Ohh need mehed….

Nii nagu tavaliselt olen ma suutnud jälle uusi pärle üles korjata. Kuigi nad on kõik olnud omamoodi huvitavad ja toredad. 

Sain internetis tuttavaks ühe mehega, kelle nime ja piltide järgi ei võinuks arvata, et tegemist on malabariga (Keralast pärist moslemist India mees). Autosse sisse astudes ja India popmuusikast šokeerituna, sain aru, millise portsu otsa olin ma sattunud. Kohe sai ka selgeks, et inglise keel ei ole ka just ta tugevaim külg. 

Selle õhtu jooksul tegin ma vigu kohe üksteise järel. Kõigepealt andsin talle vaba voli mulle bensujaamast joogi ostmisel. Kõikide sadade eri sortide mahlade ja karastusjookide vahelt valis ta mulle välja viljalihaga kookosevee. Ma isegi ei teinud seda purki lahti. Ma korra elus olen seda solki joonud ning siis lähima nurga taha oksendama läinud. 

Viisaka mehena tahtis ta mind ka õhtustama viia. Õnneks olin ma enne kodus kõhu täis söönud. Ta küsis, mis toidud mulle maitsevad ning ühe India mehele täiesti arusaamatuna sai ta vastuse, et mulle ei maitse riis ega vürtsikad toidud 🙂 Sellest hoolimata suutis ta osta väikesest poekesest mulle kartulikrõpsud tšilliga 🙂

Järgmistel päevadel püüdis ta tulutult mind Dubai kaugemasse otsa jooksma kutsuda. Kui loll ma peaksin olema, et sõita autoga 40km, et ümber ühe tiigi joosta ning siis 40km tagasi sõita? Eriti arvestades, et mul on ka korralik jooksurada Ajmanis olemas. Veel suurema blondiinina oli ta valmis mind tooma ja viima, mis oleks teinud talle teekonna veel topelt 160km pikkuseks. 

Samas täiesti teine äärmus oli noorhärra, kes kuulutas, et tema ei hakka Abu Dhabist Ajmani sõitma, sest siin ei pidavat midagi toimuma. Ma siis küsisin, et mis erilist tal on plaanis teha, mis ainult Abu Dhabi’s aset leiab? Tema vastas, et plaan on minna restorani ja järgmine päev merele kalale. Ohh jah….Abu Dhabi on nüüd küll viimane koht planeet Maal, kus asuvad restoranid ning kus meres ujuvad kalad 🙂

Muidugi jäid mul veel liistule paar naiivselt ning armukadedat meest, kellega ma ei julgenud isegi kohtingule minna 🙂 

Üks huvitavamaid seiklusi oli kohalikuga Abu Dhabist. Tegelikult me tutvusime juba septembri lõpus. Mina olin oma klientidega Abu Dhabi’s ning nii ta minuga seal kohtuda tahtis. Teades, et araabia mehed peavad harva kellaaegadest kinni, ma ei kiirustanud. Läksin hotelli restorani einestama ning nautisin oma õhtut. 

Korraga tuli kõne, et ta on 15 min jooksul mu hotelli ees. Ma suurest meeltesegadusest ajasin isegi toitu kleidile. Selline suur rasvane plekk kahe tissi vahel. Kuskil 10 min pärast sain uue kõne, et ta on nüüd all ning et ärgu ma end üles löögu, sest ta on spordiriietes. Nüüd sai mees vastuse, mida ta vist üheltki naiselt poleks oodanud…..ma ütlesin, et ta ärgu üldse muretsegu. Ma just ajasin oma kleidile toitu peale ning tulen välja oma plekilise kleidiga 🙂

Veepudel ühes käes ja mobiil teises, läksin uhkelt vingesse sportautosse, millel oli 3-kohaline numbrimärk (seda ma avastasin alles hiljem). Autosse minnes sulgesin korralikult autoukse nagu vanadel Ladadel ning õhtu võis alata. 

Mingi hetk peatas ta auto parkimisalal, et oleks lihtsam vestelda. Paari minuti pärast oli kohal mees relvaga ja käskis meil lahkuda. Kõik võimalike parkimiskohtade kiuste, valis ta välja Iraani saatkonna esise 🙂 pole ime, et meid sealt minema aeti. Kuna kell oli hiline ja mul pikk tööpäev ootamas lasin end hotelli tagasi viia. Hotelli ees tegin talle kingituse ja andsin talle oma pooliku pudelivee. M küsis, et kas ma jõin pool veest ära? Tema oleks lootnud jaatavat vastust saada, et siis romantiliselt mõelda, kuidas meie huuled pudelisuul kohtuvad. Vastus tuli jälle liinalikult ratsionaalne, et ma kasutasin vett, et plekki kleidilt eemaldada 🙂

Paar nädalat hiljem sõitis ta ka Ajmani mind vaatama ning siis olin ma juba näppudega tema auto audiosüsteemi kallal. Ta naljaga kommenteeris, et esimesel kohtumisel lõin ta autol ukse kinni kui laudaukse ning usu, et uksed sulguvad automaatselt ja nüüd tahad sa mu kõlareid ära lõhkuda 🙂 

Ühe Al Aini kohalikuga käisin ka India restoranis söömas ning mees oli lausa jahmunud kui ma nõudsin butter chicken ja romali leiba. Kui ma lõpuks toitu näppudega sööma hakkasin, oli ta juba lootusetult armunud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s