Dar Es Salaam

Kui me olime lennujaamast välja saanud, hakkas tsirkus pihta. Taksoleti juures anti meile väljaprinditud hinnakiri hotelli. Meie käest küsiti 35 USD suuna kohta. Seda oli ilmselgelt palju. Ma olin enne netist uurinud, et tegelik taksohind on palju soodsam, kuid turistide käest võetakse viimast.

Ma keeldusin 35 USD maksmast ja tulistasin puusalt, et mina annan hinnaks 15 USD. Tegin ennast väga tähtsaks, et olen ennegi Tansaanias olnud ning tean siinseid hindasid. Lõpuks oli üks taksojuht meid nõus 20 USD eest hotelli viima. Pakkisime oma kotid peale ja alustasime teekonda.

Teel hotelli tuli meil veel mõttesse käia ära Mkonde külas. See on Dar Es Salaami külje all olev käsitööliste küla, kus müüakse kohalikke puunikerdusi. Peale sõbralikku vaidlust täis emotsioone, sain hinna 70 USD kogu kompott – transfeer hotelli ja veel Mkonde küla külastus. Jätsime autojuhi paarikümneks minutiks ootama kuniks toa kätte saime ja läksime Dar Es Salaami avastama.

Dar Es Salaam linnana ei jätnud mulle mingit erilist muljet. Suhteliselt räpane ning kõikidest kohtadest, kus me Tansaanias olime ka kõige ebaturvalisem. Selline suur majandusslumm, kus on väga värviline seltskond kokku sulanud.

Hotell Dar Es Salaamis oli väga askeetlik ning mitte midagi ütlev. Sellest hoolimata oli ta puhas ning teenindajad, kes peaaegu üldse inglise keelt ei kõnelenud, sõbralikud. Meie jäime Dari ainult üheks ööks ning selle tõttu hotelli kasinus ja mitte just parim asukoht meid ei häirinud.

Kotid hotelli hoiule jäetud ning läksime siis Dar Es Salaami avastama. Sattusime linna suhteliselt tipptunni ajal, mis andis omakorda imepärase võimalusi uurida elu maanteede ümber. Iga paarisaja meetri tagant oli teede ääres turg. Kaupa oli müügil väga laias ampluaas. Nii oli võimalik sealt osta kartulist kuni surnukirstuni välja 🙂

Suhteliselt hämaras jõudsime ka Mkonde külasse. Vahepeal tegime ka valuutapeatuse ning saime näppude vahele ka kohalikku raha. Tansaanias on käibel Tšilling, kuid nad aksepteerivad igal pool ka dollarit. Eurot me kusagil ise ei pakkunud,vaid mina vahetasin pangas oma eurod kohalikuks valuutaks.

Mkonde küla on selline turistidele mõeldud suveniiriturg, kus on puudu vaid üks tegur – TURISTID 🙂 4 mzungut (välismaalast) astus autost välja ja kõik poemüüjad olid kui kaarnakari meie ümber. Kõik nad tahtsid näidata, et just neil on parimad puunikerdused ja postkaardid. Kuigi nad olid väga agaralt meie ümber, ei tundnud ma kordagi, et nad oleksid meile ohtlikud.

Poed olid pimedad, kus mõnes poes säras natuke heledam lambipirn, kuid enamus poodides käisime me enda mobilli taskulamp näpus, et tooteid korralikud näha. Minu isa jäeti suhteliselt ruttu rahule, sest nad said aru, et selle mehe käes ei ole rahakott. Nii kui mu ema ja sõbranna minu nime hüüdsid, sain ma ka kohe kuulsaks. Nüüd kuhu iganes poodi ma läksin hüüdsid kohalikud pruunid poisid “Liina” või “Niina” – kuidas keegi mu nime suutis haarata.

Tegime seal muidugi korralikud turistidele kohased sisseostud ja mina armusin ühte puupabulatest kõevõrusse. Mees kinnitas, et tegemist on eebenipuuga, mida ma muidugi ei uskunud. Ta ikka tahtis mulle puu ehtsust tõestada ning tõi oma laoruumist välja kõik erinevad eebenipuu kaikad ja toikad. Isegi kui see oli eebenipuu, siis usun, et kõige kehvemast kvaliteedist. Kokkuvõttes ei ole sellel vahet. Mulle see ehe meeldis ning oleksin ta ka ära ostnud, kui see oleks meie enda Eesti männist.

Kui kõik poisid said läbi-segi minu nime hüüda ning kui päike oli juba looja läinud, võtsime suuna tagasi hotelli. Tegime hotellitoas kergema õhtusöögi ning siis otsustasime sõbannaga minna välja Dar Es Salaami ööd avastama. Jah, ma tean, et kahel blondil naisel öösel Aafrika peale kondama minna ei ole tark tegu. Samas oleme me kaks tugevat põhjamaa naist, kes oleks iga kidura tansaanlase hooga maha jooksnud 🙂

Raudteejaama juures oli õhtul turuletid ülesse pandud ning seal sai osta igasugust kraami. Meil oli vaja joogivett. Kuna me tahtsime osta kohe mitu suurt veepudelit, siis oli meil vaja ka kilekotte. Alates sellest õhtust sain ma aru, kui loetud on kõik kilekotid. Mees keerutas kahte kotti oma sõrmede vahel ikka päris kaua ning ta tahtis koti eest isegi lisatasu saada, mida ma muidugi ei andnud. Hiljem hotellis ma mõtlesin, et miks selline käitumine mind hinges ärritas? Ma jõudsin tõdemuseni, et ma tuleb araabia ühiskonnast, kus sul kolm asja pannakse viite erinevasse kotti ja siin ma just võitlen selle vastu, et nad mulle neid kilekotte nii palju ei annaks. Seega tundus kilekoti saamine mulle nagu inimõigus 🙂

Vee ostmise ajal ujus minu kõrvale ilmselgelt purjus või narkouimas pruun poiss ja pakkus mulle raha. Ma oleksin võinud kiiresti tegutseda ja need rahatähed ta näpuvahelt ära tõmmata. Ilmselgelt oli selline pakkumine liiga ootamatu, et nii kergelt rikastuda. Seega jätsime uute sõpradega hüvasi ja läksime tagasi hotelli, kus me emale vahele jäime 🙂 Meil tuli ju vara magama minna, et olla tegusad ja aktiivsed järgmise päeva 6h autosõiduks Mikumisse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s