Jaipur ja Ahvide tempel :)

DSC_035329.10 hommikul alustasime oma vaevalist teekonda Jaipuri. Hotellis söödud supp avaldas öösel kõik oma kõrvalmõjud ning hommikul ei olnud me kumbki kõige teravamad pliiatsid. Ma ei suutnud isegi midagi süüa, vaid lihtsalt istusin ja vaatasin, kuidas teised toitu naudivad.

Enne veel kui Agrast välja sõitsime, põikasime postkontorist läbi, kus ma sain postkaardid postkasti visata ning siis meie järjekordne “meelelahutuslik teekond” Jaipuri jätkus. Pami oli kohe päris mures meie pärast. Olime mõlemad nii tasa ning süüa ka ei tahtnud. Igaljuhul peale tunnist sõitu ning kohaliku rongi nägemist, kus inimesed katusel istusid, jõudsime kummituslinna Fathephur Sikrisse.

Seal pidime enne kindluse juurde saamist bussi kasutama, mille eest küsiti meilt 10 Ruupiat ning see ei sisaldanud piletihinnas. Teel autost bussini pookis meile külge ka mingi poepidaja, kes aina soovitas meil mitte kohalikke giide võtta ning et kõik on petised ja andis mulle oma visiitkaardi. Ise samal ajal korrutades, et lubage minu poodi pärast külastada. Kumbki meist ei andnud mingit lubadust ning andsin mehele mõista, et me ei vaja tema seltskonda bussini. Ma olen muidu loomupoolest “bitch”, kuid kui enesetunne  on kehva, siis ma ei kavatse isegi miinimumtasemel viisakas olla 🙂

DSC_0360Jõudsime ülesse mäe tippu, kus asus kindlus. Soetasime endale piletid ning suhteliselt emotsioonitu külastus võis alata. Käisime kindluse läbi, tegime paar kohustuslikku pilti ning siis korraga avastasin neil seal veel uue ärinipi. Tuleb vanem mees sinu juurde ja näitab näpuga, et kas lilled meeldivad. Ise samal ajal taskus pabernutsakut välja võttes ja näidates, et ma võin seemneid osta. Ma saan aru, et isegi meie endine peaminister soovitas fooliummütsi peas hoida ja seemneid süüa, kuid nii korralik Vabariigi kodanik ma ka ei ole 🙂

Kindlusest välja tulles nägime, et paremat kätt jäi mošee. Positiivne ei ole olnud asja juures see, et sinna pidi jälle treppi mööda ronima ning papud jalast ära andma ning see ümbrus ei olnud ka kõige puhtam. Kusehais hõljus õhus peaukse ees juba. Mošees saime endale sappa ka mingi tatika, kes näitas näpuga, et turistid peavad selles suunas minema. Mind absoluutselt ei huvitanud tema tähelepanekud ning ilmselgelt käis ta meil järel, et raha saada. Peale paari kurja sõnavahetust saime ka temast lahti 🙂

Mina muidugi otsisin juba silmadega järjekordset kohta, kuhu istuda. Tervis ei olnud just nii hea, et huljalt ringi tormata. Nii nagu enne kirjutasin, siis ka istumisel ning ühe koha peal kauem kui 10 sekundit olemine, ei olnud Indias positiivne 🙂 Kohe olid inimesed parvena ümber, et kes kellega tahab jälle pilti.

Mošeest lahkudes ning alla busside juurde minnes saime endale kõrvale järjekordse poisijuntsu, kes agaralt oma koledaid postkaarte müüs. Minul oli juba hing täis ning ütlesin talle päris kurjalt, et millisest sõnast ta aru ei saanud, et me ei soovi neid kaarte. Selle peale saatis mind kuri pilk koos häälitsusega “Phššššššššššššs”. Vähemalt sain teada, kuidas oma emotsioone edaspidi välja elada, kui mulle midagi ei meeldi 🙂

Bussiga lõpuks alla autoparklasse jõudes olime selle vaese poepidaja sootuks unustanud ning samas me ka ei lubanud talle midagi. Igaljuhul oli ta nagu kärbes kleeplindil meie ümber ja hakkas jälle peale, et te lubasite mu poodi külastada jne. Ma ütlesin talle, et me ei lähe tema poodi ja meie ei ole talle midagi lubanud. Selle peale mees vihastas nii, et küsis isegi oma visiitkaardi meie käest tagasi 🙂 Mis seal ikka. Kui see tema jaoks oli selline defitsiit, aga palun. Mina oleks selle nii kui nii minema visanud :).

Ma võin öelda, et see oli meie reisi juures ainuke päev, kus järjest inimesed mind pahaseks tegid. Pami oli selle eest elurõõmus nagu alati ja hoiatas meid selliste ullikeste eest.

Pami pakkus välja, et võime minna vaatama ka ühte väga suurt ja vana kaevu, mis jääb paarikümne kilomeetri kaugusele peateest, kuid sellest me loobusime. Me ei olnud löögivalmis kõikideks katsumusteks. Samas enne Jaipuri linna oli üks Ahvide tempel, kuhu turiste palju ei eksi. Sinna me siiski soovisime minna.

