Shanghai

Rongisõit Xi´Anist Shanghaisse oli minu elu kurnavam ja jubedam kogemus. Inimesed suitsetavad seal kus juhtub. Nad olid mustad ja räpased. Iga tunni tagant koristastati vahekäike, sest kõik mida vaja ei läinud lõpetas oma teekonna põrandal. Kui mina mingi hetk silmad lahti tegin, siis meie lauaalune oli paksult banaani- ja pähklikoori täis. See asi ei meeldinud kohe üldse. Liisi kõrvale istus üks noormees, kes aegajalt vajus Liisi õlale unne. Kui ta ärkas ja märkas võpatas mees ehmatusest 😛 Liis ütles, et kõik need tüübid meie ümber olid korralikult jälle matsutanud ja lüristanud ja ta kartis hirmuga, millal ma selle peale üles ärkan ja poisid kahte lehte laiali löön. Õnneks olin ma endaga palju paremas kohas 😛

Kui saabusime Shanghaisse, siis Liisil oli vaja kohe oma kott kätte saada. Ilmselgelt ei arvestanud ta oma jõuvarudega, sest nii kui ta oma koti alla vinnas jõud tema kätes lõppes ja kott maandus ühe hiina naise peas, kes antud hetkel küll veel magas. Liisil oli ülimalt piinlik ja mul oli nalja kui palju. Peale 20h korralikku piina andis Liis mulle reisi lõpuks sellise kulminatsiooni. See oli lihtsalt parim 😛 Muidugi peale sellist intsidenti ootasin mina, kuni hiinlased olid rongist lahkunud, enne kui oma koti kallale läksin 😛

Rongist välja saades haisesime kui suitsutint ja enesetunne oli rohkem kui sitt. Leidsime Maci ja läksime sööma. Mina juhatasin meid kuskile sillale arvates, et ilma kaardita tean ma ikka ülihästi kuhu minema peame. Mingi hetk saabus ka selgus mulle, et võimalik, et oleme valel teel. Läksime rongijaama tagasi, ostsime kaardi, lasime kohalikul vennikesel jälle meie kaardile joonistada ning ringikesi teha. Saime teada, et peame võtma bussi. Õnneks nägime enne, kus oli bussipeatus ning 10 min olime juba oma teeotsal. Selleks, et teisele poole teed saada pidime läbima tunneli. Seal võib lausa ära eksida. Pooljuhusega leidsime ka augu, kus me välja saime. 10 min kõndimist ja olimegi hotellis. See oli ainuke koht, kus oli hotellimajutus, kuid enamus meie hostele olid ka paremad. Antud hotelli pluss oli ainult asukoht. 5min jalutades olid Bundil, pea shopping tänaval jne.

Läksime hotelli ja hotellitöötajad jällegi inglise keelt ei kõnelenud. Vanem tädike näitas kellale ja hakkas kastikesi paberile joonistama. Alguses joonistas 3 kastikest ja siis 2 kastikest ja muudkui näitab kella. Ma alguses mõtlesin, et nüüd on meile mingi turn away tehtud, aga ei. Peale mitmete kastikeste joonistamist saime aru, et 3 kastikest tähendas deluxe sviiti 3 voodiga ning 2 kastikest standardtuba 2 voodiga. Meie tuba ei olnud veel valmis ning nad tahtsid meid kella 18:00.ni panna 3 kastikesse 😛 kuni meie tuba korrastati. Saabus kell 18:00 ja me i saanudki aru, mis seis on meil. Liis läks alla küsima, sest pesema ka ei julgenud minna. Liis tuli päris ruttu sealt tagasi ja nägu naerul. Ta küsis: “Liina, kas sa tead, mis minuga juhtus?” Mina muidugi ei teadnud. Tuli välja, et nad hakkasid uuesti kastikesi joonistama. Lõpuks kuskil kella 19:00 paiku saime oma 2 kastikesega toa ja meil algas pesupäev. Peale selle, et ennast tuli kasida, hakkasime ka kõiki oma riideid pesema. Sellel päeval me enam väljas ei käinud. Liis hüppas korraks ainult ühest poest läbi ning tõi mulle joogi ja endale snäkki.

