Sigiriya – minu kannatuste rada :)

DSC_0656Hommikul korjasin end kuidagi kokku ning plaanis oli “Lion Rock” külastamine Sigiriyas. Öösel oli vihma sadanud ning kogu kliima oli soe ja niiske.

Ostsime sissepääsu piletid ning kohe välistasime piletikassa juures oleva muuseumi. Treppides üles ronimine minu tervislikku seisundit arvestades oli kui Kolgata tee :). Süda peksis sees ning tunne nagu hakkaks kohe surema 🙂 Tegime mitmeid peatusi, kus kogusin jõudu, et teekonnaga jätkata. Meil ei tekkinud isegi küsimust, et võiksime oma plaane muuta. 

DSC_0661Esimese katsumusena pidin ma end kivi otsa vedama ning Reili pidi minusugust santi taluma, kuid teiseks peamiseks eesmärgiks oli võimalikult kaugele lärmakatest Hiina ja Jaapani turistidest end hoida. Suurem hirm oli, et selle kisa saatel nad ärritavad vapsikuid, kes siis meile seal rünnakut võivad korraldada. Nende treppide peal pole ka end kuhugi peita, kui vapsikute parv sulle peale lendab.

Seal on esinenud olukordi, kus peale vapsikute rünnakut inimesed haiglas lõpetavad ning vastavad hoiatused on ka teekonnal mäkke ülesse pandud. Ühesõnaga meie püüdsime kõik lärmakad turistid endast piisavalt kaugele jätta.

DSC_0666Poolel teel ülesse on säilinud kenad koopamaalingud. Seal olevaid pilte naudivad kindlasti mehed märgatavalt rohkem kui naised. Nimelt on seinad kaunistatud kaunite poolpaljaste naistega, kelle büst tänapäeval ärataks kindlasti kahtlust, ega pole tegemist silikooniga 🙂

Jõudes vaheplatvormile, kus on kalju sisse raiutud lõvi käpad, tegime veel ühe pikema pausi ning siis nuttes või naerdes viimane ots kalju külge kinnitatud metalltreppi mööda võiduka lõpuni ronida.

DSC_0668Üleval avanes meeletult ilus vaade Sri Lankale ning seal üleval oli koha mingi eriline aura. Nautisime vaateid, tegime pilte ning siis võtsime suuna juba tagasi alla.

Soovitan kindlasti “Lion Rock”-le ronides piisavalt vett kaasa varuda, sest seal ei ole ühtegi suveniiripoodi ega ka vee ostmise võimalust. Esimene võimalus juua osta on alles alla autoparklasse jõudes.

Kindlasti peavad kaasas olema ka mugavad jalanõud, sest kui sajab vihma või astmed on eelmise päeva sajust niisked, siis libisemisoht on päris suur.

“Lion Rock”-i sissepääsu pilet oli meie väljasõitudest üks kõige kallimaid – 30 USD nägu. Kõige kallimaks väljaminekuks kujunes meil jeepi safari Kaudulla Rahvuspargis.

DSC_0697Jõudsime kenasti alla ning meie autpjuht juba ootas meid. Tegime väikese kõrvalepõike Kaudullasse. Kuskil keset maanteed peatas autojuht auto ning ühest väikesest putkast tellisime endale Jeepi. Kindlasti oleksime saanud ka soodsamalt, kuid me võtsime privaat safari, sest kus sa tead, millal järgmised potentsiaalsed kliendid sinna tulevad.

Safari hind koosnes kahest osast: Jeepi hind ning maks, et jeep Rahvusparki sisse lubataks. Rahvuspargini pidime sõitma nii 20-25 min ja siis hakkas juba korralik loksumine peale. Kaudulla Rahvuspargis elavad elevandikarjad vabas looduses ning meie nägime oma väikese reisi jooksul sinna kahte karja.

DSC_0698Viimasele karjale sõitsime vist liiga lähedale, sest isane elevant tegi kiiremad sammud meie auto poole ning temale järgnesid ka teised kiirendatud sammul. Mina olin pildistamise ja filmimisega nii ametis, et ma ei saanud alguses arugi, et olukord kujunes natuke ohtlikuks. Meie autojuht pani autole igaljuhul hääled sisse ning tegime minekut.

Tore oli näha elevandikarja esmast kaitsereaktsioonid, kus kõik väikesed vandid lükati karja keskele, et neid maksimaalselt ohu eest kaitsta.

Mulle meeldis Kaudulla Rahvuspark, sest see ei olnud ülerahvastatud ning peale meie oli seal veel samal ajal üks Jeep. Tore oli näha, et sellest ei olnud tehtud järjekordset turismiatraktsiooni, kus kümned autod konvoina üksteise järel sõidavad.

Teel Kandysse külastasime veel “Vürtsiaeda”, kus tutvustati meile erinevaid ürte ja nende raviotstarvet. Saime ka enda nahal tunda õiget Sri Lanka mašaaži. Sri Lanka köök pidavat olema 50:50 – samu maitseaineid ja ürte kasutatakse nii toidu valmistamisel kui ka rav otstarbel. Minule määriti mingit salvi nina alla, mis pidavat aitama nohu vastu ning Reili kätt depileeriti loodusliku kreemiga 🙂

DSC_0705Teekond Kandysse muutus looduse poole pealt aina ilusamaks. Õhtuks jõudsime Kandysse ning seal pidime üles leidma meie hotelli. Kui kaks neiut broneerivad hotelli mäe otsa, sest sealt avaneb ilus vaade, siis me muidugi ei mõelnud, et auto peab ka kuidagi sinna toimetama 🙂

Teekond hotelli oli väga käänuline ja mida kõrgemale me jõudsime, seda valusamat häält auto tegi. Teel hotelli lootsime, et selles hotellis pakutaks autojuhile majutust. Meil oli autojuhist kahju, kes oleks pidanud kogu tee alla sõitma ning omale majutust otsima, et siis järgmine päev jälle sama teed mööda üles rühkida.

DSC_0699Õnneks saime enne täiesti pimedat hotelli ning meie autojuhile anti ka ööbimiskoht. Kohe hakkas kergem tunne. Hotellivaated olid imelised, kuid ta ei asu just kõige praktilisema koha peal. Eriti arvestades, et meie tegime Kandys ööbimise ainult selle tõttu, et see jäi meil poolele teele Unawatunasse.

Kuigi Kandy on ammune Sri Lanka kuninglik pealinn, ei leidnud me seal just väga palju vaatamisväärsusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s