„Elav ärganu poeg“ on filosoofiline tekst, mis kasutab sümboleid jõudmaks filosoofilise väljenduseni. Peategelane Elav sümboliseerib inimmõistust, mõtlemist ja mõtlemisvõimet ning selle individuaalsust. Mõistus ei vaja mõjutusi, et jõuda ülemaisete tõdedeni ning paratamatult oleva tunnetamiseni.
Teine teose eesmärk on minu arvates kinnitada usu ning selle olemuse tõesust. Selle väite tõestamiseks on Elavi ja Asali kohtumine ning nende omavaheline mõistmine, et nad usuvad samasid väärtusi ainult teatud väikeste erinevustega, mis ei muuda üldpilti ehk nende mõistused ja mõtlemisvõime küündisid sama tõdemuseni ilma, et nad oleksid eelnevalt olnud mingisuguses mõjutuses teineteisest. Samas puudus neil ka eelnevalt igasugune ühine baasteadmine. Pearõhk on näidata usu ja maailmakorralduse universaalsust läbi sufistliku filosoofia.
