Olen auga oma elu kallima internetiühenduse omanik :)

Mul siin ikka igav ei hakka. Mida ma siis siin teinud olen vahepeal? Mängisin ükspäev siniste tedretähnidega Pipit, sain taksojuhilt petta, käisin juuksuris ning muidugi ei toimunud merel jahikruiisi, kuna see kipper on lihtsalt jobu 🙂 . Tegin endale meeletu Vabariigi aastapäeva kingituse ja panin lõpuks interneti koju. Kui veebruari kuu sain olla ilma kaebusteta, siis nüüd märtsi kuus saan jälle sõdima hakata 🙂

Nüüd kõigile Pipi fännidele. Kuidas saada ilusad sinised tedretähnid põskedele? Tuleb muretseda koju sinised küünlad. Sellised ilusad ja klaaspurgis ning soovitavalt võiks need teile keegi sugulastest jätta (Kadri – ma loodan, et sa mõistad) ning siis muidugi tuleks ka natuke romantikat nendega teha. Kui te ei soovi just küünalt lõpuni põletada ning soovite jätta veel tulevikku erilisi hetki, siis võiks küünlad ka kustutada. Ma saan aru, et olen tugev Eesti naine hea kopsumahuga. Kui ma enda arvates tagasihoidlikult küünla peale puhusin, oli seda siiski natuke liiga palju. Kogu see vedel küünlarasv lendas mulle näkku  pritsmetena. See oli suhteliselt valus kogemus. Hullud ja lollid ei pidavat oma jõudu aduma….

Samal ajal kui olin saanud omale kaunistused näkku helises mul uksekell. Loomulikult läksin ma seda koheselt avama. Kui keegi oleks suutnud kaamerasse võtta mu majahoidja nägu, siis see oleks kindlasti nii mõnegi fotovõistluse võitnud. Küsimusi tema poolt ei tulnud. Silmist oli näha hämmingut ning kogenud mehena sai ta ka ise aru, et igasugune pärimine oleks olnud liiast. Nüüd hommikuti teretades tajun ma alati tema leebet muiet.

Tõestada, et ma pole ainuke blondiin oma mõttemaailmalt, toon näite ka oma sõbrannast. Olime Safeer Mallis talle kodukaupu soetamas ning mõlemal olid kõhud tühjad. Ilmselgelt temal rohkem kui mul. Nägime degustatsiooni letti, kus reklaamiti mingeid kahtlaseid makarone. Selleks, et kaup hästi müüks oli seal ka pastalaadne roog valmis tehtud, et kliendid hea maitsta laseks. Jäime meiegi siis sinna leti ette seisma. Angie uuris ja puuris neid makarone ning siis avastas, et ka soe toit on valmis. Küsis viisakat teenindajalt, mis see on ning kui meile hakati kaussidesse proovimiseks panema toitu leidis Angie, et tuleb küsida kui palju üks kausitäis maksab? Teenindaja vaatas talle ja mulle imeliku näoga otsa ja mina omakorda Angiele ning meil oli selline vaikuse hetk. Angie siiralt kordas küsimust. Selle peale teenindaja ütles, et see on ju degutatsioon, mitte restoran ning proovimine on tasuta 🙂 Angie sai siis ka lõpuks pihta ning teavitas resoluutselt – tänan, kuid pole vaja. Ilmselgelt on ta mu elus vist ainuke inimene, kes ütleb ei tasuta toidule. Makstes makaronide eest oleksid nad kindlasti paremini maitsenud 🙂

Interneti sain ma ka huvitavalt koju. Veebruari lõpus mõistsin, et tuleb see suur investeering teha ning iga kuu 40 eur maksta, et olla kaasaegne inimene. Kui kaua ma oma telefoni piinan. Helistasin Etisalat kõnekeskusesse, kus viimased paar kuud olen ainult kaebusi esitanud ning küsisin infot. Nimelt on mul kodus juba Etisalat modem olemas ning see ka põhjus, miks ma jälle seal endaga lõpetasin.

23.02 võtsin peale tööd sammud esindusse. Minu teenindajaks oli sama tüüp, kes mu viimase kaebuse lahendas. Olin positiivselt meelestatud kuni ta minult hakkas küsima lauatelefoni numbrit. Esiteks ma ei saanud aru, miks tal seda vaja läheb ning teiseks mul ei ole ju seda. Tema sõnul võisin ma ka oma naabri numbri öelda. Ma kindlasti tean oma naabri telefoni ning minu suhtlus naabritega baseerub kirjakestega prügišhahtil, et a la viska prügi alla, ma ei soovi su koduloomi omale tuppa 🙂

Ilma lauanumbrita ei saa lepingut teha, kuna lauatelefoni järgi suudetakse lokaliseerida minu häärber. Neile millegi pärast ei sobi selline seletus, et selle ringtee pealt otse ja siis paremale ja kolmanda piimapoe juurest vasakule. Ma olin tige tikker. Sajatasin Etisalati maapõhja ning läksin suurest vihast sööma.