Hommikul võtsime asju easylt ning läksime Shanghai Bundi avastama. Ilus ja armas koht. Korraga tekkis mõte, et kuidas teisele poole saada. Seal olid küll praamid, aga meie oleme ju jalamehed ning tahtsime hullult mingi silla leida.  Hakkasime jala kõndima, kuid igal pool olid mingid takistused. Lõpuks nägime, et mingi mees läheb paremale. Mõtlesime, et läheme järgi ja uurime, kuhu tee viib. Korraga olime praamipeatuses. Mis seal ikka? Läksime ka praamile teadmata, kuhu see suundub. Istusime päikese kätte ja nautisime vaikust. Ise samal ajal mõtiskledes, kas see läheb lihtsalt üle teisele poole; hakkab see liikuma otse edasi või hoopis tagasi. Ilmselgelt läks ta lihtsalt teisele poole jõge. Kuna teised läksid maha, siis mis meilgi üle jäi. Läksime nendega kaasa. Käisime ära Pearl Toweri juures, pildistasime maailma kõrgemat vaateplatvormi, mis näeb välja kui pudeliavaja ning läksime lõpuks sööma. Kuna mina unustasin oma kaamerat laadida, siis läksime pärast hotelli tagasi. Nüüd siis juba teiselt poolt ja jällegi astusime praami teadmata, kuhu see võiks minna. Hotellis laadisin akud täis ja olin valmis öövõtteid Shangaist tegema.

Me arvasime, et suurlinn nagu Shanghai on edasi arenenum ning rohkem euroopa turiste liigub ning ega meist enam pilti ei tehta, siis nii see ei läinud. Võtsime jälle positsioonid sisse ja fotosessioon algas. Liikusime edasi mingeis suvalisi tänavaid ning jõudsime Shanghai peamisele shopping street´le. Kuna raha meil ei olnud, et kallid firma brände osta, siis nautisime lihtsalt melu ja olu. Edasi liikusime tunnelisse, kus oli tehtud imitatsioon Shanghai tänavast 1930. aastal. See tänav läks sujuvalt üle Hong Kong Shopping Centerist. Kusjuures Hiinas on mitmed ärikeskused maa-all tunnelites 🙂

Järgmise päeva hommiku venitasime veel Shanghais ära ja hakkasime liikuma raudteejaama juurde, et võtta buss tagasi meie lemmik linna Hangzhousse. Sealt väljus ka Liisi lennuk Pekingisse. Peale raudteejaamale ringi ümber tegemist leidsime ka bussijaama. Ütlesime, kuhu minna tahame. Alguses antigi aeg ja hind, kuid siis hakkas müüja kahtlema ja küsis üle, kus me ikka minna tahame. Eks me näitasimegi siis hosteli voucherit ning tuli välja, et hoopis teine hind ja teine buss. Saime piletid ja öeldi, et buss väljub 10 min pärast esimeselt korruselt ja 8 platvorm. See ei öelnud meile suur midagi, sest me isegi ei teadnud, kus on sissepääs. Leidsime ühe mulgu ja eeldasime, et saame sealt bussile. Meie aimdus oli õige. Tegime elu kiirema turvakontrolli ja olimegi platsis. Meid juhatati põhimõtteliselt kättpidi bussi, sest ega me vist väga targad välja ei paistnud. Bussijuht oli selline kuri hiina onu. Kõik reisijad kinnitasid turvavöö ning keegi ei julgenud isegi iitsatada. Mees jälgis väga hoolikalt kaameratest, mida kõik tegid ja kui keegi avas turvavöö oli bussijuht jälle püsti ja kamandas turvavöö kinnitamist 😛 Peale 2 tundi olime Hangzhous. Mina keeldusin bussist välja minemast, sest ma ei suutnud uskuda, et nii ruttu kohal oleme. Igaljuhul olime kuskil äärelinnas ja nüüd pidime jälle avastama, kus on see järveke.

Bussijaama kaardilt leidsime ka bussi, mille peale minema peame. Selleks, et aru saada, kus see buss peatub, oli hoopis teine tera. Läksime bussijuhilt küsima. Mees naeratas ja ütles NO. Selge. Korraga tuli hiina naine, kes hakkas meid juhatama. Kõige pealt ta naeris selle üle, et meil hiinakeelne kaart oli 🙂 ja siis võttis Liisilt käest kinni ning viis meid kohta, kus pidime oma bussi ootama. Peale 1h bussist loksumist jõudsime sihtpunkti. Muidugi meie ei saanud aru, et me lõpus oleme ja bussijuht praktiliselt viskas meid bussist välja. Hakkasime orienteeruma järve juurde, sest sealt me juba oskasime hostelisse minna. Käisime veel vahepeal söömas ja hostelisse jõudes hakkasime uurima oma edaspidise elu üle 🙂 Õhtupoolik oli sündmustevaene ning oma energiat säästsime järgmise päeva loomaaia külastuseks. Seekord me teadsime, mis kell avatakse ja suletakse ning olime hästi informeeritud.

Vahemärkusena ütlen, et Sirje antud moos läks tarbimisse Xi´Anis moosisaia süües ning Shanghais sooja moosivett keetes 😉 Olen viinud tükike Eesti kööki ka Hiinasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s