Hangzhou ja tagasilend Dubaisse

Hommikul tegime varase äratuse, sest mina pidin leida piletiputka, kus rongipileteid müüakse. Alguses oli küll plaan Xiameni edasi sõita, kuid ootamatult lühendasin oma reisi ning otsustasin rongipileti hoopis Pekingisse võtta ja sealt Dubaisse tagasi sõita.

Igaljuhul olime hommikul valmis minema mulle rongipiletit hankima. Hommik oli vihmane, kuid see oli selline seenevihm, mis kedagi ei häirinud. Läksime juba oma vana-tuntud pagoda juurde, kuhu kogu aeg meid suunati ning hakkasime seda piletipunkti otsima. Leidsin järjekordse infolaua, kus näpuga suunati vasakule. Seal oligi mingi turismifirmake. Küsisin viisakalt väga aeglases inglise keeles, et soovin osta rongipiletit Pekingisse. Mulle ei vastatud, vaid hoopis võeti telefon ja helistati kellelegi. Lõpuks sain aru, et mind ühendati inimesega, kes inglise keelt valdab. Naine telefonis ütles, et 50m kaugusel. Väga tore, aga mis suunas. Käisime kõik nurgatagused läbi, aga mida ei olnud, seda ei olnud 😛 Ma lõin käega, et tühja kah. Lähme parem loomaaeda.

Võtsimegi suuna loomaaia poole, sest me teadsime eelmisest korrast väga hästi, kus see asub 🙂 Ostsime 20 jeeni eest pileti ja elevus Liisi silmades oli meeletu :P. Loomaaed oli pisike, kuid armsalt puude ja mägede vahele ära paigutatud. Jõudsime lõpuks ka pandadeni. See vaatepilt oli masendav. Kaks kurba pandat seljaga inimeste poole nosisid porisel betoonpõrandal bambust. Kindlasti tegi vaatepildi masendavaks ka asjaolu, et ilm oli sombune. Igaljuhul minu idüll rõõmsast armsast pandast oli purunenud. Vaatasime üle veel muud elukad ning tulime loomaaiast ära.

Tekkis mõte, et võtaks bussi ja sõidaks West Lake aktiivsemasse ossa. Mingi buss tuli peatusesse. Meil ei olnud õrna aimu, kuhu see buss läheb, aga see ei takistanud meid. Läksime bussi ja pakkusin bussijuhile 20 jeenise (pilet oli 3 jeeni ja oleks pidanud münte masinasse laduma). Bussijuht suunas näpuga, et me läheksime istuma. Seega me ei maksnud bussisõidu eest üldse. Seda teades, oleks võinud kogu aeg suurte rahatähtedega laiata 😛 Olime bussis ja ilmsegelt buss sama teed tagasi ei läinud, mis teed mööda meie tulime. Me lohutasime sellega, et kui ta enam vasakule ei pööra, siis järelikult paremale jääb järv. Liikusime bussiga kuni tundus, et nüüd vist läheb järvest eemale. Hüppasime suvalises kohas maha ja hakkasime uuesti orienteeruma. Paari minutiga olime jälle tuttavas kohas. Läksime sööma ja siis ma mõtlesin, et selle rongipileti peaks ju ikka kuskilt kätte saama.

Hangzhou tänavatel on nii iga paarisaja meetri tagant infopunktid. Täietsi mõttetu koht. Võite sealt endale ainult cocat ja sprite osta, sest mingit infot te sealt kätte ei saa, kui hiina keelt ei räägi. Kui olin naiivselt nii 7st punktist läbi käinud sain aru, et võitlen tuuleveskitega. Ma olin veendunud, et ma kuskil nägin piletikassa silti. Kui olime natuke maad kõndinud, siis tunnistasin Liisile, et see võis olla ka mõnes muus linnas 😛 Igaljuhul me võtsime suuna uuesti selle pagoda juurde, kus 50m raadiuses  pidi asuma vastav kassa. Leidsime koha ülesse ja rõõmu oli palju.

Palusin vaadata sama päeva rongipileteid ning sain hinnaks 681 jeeni. See oli kõvasti üle minu taluvuspiiri. Palusin tal siis ka vaadata järgmist päeva, kuid sellest naine enam aru ei saanud. Minu taga oli hiina mees, kes üritas mind ja ametnikku vahendada ja tädi sai päris kurjaks. Korraga hakkas turtsuma, et tahtsid ju tänast ning mis homsest räägid. Ma üritasin selgeks teha, et kui homme on soodsam hind siis läheksin hoopis homme. Sellega oli meie vestlus selleks korraks lõppenud. Tuli sealt ilma piletita ära.