Süües ning keha kergendades tulevad alati parimad mõtted. Ma helistasin oma majavalvurile ning lasin tal maja alla minna ja vaadata, mis on meie külapoe number. Neil on ju seal lauatelefon. Sain numbri kätte ja läksin võidurõõmsalt sama tüübi juurde tagasi. Ta pidi ka ikka ära mainima, et ta mäletas mind juba eelmisest korrast. Mina ei tea, kuidas see mul alati õnnestub, aga avastasin end temaga maast ja ilmast arutamast. Umbes 40 minutit parandasime maailma ning siis korraga tuli jutuks kus kandis keegi elab. Kogu selle draama kulminatsioon on see, et ta elab minuga samas majas 4ndal korrusel 🙂 Ausalt – elu sees pole enne näinud…

Kui tuli välja, et olen naabritüdruk, siis läksid asjad juba märksa ladusamalt. Kui tavaline tehniku ooteaeg võib minna kuni 14 päeva, siis minul oli internet kodus järgmisel päeval kell 13:00. Tehnik oli omamoodi koomik.

Viisakas ja vaos hoitud mees, kes oma papud ilusti välisukse taga ära võttis ning tuppa astus. Kui ta lahkus mu toast, siis keset tuba vedelesid kõik kaablitükid, pakendikiled jne. Ma ise keskis mõtlesin, et ma oleksin eelistanud kui ta oma sussid oleks jalga jätnud ning muu sodi enda järgi kokku korjanud 🙂

Kohtusin ka ühe kohalikuga. Kogu meie pingelise ja sisutiheda vestluse võib kokku võtta mehe monoloogiga “Hug you, kiss you, miss you, love you”…….No?????…..siis meeleheitlik häälitsus, mida ei suuda seletada ning järgmine lause “I want girlfriend. Only you”. Kui ta oli oma emotsioonid välja lasknud, siis ma lihtsalt lahkusin ning jätsin ta maailma avastama.

Veebruar kulmineerub mul sellega, et taksojuht pettis minult 20 eur välja. Kuidas see võimalik on? Skeem oli väga lihtne. Kui olime sõidu lõpetanud hakkasin maksma. Andsin 100 AED ning tagasi oleks pidanud saama 80 AED. Korraga näitas ta mulle, et sa andsid 5 AED. Mina meelte segaduses arvasingi, et võtsin 100 asemel 5-se. Andsin nüüd omakorda 20 ning tema andis 5 tagasi. Kokkuvõttes jäi mees 95 AED kasumisse. Mina sain sellest aru, kui hakkasin bussipiletit ostma. Eks loll saab ka kirikus peksa. Ma loodan. et ta ostis selle raha eest midagi ilusat oma lastele.

Täna sain ka pangast sms, et mu tšekk on tagasi lükatud. Sellega kaasnes trahv 20 eur. Ma andsin oma üüri see kuu sularahas ning tšekk oleks pidanud mulle tagastama. Firma sai sularaha ja saatis ka tšeki panka. Ohh, mis ma oskan öelda. Tuleb kirjutada järgmine kaebus; nõuda kinnitust, et tegu on kinnisvarafirma süüga; minna sellega panka ning paluda märke kustutamist panga väljavõttelt.

Kehtetud tšekid on siin tõsine teema. Selle ühe rea pärast ei pruugi sa saada krediitkaarte laenudest rääkimata. Kui näiteks sama tšekk on 3 korda tagasi lükatud, siis võidakse su konto blokeerida ning lõpetad politseis, kus sa ei saa enne välja, kui summa on makstud. Aga noh…..veebruar läkski rahulikult. Nüüd märtsi kuus uue hooga jälle suurtele tegudele….

Homme või mingi päev kui viitsimist on kirjutan ka natuke siin olmelistest probleemidest ning viisa regulatsiooni muudatustest.

PS: Minu õhkmadrats on nii kuulus, et see on nüüd kaheks kuuks kodust välja kolinud pakkudes mugavust Sharjah abivajajale. Võiks luua MTÜ “Õhkmadrats” – ainult meestele :). Selle pooleteise aastaga oleks mul siin juba auväärne nimekiri kõikidest geniaalsetest äri ideedest 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s