Sündmusterohke Jaanuar

Jaanuari teine pool oli minu jaoks päris tihe. Armsad ja toredad eestlased koos ühe esivanemaga tulid külla :P, suutsin sattuda autoavariisse, tegin tutvust ka väikese maoga ja muidu keeran oma elu siin keeruliseks.

Kuna grupp maandus Dubais 19.01 varahommikul, siis liikusin juba 18.01 Dubaisse. Selleks sebisin autorendifirma omaniku ära, kes mind Dubaisse ära viskaks. Kuna ma ise ei juhtinud autot, siis ei osanud ka keskenduda, et teed vaadata. Nii me seiklesime üle tunni mööda Dubai Internet City´t, et leida õige välja-, maha- ja ülesõit. Jõudsin nii kella 12ks öösel ka hotelli. Kuna mu pass oli Sharjah politseis elamisloa sisse kleepimisel, siis läksin targa tüdrukuna hotelli check in´i passikoopia alusel tegema…..ma olen ennegi seal ööbinud ning kõik minu andmed olid neil juba olemas.

Kuna lend tuli sisse öösel, siis pidin organiseerima kohe teise auto koos “juhiga”, kes mind lennujaama viib. Ka see plaan läks õnneks. Ja siis ma koos Walidiga ootasime….mu mõttes käis läbi, et kui kellelgi läheb kauem aega, siis kindlasti mu ema on üks sellistest pärlitest, kes suudab asju põnevamaks korraldada…ja ma muidugi ei eksinud. Ilmselgelt must leib ja sportid on üks kahtlane relv 🙂

Kõik said lennujaamast välja ja võtsime teekonna hotelli. Hommik oli vaba ja siis läksime Dubai Malli avastama. Ma usun, et enamustele on shopping selleks korraks nüüd tehtud 🙂 Muidugi mu ema suutis jälle särada metroos, kus ta kunagi sisse ega välja ei saanud, aga sellega harjusime juba üsna pea ära 🙂 (Kusjuures esimene kord olin ise süüdi, et ta turvatõkke taha pidama jäi 😛 ).

Linnaekskursiooni ajal kohtasin ka turismi ministeeriumi venda, kes alguses oli päris kuri, kuid nüüdseks oleme juba sõbrad ja jagab mulle infot, kuidas siin turismifirmat edendada. Mitte midagi ei juhtu põhjuseta….

Jeepi safarist on mul meeles Ruta kuldne soovitus poroloon hammaste vahele panna ning loodan, et kõik nautisid õhtusöögikruiisi, kuigi mina jooksin sel päeval oma kliiniku ja dubai vahet. Fujeirahsse minek oli ka omamoodi ooper. Bussijuht tahtis kahest kohast valesti panna, aga kuna mina tean oma kõrbe ja liivaluited väga hästi, siis oskan täpselt öelda, millise liivakuhila tagant ära keerata 😛 Fujeirah hotelli võiks kasvõi ise tagasi minna. Kuna neljapäev oli prohvet Muhammadi sünnipäev ja peale konverentsi Sharjahs oli vaba aeg, siis sõber korjas mind Sharjast peale ja olimegi juba teel Fujairah´sse. Õhtul avastasime Fujairah Carrefouri ja järgmisel hommikul nautisin hotellimõnusid, kuni teised olid Musandam Dibba ekskursioonil. Minul sinna õigust minna ei olnud, sest ilma viisata saab Omaani vaid turist. Elamisloaga muidusööja, peab 48h enne reisi oma mineku migratsiooniametis registreerima – mida ma muidugi teha ei jõudnud 🙂

