Ma ei ole terve oma elu jooksul autoga nii palju vaeva näinud kui aasta viimasel kuul. Kus kohast peaks üks blondiin teadma, et peale 100 000 km on autol mingi täiendav teenindus koos mingite tundmatute juppide vahetusega? Samuti leiti terve rida varuosi, mida pean ära vahetama ning isegi rehvid olid juba õhtul. Ma arvan, et see on lihtsalt nende vandenõu, et muu Vana-Aasta õhtu pidu märgatavalt tagasihoidlikumad luua 🙂
Kojamehed vahetati mul ära kohe tee kõrval. Ühest aknast tellisin teed ning teisest aknast kinnitasin, milliseid kojamehi soovin. Kohe silme all kangutati vanad kojamehed ära ning pandi uued asemele. Pritsiti ka esiklaas veega täis, et saaksin kohe proovida, kuidas uued kojamehed ennast ära õigustavad.
Rehvide vahetus ei läinud nii libedalt. Seal sunniti mind täna 20 minutiks autost lahkuma. Kohe sõidutee ääres kuskile garaaši ajamata võeti autol rattad alt ning vahetati rehvid minu silme ees. Kuna ma olin juba eeltööd teinud, siis olin teadlik umbkaudsetest hindadest. Renault teeninduse mees soovitas ka rehvid ära tasakaalustada või mis iganes see eesti keeles tähendab. Selle ma lihtsalt pressisin neilt naeratuse saatel tasuta välja. Muidu maksab see siin ca 25-30 eur. Mulle meeldib mõelda, et ma sain selle tasuta, aga suure tõenäosusega kasseeriti see summa juba rehvide kasumiga sisse 🙂
Nendel hetkedel ma mõtlen, et miks mul seda autot üldse on vaja? Sõidaks ainult jalgrattaga, kui teedel ellu jäetaks. Nii saaks ka suvefiguuri tagasi, mis aastatega on kaotsi läinud 🙂
