Kena poisid Emiraatides

Dubaisse tagasi jõudes olin ma jälle kõik oma tutvused üles rivistanud. Ema küll küsis minult Skypes, kas nüüd kutsutakse neid sõpradeks, aga kui ma kõiki peaksin peikadeks hüüdma, siis läheks asi ju päris inetuks 🙂

Igaljuhul minu Dhaidi õpetaja, kelle nime ma teada sain, tuli lennujaama vastu. Koju jõudes hakkas Slava süüa tegema mulle ja peale sööki oli jälle Dhaidi õpetaja vastas, et mind välja tuulutama viia. Järgmisel päeval oli mul juba vaja Dubaisse saada, kuna Silvi oli siia jõudnud 🙂 Korraldasin asja nii, et õpetaja viib mind Dubaisse, Dubai Mallis saan ühe kena noormehega kokku ja siis see kena noormees viib mind hotelli Silvi juurde. Ma eeldasin, et õpetaja viib mind ainult ära, aga ta tahtis ka jalutada. Vaatasin kella ja olime jõudnud tund aega varem. Mis seal ikka. Läksime siis purkskaevude juurde romantikat tegema. Kui kell hakkas juba ümber saama, mõtlesin kuidas tast lahti saada. Nõme oleks saada mehega kokku, kui sul teine mees kõrval kõnnib 🙂 Leidsingi hea plaani ja raputasin õpetaja maha. Kuna minu ilus ja nägus date jäi hiljaks, siis mul palju aega temaga ei olnud. Tegime ühed joogid ja siis hakkas ta hotelli minu jaoks otsima…Pärast 3 korda ümber The H Hoteli sõites leidsime ka sissepääsu.  Veetsin toredad paar tundi Silviga ja siis kutsusin selle sama tüübi, kellega elu esimest korda näost näkku nägin, endale hotelli järgi. Praegu seda kirjutades tundub see ka üpris ärakasutamisena 🙂

Selleks korraks oli siis meeste ärakasutamine ühel pool. Paar päeva andsin aega ja siis tuli analoogne juhtum. Seekord oli mul mehe jaoks aega täpselt 30 min, kuni Silvi shoppas 😛 Kuna tal autot ei olnud, siis pidin Sibte kuidagi meile vastu saama. Silvi nägi oma sõpra, sai hotelli ja mina sain bussijaama. Ma ütleksin, et jälle kõik osapooled äärmiselt rahul.

Ühel päeval pidin Dubaisse sõitma, kuid minu häärberist bussi ei läinud ja lihtsalt üks mees küsis autost, et kuhu lähen. Ütlesin, et Dubaisse. Tema sõitis aga Sharjahsse. Kuna ta oli minemas al Nahda tänavale, siis mulle see sobis ideaalselt. Istusin sisse ja hakkasime sõitma. Kohalejõudes küsisin, kui palju pean maksma ning ta ütles et 20 AED. Ma võtsingi raha rahakotist. Kuna mul suuremad kupüürid olid peidetud, siis ta arvas, et mul ei ole raha 🙂 Ütles, et “õde”, kui raha pole, siis pole vaja anda. See oli nüüd küll nõme olukord. Mul oli juba 20 AED käes. Natuke imelik oleks olnud see tagasi rahakotti suruda 🙂

28.11 hilisõhtul otsustasin ma siis rentida auto, et minna lennujaama klientidele vastu. Peale seda, et ma elus esimest korda üksinda ja veel öösel pidin autoga sõitma, peale selle sain ma ka automaatkäigukastiga auto. Ei pea vist mainima, et ma olin enne seda sõitnud ainult manuaaliga. Mohammad, autorendi vennike, jättis vist süda lööke vahele, kui ta autovõtmed mulle üle andis 🙂 Helistas mulle ka veel hommikul, kas olen ikka elus 🙂
Mis erilist siis ma autoga tegin. Sain kindlalt kuskilt kahtlasel tänaval trahvi ära. Radar tõmbas pildi ülesse nii, et välk pimestas silmi 🙂 aga kuna rendifirma mulle trahvi ei ole veel esitanud, siis loodame, et läks seekord hästi…..Lennujaamale tegin 3 korda tiiru peale, sest ma jõudsin Dubaisse liiga vara. Mõtlesin, et vaatan milline hull meestuttav on nõus kell 1 öösel minuga suhtlema tulema. Ühe pakistani mehikese saingi liimile 🙂 Tema räägib mulle, et on Hyatt hotelli vastas. Nii ma võtsingi suuna Grand Hyatti poole. Peale suuri punnistusi aru saamaks, millise silla alt ja pealt pean üle minema, jõudes Grand Hyatti ette, tevaitab mees, et ta on Hyatt Regency ees. No mine ……. Ja siis ta hakkas mulle teed juhatama. Ma sain päris kurjaks. Temaga on võimalik suhelda ainult KIRJALIKULT, sest mida ta suuliselt välja ajab, sellest ei saa vist isegi ta ema aru. Inglise keel nagu sellele osale maailmale kombeks :). Lõpuks ma vihastasin ja ütlesin, et kui tahab mind näha, siis tulgu lennujaama.