Läksime tagasi hosteli ja palusin sealsetel tüdrukutel uurida rongi võimalusi Pekingisse. Leidsimegi kaks rongi alla 200 jeeni. Seekord palusin väikese paberi peale kirjutada hiina keeles, et soovin osta sellel kuupäeval, sellele rongile, sellise hinnaga, ühe rongipileti. Igaksjuhuks tegime ka teise paberikese teise rongiga. Juhuks, kui esimesel ei ole enam kohti. Sain oma kaks väikest hiinakeelset paberitükikest kätte ja võtsime suuna uuesti piletipunkti. Läksin aralt sisse, ütlesin tere ja libistasin esimese paberikese klaasi alt läbi. Naine kontrollis rongi ja ütles NO. Ok. Oli aeg teine paberikene klaasi alt sisse libistada. Uuris ka seda natuke ja tuli uuesti NO. Iga normaalne inimene oleks kassast lahkunud, kuid mina jäin kurva näoga kassa ette seisma. Ei lausunud midagi, ei teinud midagi. Tädi vaatas mind kahtlustavalt ning korraga näitas ekraanilt, et 307 jeeni eest saaksin samal õhtul veel ühele rongile. Ma võtsin suurest rõõmust pileti ära ja seekord oli lausa luksus – soft seater :P. Võtsin oma pileti ja läksime hostelisse veel viimaseid tunde kohvikus nautima.

Jõudsime hostelisse ning seal oli sama noormees, kes mulle eelneval päeval rongide kohta infot andis. Mees oli päris üllatanud ja hüüdis – sina veel siin. Viimane Xiameni rong lahkus ju mitu tundi tagasi. Mina ütlesin selle peale, et mul on plaanid juba muutunud ja ma lähen Pekingisse. Ta soovis teada, kas ma ostsin pileti hommikul. Muidugi mitte. Ma sain pileti just 10 min tagasi ja rong läheb 2h pärast :P. Meil oli aega küll. Ma hakkasin alles jasmiini teed nautima ja tuli pähe, et peaks ka oma tööviisa välja printima, et Dubaisse tagasi saada. Liis läks vahepeal midagi uurima ja siis jälle see noormees vaatab Liisi ja küsib, et kas te ikka veel siin. Liis vastas, et Liina hakkab varsti liikuma 😛 Ilmselgelt oli noormees mures, kas ma üldse rongi peale jõuan…..

Noormees ütles, et pean minema bussile Y2. See viib otse raudteejaama. Nii me siis ootasime Liisiga bussi (Liis saatis mind ilusti bussile, sest tema transfeer lennujaama oli alles tunni aja pärast). Natuke ootamist ja ette tuligi buss. Tuvastada suutsin number 2, aga see Y oli mingi hiina värk. Ma eeldasin, et äkki tähendab Y ja astusin peale teadmata, kas see ikka oli Y2 või mitte. Buss oli puupüsti täis ja bussijuht sai vahepeal päris kurjaks, kui keegi kasvõi mm vahet jättis. Minule ütles ka, et pean oma matkakoti ära tõstma. Esiteks ma ei saanud aru, kuhu ma seda tõstan ning teiseks, kuna ma olin nii kokku pressitud juba, siis ei olnud mul võimalik oma käsi liigutada. Üks kena Hiina mees, kes rääkis ka inglise keelt aitas mul kotti tõsta ise kogu aeg korrutades, et see on nii raske. sain tehtud ja jäin uurima, kuhu see buss viib. Tee oli tuttav, seega olin õigel rajal. Ma hakkasin end ka varakult ukse juurde pressima, et oma peatusest mitte mööda panna. Sama mees ütles mulle, et ma hoogu peaks, kuna selles peatuses lahkuvad kõik bussist…Ta tuli koos minuga bussist välja ja hakkas suhtlema. Tuli välja, et tema läks rongiga Shanghaisse. Seega ta põhimõtteliselt viis mind kättpidi raudteejaama. Uurisime mõlemad targa näoga tablood, millal ja kus minu rong väljub ning vaatasime ka tema rongiinfo üle ning mees viis kuni minu väravani. Seal andis mulle viisakalt kätt ja soovis ilusat reisi. Kui olin järjekordsest turvakontrollist läbi läinud mõtelsin, et mille kuradi pärast ma ta kontakte ei küsinud. Täitsa kobe poiss oli. Nüüd ma seisin oma värava juures ning lugesin mõtteis mantrat, et järgmised 14h valutult rongis üle elada. Olin ka valmis jälle olemusvõitlusesse tuhande hiinlasega sukelduma. Kuid mis juhtus? Saabus aeg, väravad avati ja mitte keegi ei tormanud, kisanud, jooksnud. Ma tükk aega mõtlesin, et mis jama see on veel. Jõudsin oma vagunisse. Vagun oli ilus ja puhas. Soft seateri toolid kui Lux Expressi bussidel. Rongimeeskond kõikidel uniformid seljas kui stjuardessid lennukis ja keegi ei suitsetanud. Kas Pekingisse sõidab tõesti viisakam rahvas või asjaolu hoopis selles, et suutsin Liisi endast maha raputada, aga esimest korda reisi jooksul sain normaalse rongi 😛