DSC_0368Tee läks aina kitsamaks ning mustemaks ning korraga võtsime juba suuna mägede vahele. Väikese teekese peal jäime autoga ka natuke ummikuse, kui vastu sõitis päris suur buss ja me teineteisest mööda ei mahtunud. Natuke logistilist mõtlemist ja manöövrdamist ning auto küljed jäid siiski alles 🙂

Teel templisse nägime metsavahel palju paabulinde. Ma ei ole oma elu jooksul kordagi nii palju paabulinde näinud ja veel vabas looduses. Mida rohkem me templi juurde jõudsime, seda suuremaks rahvamass läks ja samal ajal kuulsime paugutamist. See tegi meie meeled ärksaks ning isegi natuke kõhe tunne oli sees.

Otsustasime ikka välja minna. Jätsime kõik üleliigse autosse kartes ahve, kes võivad koos üleliigsega jooksu panna. Mida me ei näinud templis, need olid ahvid. Nimelt oli sellel päeval mingi Hindu püha ning kogu rahvas tuli sinna palvetama ja end templis olevasse basseini märjaks kastma. Ukse juures seisis mees, kes küsis meilt 300 ruupiat. Me muidugi maksime ja hiljem saime aru, et see ei olnud vist pilet, vaid me toetasime templit rahaliselt või midagi sellist. Liikusime vaikselt rahvamassi keskel ning me nägime veel 3 turisti peale meie.

DSC_0380Poisid paugutasid paukpadruneid, mis tekitas eriti kõleda tunde. Samas olid pühamehed oma palverändu seal tegemas. Iga sammu järel heitsid nad kõhuli maha, puutoikaga tõmbsid enda ette kriipsu, tõusid ülesse, tegin sammu edasi ja nii moodi kuni templis oleva basseini.

Neid pühamehi koheldi erilise respektiga. Inimesed isegi puudutasid ühe mehe kandu ja siis lugesid endamisi palve. Arvatavasti uskusid nad ka ise nii õnnistust saavat.

Mulle see tempel meeldis. See tundus nii ehe, eemal kõigist turistilõksudest ning näha, kuidas kohalik hindu oma püha tähistab. Kahju oli muidugi, et me ahve seal ei näinud, kuid elamus oli siiski seda väärt.

Õhtul pimedas jõudsime juba Jaipuri linna ning meie hotelli. Võtsime toa ning lasime Pamil puhkama minna. Ta oli  meie pärast mures, sest me ei söönud lõunat ning ei lasknud end ka õhtusöögile viia.

DSC_0409Õhtul võtsime siiski julguse kokku ja läksime tänavatele jalutama.Meie hotell asus ka väga vaikses piirkonnas ning hotellist välja minnes oli kottpime tänav. Mis siis ikka. Meil oli eesmärk saada Sprite ja sidrunit, et oma terviseprobleeme leevendada. Me ei leidnud ühtegi sellist poodi, kus oleks saanud soovitud kraami ning peab ütlema, et Jaipur läheb väga varakult unele. Kõndisime mööda tänavat ning siis tuli mõte, et ühes korralikus kohvikus saaks ju ka soovitud kraami. Kahjuks ei jäänud ka meie teele ühtegi sellist kohvikut, kuhu oleks julgenud täiel rinnal sisse astuda. Korraga nägin Tulip Inn hotelli silti ning minul lõi pirni põlema. Igas korralikus hotellis on korralik restoran ning lobbey baar. Sinna me ka Reiliga suundusime. Istusime maha nagu kaks rikast turisti ning hakkasime head ja paremat välja valima. Šhokolaadikoogist me lihtsalt ei saanud keelduda. Palusime ka Sprite sidruniga, kuid see toodi nii lahja, et õhtu lõpus palusime lihtsalt värskelt pressitud sidrunimahla. See toodi meile naerulsuil ning lausa “complimentary”. Õhtu jooksul avastasime veel, et kui  tellid baarist süüa/juua, siis saab -40% soodustust. Me küll jõudsime sinna pool kaheksa õhtul, kuid suutsime endale siiski soodustuse välja kaubelda.

Tuju oli hea ning olime äärmiselt uhked oma avastuse üle ning läksime hotelli puhkama. Mainin kohe ära, et Tulip Inn jäigi meie toidupunktiks kogu Jaipuris oleku ajaks. . Isegi väga korralikus 4 tärni hotellis einestamine oli Eesti mõistes ikka üli odav.

Päris huvitav oli näha, et suur sõidutee oli mõned tunnid päevas kahesuunaline ja siis mingi hetk muutus ta ühesuunaliseks 🙂 Esimesel päeval saabudes Jaipuri Pami juhtis sellele meie tähelepanu, kuid kui ise järjekordselt Tulip Inni hotellist lahkusime, siis tajusime seda ka ise. Nüüd ei pidanud me enam vaid ühele poole vaatama, et teed ületada 🙂

DSC_0436Jaipur on palju suurem linn kui seda oli Agra. Jaipuri vanalinn on ilus ja roosa ning sellest ka linna nimetus “Roosa linn”. Vanalinnas ei tohi majad olla mingit muud värvi ning poodide sildid peavad olema must-valged. Sellest hoolimata on linn lagunemas, sest neil puudub igasugune puhtuse kultuur. Vanalinnas sõitsime mööda tuultepaleest ning külastasime ka Linnapaleed, kus oli sees ka relvamuuseum ning Jaipuri kui Radšjastani rahva riiete muuseum, kui võib seda nii nimetada. Jaipuri linnapalees toodi välja kogu Radšjastani rikkus ja uhkus. Kindlasti soovitan kõigil seal ära käia ning pöörake tähelepanu ukse sissekäikudele, mis on kõik eristiilis ja sümboliseerivad India 6 aastaaega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s