Laupäeval oli kaval plaan peale lõunat autoga Fujairahsse sõita, et siis kliendid Burj Khalifat vaatama viia ja siis otse lennujaama. Auto oli olemas, tuju ka valmis ning asusin oma kodust teele. Peale 10min sõitu sattusin autoavariisse. Ringi peal arvas üks Pakistani vanamees, et ta võib sellelt rajalt otse sõita, kus iga normaalne juht ainult paremale saab keerata. Nii ma sain autolt löögi tagaukse pihta. Kuna mu sõiduvahendiks oli Nissan Tiida, siis see selgitab kõik. Ma sõitsin põhimõtteliselt plastmasskarbis. Auto võttis korralikult keerlema. Korraga olin esiotsaga postis, sealt põrkasin veel edasi tee-eraldusribale, kus esirataste takistusel tõusis mu auto taguots õhku. Mu esimene mõte oli, et auto üle katuse ei käiks. Õnneks maandusin korralikult ning muidugi kahte tagumist rehvi mul enam ei olnud. Ma arvan, et ma istusin autos nii paar minutit täielikus vaikuses ning siis üritasin autost välja saada. Uksed olid kinni kiilunud. Selle aja peale tuli mingi mees, kes oma auto peatas ja hakkas mind autost välja aitama. Nii palju nuppu mul oli, et süüde välja võtta. Teine auto joristas oma mootorit seal rahus edasi 🙂

Helistasin kohe autorendifirmasse, et olen avariis. Sain selle peale vastuse, et ta magab ja ärkab  kell 16:00. Mul oli, et no OK. Helistasin kohe sõbrale ja ütlesin, et nüüd on jama majas 🙂 Sel hetkel ei olnud ma enam endas kindel, et see minu viga ei olnud. Kuni politseid ootasime istusin oma katkise auto kõrvale maha ja mõtlesin oma elu üle järele. Ma ei nutnud, ei värisenud – mitte midagi. Kui politsei ja puksiir kohale jõudsid istusin ma juba politsei autosse. Sõitsime ringi läbi igast otsast ja sain vastuseks “fis muskela” – pole probleemi. Sellest järeldasin, et minu süü see avarii ei ole ning järjekordset maksukoormust kahe auto näol mulle juurde ei kirjutata.

Politseijaoskonda jõudes oli suur probleem minu kodakondsuse kindlaks tegemisega. Kuna liikluspolitsei inglise keelt ei rääkinud, siis suunati mind edasi kriminaalosakonda. Sealne poiss teadis Eestit, Lätit ja Leedut ja kohe toodi mulle seal ka teed. Mehed vaatasid mind ikka pikalt imestunult, et olen naine ja ei nuta, ei karju, ei ole hüsteerias. Andsin oma selgitused ära, sain vastavad dokumendid, mida autorendifirmasse pidin viima ja läksin uue auto järgi. Praktiliselt 2h peale õnnetust olin jälle sama ringi peal ja sõitsin oma endise auto tükkidest üle :). Teine auto oligi parem. Seekord sain Kia Sorrento 🙂

Kusjuures politsei küsis minult, et kuidas mul õnnestus ilma vigastusteta avariist välja tulla, sest auto läheb vist mahakandmisele. Eks Jumal lolle ja joodikuid hoiab 🙂 Kuna joodik ei ole, siis jääb veel esimene variant. Igaljuhul jõudsin õhtul hotelli ja olin valmis Dubai poole liikuma.

Muidugi ei vaadanud ma oma bensiini olukorda ning 100km teelõigul ei olnud ühtegi bensiinijaama. Lõpuks kihutades ja viimase piiri peal jõudsin ka tanklasse. Seal läks tankimisega nii kaua aega, et selle ajaga suutis buss klientidega juba mööda tuhiseda. Hakkasin bussile järgi sõitma. Mina sõitsib kiirusel 130km/h ja mingi hull soovis ka selle kiirusega minust mööda sõita. Auto riivas oma rehviga minu autot. Õnneks oli autol ainult rehvijälg ja sain selle maha pestud. Öösel kell 2 jõudsin koju ja hommikul olin valmis jälle tööle minema.

Eile kohtusin ka kahe maoga. Üks oli surnud ja teine täitsa elus. Elus oli õnneks ohutu liivamadu. Teine hallikarva kahtlane isend oli majade vahel auto alla jäänud. Ma ei saanud jätta lähemalt uurimata, mis elukas see on veel :). Ma ei saaks teda ka päris maoks nimetada. Suurem kui rästik, aga mitte midagi nii erilist. Igaljuhul murelikuks tegi see, et ta oli pargi lähedal ja elumajade vahel. Õhtuti pimedas jooksmas käies ei pea ma enam mitte ainult kihutavaid autosid kartma, vaid ka ussikesi, kes asfaltile on sattunud :). Kui ma veel skorpioni ka täna-homme ära näen, siis olen jaanuar 2013-st võtnud maksimumi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s