läksime oma lõunasööki sööma, et siis veel viimane ots jõehobude ja krokodillide juurde sõita. Teel jõehobude basseini juurde kohtasime veelkord oma ühe võhaga elevandiperekonda nin pärlkanu.

Jõehobusid me täies suuruses ei näinud, kuna nad olid kõik trobikonnaskoos kõrvad ja ninasõõrmed veest väljas. Aegajalt kuulsime vaid nende häälitsusi. See-eest olid krokodillid igati agaralt poolenisiti veest väljas kaldal oma puhkehetkel.

Bob rääkis väga huvitavalt jõehobudest. Kui jõehobud lähevad välja toidujahile, siis situvad nad teatud aja tagant, et oma teekonda märgistada. Kui peaks aset leidma oht, siis oma sita järgi suudavad nad kiiresti tagasi vette põgeneda. Kuigi jõehobu on ise taimtoiduline, siis suudab ta kergesti tappa inimese või mõne muu looma, kui see tema territooriumile satub. Jõehobud on väga territoriaalsed loomad.

Vees trobikonnal koos olles lükatakse väikesed jõehobubeebid suurte keskele. Väikesed jõehobud, pidid olema hea delikatess krokodillidele. Jõehobude ning krokodillide vaheline elukooslus on huvitav. Vees elavad kalad, mida Bob kutsus Kambala või midagi sarnast, toituvad jõehobu sitast. Kui kalad on oma järjekordset toitu saamast, liiguvad nende poole krokodillid, kes omakorda söövad neid kalu. Samuti jäävad krokodillide eineks kõik muud loomad, kes on kaiste eesmärgil jõehobude poolt tapetud ning vette roiskuma jäädud. Ja nii see imeline loodus toimib. Peale kogu seda ökosüsteemi juttu käis mul peast läbi uitmõte, kas ma ikka tahan süüa kala meie laagris. Kaudselt jäi mulje nagu ma sööks kala pähe jõehobu sitta 🙂

Safari päev kujunes meil ca 8 tunni pikkuseks ning läksime oma positiivsete emotsioonidega tagasi laagrisse. Minul endal käisid peas mõtted, et kui tulevikus läbi Travizia ka väikese grupi Tansaaniasse teen, siis kindlasti oleksin Mikumis ühe öö rohkem ning külastaksin ka mägedes olevat rahvusparki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s