Hommikul jõudsin Pekingisse ning seal ma eriti ringi käia enam ei viitsinud. Esiteks olin ma väsinud, teiseks olin ma natuke haiglane ning kolmandaks 13kg seljas peale paari nädalat oli ka oma osa mänginud. Mis seal salata. Minu reisi lühemaks tegemise põhjus olid ka karmid rongisõidud. Ma usun, et ma hindan oma võimed ümber Moskvast rongiga Mongooliasse sõitmisel 😛 Igaljuhul võtsin ma metroo tuttavasse Dongzhimeni peatusesse, et sealt siis minna lennujaama metrooga lennujaama. Minu lend Dubaisse väljus terminal 3-st. Nüüd olen ma Pekingi lennujaama proff, sest olen läinud kõik Pekingi lennujaama terminalid.

Terminal 3 on kõige uuem ja suurem. Check in lette on Ast kuni L-i ning iga tähe all 30 lauda. Kuna mul aega oli palju, siis usun, et käisin ka kõik nurgatagused lennujaamas läbi. Leidsin isegi Hour Hoteli, kus on võimalus puhata vastavalt soovitud tundidele. Mina magada ei soovinud, aga investeerisin 50 jeeni pesemisvõimaluste kasutamisele. Mind suunati edasi pesuruumi, kus sain oma enda kabiini. Mulle toodi rätik, shampoon, seep, sussid. See oli selle päeva parim osa. Pärast oli mul vaja oma padi laadida. Sellega oli terminal 3 kitsas käes. Lõpuks istusin kui pomps oma matkakotiga eskalaatori all elektriautode vahel ja laadisin oma padi. Mingi hetk ilmus sinna veel üks hiina poiss, kellel sama mure. Nii me seal siis olime. Jagasime sõbralikult ühte pistikut ja meie vahel valitses harmoonia 🙂

Internetiga on Hiinas üldse naljakad lood. Igalpool on WiFi olemas ja ka tasuta, aga selleks pead sa kuidagi parooli saama. Kuna inimesed inglise keelt ei räägi, siis paljudes kohtades on selle parooli saamine peaaegu ületamatu takistus. Näiteks selleks, et kasutada Pekingi lennujaamas tasuta internetti pead sa oma passiga minema ühe masina juurde, seal oma passi sisse skänneerima, andmed salvestama ja alles siis väljastatakse sulle parool ja salasõna. Pileti peal oli isegi kiri, et vastavalt mingile seadusele saavad välismaalased kasutada internetti vaid isikutuvastamisel. Vot nii. Tore, et ma selle ka reisi lõpuks avastasin.

Tunnid möödusid ning lõpuks oli aeg ka check ini minna. Minu lennuks oli jälle Qatar Airways, mis rahustas mind, sest tean selle firma taset. Check inis jäin ma aktsendi järgi arvestades kas tuneeslaste või liibanoni meeste vahele. Neil oli teineteise imetlemisega nii palju tegemist, et nad ei suutnud kuidagi end järjekorras edasi liikuda. Kõigil oli palju kotte ja lennujaama kärud. Mina olin oma matkakotiga, mille olin toidukilesse mähkinud, et paelad kuskile kinni ei jääks. Minu ees oleval sümpaatsel mehel hakkas vist minust kahju. Võttis mu koti ja pani oma käru peale. Nii ma siis seisin käed puusal ja liikusin ilma ühegi kotita kenade meeste vahel. Kui jõudsin check in ei suutnud teenindaja minu dubai viisat välja lugeda. Seal läks mul ikka kaua aega. Kusjuures enne olin mõttes kõiki teisi kirunud, kellel kaua aega läks 😛  Korraga hakkas lennujaamas selline kisa. Igast sissepääsust jooksid sisse hullunud fännid – nii noored kui ka vanad. Ma ei sanud üldse aru, mis nali nüüd lahti läks. Minu check ini neiu ütles, et Pekingisse saabus mingi jalgpallikuulsus. Nime ma ei suutnud tuvastada. See oli pettumus. Ma ikkagi lootsin, et info oli inimestele jõudnud, et kena eesti tüdruk lahkub riigist ning neil on viimane võimalus minust pilti teha 😛 Pettunult läksin siis oma väravat otsima.