Ma läksin oma rõõmsa teadmisega terminal 2-te. Ilmselgelt maandusid kliendid Terminal 3-s. Kuna ma sain sinna varem ning isegi minule ei tundunud see koht tuttav, siis hakkasin terminalis kahtlema. Sain makstud 5 AED parkimise eest ja võtsime suuna järgmisesse terminali. Ta on kindlasti tore mees, aga mulle oli 5 min selge, et teda ma väga kaua enda kõrval ei talu. Tegin jälle paar pettemanöövrit ning saingi ta maha raputatud peale lühiksest viisakat vestlust.

Kliendid saime ka lennujaamast kätte ja siis oli aeg koju minna. Ma oma suurest lahkusest lubasin ka kohaliku esindaja koju visata. Autosse istudes soovitasin tal lugeda “reisipalvuse”, millest ta alguses aru ei saanud. Paar minutit autos olles oleks ta vist võinud seda siiski lugeda. Esiteks kaks korda, kui ta palus mul vasakule pöörata, pöörasin mina paremale. Mul olid käed ju roolil. Ega mina ei näinud, millisel peopesal on sünnimärk, et tuvastada paremat vasakust. Mingil hetkel ei teadnud me kumbki, kus oleme. Lõpuks sain jälle oma kurikuulsa al Nahda tänavale ja siis olin ma ju peaaegu juba kodus. Mind häirisid kõik, kes liiga aeglaselt sõitsid. Ilmselgelt nemad teadsid, kus kiiruskaamerad asusid 🙂 Ja kui me räägime, et mina olen blond, siis kohalik partnerfirma esindaja on veel hullem. Mul oli Laura plaat peal ja tema küsib, et kas mul on raadio. Hello, Dubais Eesti raadio….good luck!

Igaljuhul Walid oli minu pärast mures, sest helistas mulle iga paarikümne minuti pärast kontrollimaks, kas olen veel elus ja tahtis saada kinnitust, kui olen koju jõudnud. Selle ta sai kell 6 hommikul 🙂 Magasin 5h, et siis uuesti ärgata ja särada ning õhtul klientidele infotundi minna tegema 🙂 Hommikul helistas mulle see autorendi tüüp, mina arvasin, et räägin nüüd selle tüübiga, kellega 30 min kohvi jõin. Mis vahet, kas Ahmed või Mohammad – minu jaoks kõik sama 🙂

Soovisin Dubaisse saada bussiga, sest autot ma enam näha ei tahtnud 🙂 Poole tee peal hüüdis selline mõnus lahe paksuke vanamees, et kuhu ma lähen. Ma hõiskasin vastu, et Dubaisse. Tema ka. Nii ma istusin ta autosse ning sain tasuda sõidu Deira City Centre´sse. Selline lahe papi, kes kõigepealt arvas, et ma olen õpetaja. Kui ma ütlesin talle, et ei ole õpetaja, siis olin automaatselt doktor 🙂 Mida iganes…nüüd ta kutsub mind Doktora Liina 🙂 Terve tee rääkis, kuidas ikka Euroopa naised on kenad ja targad ja ilusad. Muide ta on ise Pakistanist pärit, aga ta ei näe üldse pakistaanlase moodi välja. Deirasse jõudes ütles, et taksod ei ole head – eriti india, pakistani ja bangladeshi mehed. Sellel hetkel suunasin ma ta tähelepanu, et ta ka ise on Pakistanist pärit 😛

Jõudsin Deirasse, käisin ära partnerfirma kontoris ning võtsin suuna Auris First hotelli suunas 🙂 Metroos leidis aset minu elu armsam kogemus. Metrosse astus sisse ema pojaga. Poiss oli nii 2-3 aastane. Tuli otse minu juurde, hoides kätt kinni ja andis märku, et pean andma oma käe talle. Ta andis mulle kätte lilleõie, mis oli küll juba katki muljutud. Seda me siis kordamööda käest kätte vahetasime 🙂 lõpuks tuli istus minu kõrvale, vaatas mulle sügavalt otsa, tõusis minu kõrvale püsti ja tegi põsele musi. Ja nii ma olingi saanud oma päeva esimese suudluse 🙂

Peale selle, et minus jälle nähakse ohtu meeste üle löömises ning see, et mul elu täiega sakib, on elu Emiraatides ilus ja tore 🙂

2 comments

  1. Oh pliksike! No mida sa seal kokku keerad? Aga see pisike poiss võis ikka imearmas olla 🙂 Aga igaljuhul oli mul tore sind natukenegi näha ja ma loodan seda korrata – aga siis nii, et ei ole vaja kiirustada ja tormata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s