Selleks, et jõuda väravani pead võtma lennujaama sisemetroo, kus sõidad nii 6 min. Jõuad uuesti passkontrolli ja siis oled juba Duty Free tsoonis. Kuna aeg oli hiline, siis enamus poode olid juba kinni. Ootasin oma lendu ning lugesin üle, kui suur lennumeeskond pardale läks. Neid oli kokku 19 inimest. Lennukis sain enda kõrvale Hiina mehe, kes sõitis Rwandasse. Teeb seal mingit äri ja otsin mineraale. Igaljuhul temaga suutsin ma kogu Hiina kommunismi lahti rääkida ja kui toit oli söödud, siis heitsin magama. Silmad tegin lahti siis, kui sama mees ütles, et pean nüüd lennukist lahkuma 🙂

Qatar Airwaysil nägin seekord jälle midagi uut. Öistel lendudel annavad nad sulle 3 kleepsu. Ühe peal on, et mitte segada. Teise peal, et ärata kui on söögikorrad ning kolmas kleeps annab märku, et soovin midagi osta. See on lihtne ja hea lahendus, sest siis teab ka lennumeeskond, kas on mõtet klienti häirida või mitte.

Doha lennujaamas mulle jälle aega ei olnud. Doha lennujaama eripära on see, et seal ei saa ühegi lennuki peale otse lennujaama terminalist, vaid alati viiakse bussiga suurele platsile, kus lennuk ootab. Inimesed lähevad seal natuke sabinasse alati. Kui lennuki pealt väljub ja lähed bussi, siis esimene bussipeatus on neile, kellele Doha on lõpppunkt või kellel on transfeeride vaheline hotellimajutus tellitud. Kõik teised, kellel on kohe jätkulend peab ootama teise peatuseni. Pardakaardi peal on isegi skeem ja nad paluvad hoida neid nähtaval kohal, sest kollane silt tähistab jätkulendu. Hoolimata sellest infost on alati pool bussi kohe esimesel võimalusel valmis bussis välja hüppama.

Ma jõudsin lennujaama, tegin läbi turvakontrolli ning oli aeg oma väravasse minna. Masendav oli see, et nüüd läksin ma uuesti bussi ja sõitsin kogu sama tee tagasi, kuna minu Dubai lennuk oli täpselt Pekingi lennuki kõrval. Peale tunnist lennusõitu olin juba Dubai lennujaamas. Ma pidin läbi käima Visa Collection punktist, et saada oma orginaalviisa sealt. Seal on kaks järjekorda 1- India ja pakistani kodaniku ja 2-kõik teised rahvused. Jäin Filipiini naistega järjekorda ning korraga viipas üks mees mulle, et ma tuleks sealt järjekorrast ette. Minu ees olev filipiini naine arvas, et teda kutsuti. Tema suunati pikka järjekorda tagasi ja võeti hoopis mind. Vaata, mida tähendab siinpool maailma olla valge ja blond 😛

Liikusin edasi passikontrolli. Ametnik naljatas vist minuga. Ta tegi minust kokku kas 6-7 pilti ja kogu aeg väitis, et mul on silmad kinni. Kurat, ma hoidsin neid pingsalt lahti ning nad ei saanud kindlasti kinni olla. Ma keeldusin veel ühte pilti tegemast. Selle peale vaatas mees mulle otsa ja naeratas. Ütles, et kui ma pilti ei tee, siis templit ei saa…sain igaljuhul sealt minema. Võtsin oma koti ja läksin otsima kõnekaarti. Oma eelmise kõnekaardi olin ma ju kuskile Omaani avarustesse ära kaotanud. Uue SIM-kaardi aktiveerimine võib kesta kuni 5h. Mul oli vaja kohe helistada ja keegi mulle järgi kutsuda. Ostin siis telefonikaardi, mida kasutada taksofonis. Minu ees oli väike tegus naine, kes kirus omaette, et need aparaadid ei tööta. Suurest vihast hakkas toruga ka telefoni taguma. Ma üritasin talle küll selgitada, et numbri ette tuleb valida 0, aga seda ta ei kuulanud. Ma palusin tal lasta mul telefoni kasutada, kuni ta selle totaalselt ära lõhub. Sain oma kõne tehtud ning auto järgi kutsutud. Nüüd olen tagasi Emiraatides ja vaatan, mis nalja siin saab teha 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s