Xi´An – Terracota Army

10.11 päeval jõudsime Xi´Ani ning peale 23h sõitu olime üllatavalt kobeda sammuga. Raudteejaama ees oli meil jälle dilemma, et kuhu nüüd. Nägime ühte raudteejaama hotelli, kus oli silt “Foreign Tourists Only”, kuid see ei olnud piisav, et nad seal inglise keelt räägiksid. Lõpuks ostsime järjekordse kaardi 5 jeeni eest ühelt mammilt ta suutis isegi näpuga kaootiliselt näidata, kus me võiksime asuda. Tädikesed müüvad raudteejaamades kaarte nagu vene tädikesed Balti jaamas pirukaid.

Hosteli oli 30 min teekond ja seda muidugi jalutades. Hostel asus järjekordses pimedas kõrvaltänavas, aga asukoht jällegi super – Xi´Ani vanalinnas.. Mida kahtlasem oli tänav, seda kodusem tunne oli. Meil olid majutused sellistest kohtades, mis pole isegi mitte kaardile märgitud.

Leidsime hosteli Hantang House ja läksime sisse. Tuli välja, et meie koht oli Hantang Inn 100m eemal. Liikusime sinna edasi. Seal öeldi, et meil voodikohti ei ole ning suunati Hantang House tagasi. Viimane oli uuem ja kobedam, aga mul lõi väike turismitöötaja välja peale pikka rongisõitu ning ma keeldusin maksmast toa eest enne, kui olen seda näinud. Usun, et Liisil oli piinlik, kuid saime hea toa. Tase antud hostelis oli kordades parem, mida 3* hotellides olen näinud. Ainuke erinevus, et peale sinu voodi on seal veel 6 voodit 😛 Ühel ööl oli meiega 2 soome naist. Üks oli Kuopiost ja teine Helsinkist ning siis oli veel mingid 3 hiina naist. Hostelivahetuses oli muidugi ka miinus. Nimelt Hantang Inn´s oli meil mix dorm, kuid uues anti meile naistetuba. Potensiaal langes kolinaga….

Hõivasime voodid ja panime end kohe väljaminekuks valmis. Ega eu ole ju vaja peale väsitavat rongisõitu puhata. Kõik peamised linna vaatamisväärsused jäid hostelist 10-20 min jalutuskäigu kaugusele. Bell Tower ja Drum Tower on vaadatud, kuigi Drum Toweri võlu ei näinud, kuna see 2013 aastani remondis. Bell Toweri sissepääsu pileti ostmiseks peate tunnelisse minema, kus on Ticket Office. All tunnelis on ka mitmeid 10 jeeni poode. See meile meeldis 😛 Ma sain endale põhimõtteliselt 1 eur eest kõrvaklapid ja päikeseprillid 😛

Edasi avastasime turu. Siin läks meil silmad suureks, sest kogu see pudi-padi tuli vallutada. See oli esimest korda see melu, mida ma Hiinast ootasin. Hiljem tuli välja, et olime moslemi kvartalis. Seal olid küll naised rätikutega ning leidsin ka mošee, aga blondile tuleb asi puust ja punaseks selgeks teha…mis vihjetest me sii räägime 🙂

See õhtu oli ka parim elamus söögi poolest. Olime jõudnud jälle sellisele tänavale, kus palju inimesi ei liikunud ja kuna kõht oli juba tühi, siis hakkasime uurima, kus süüa saaks. Leidsimegi sellise otseses mõttes urka, kus ei olnud midagi üleliigset. Kuna mammi, kes toitu keetis paistis nii lahe, siis läksime sisse. Ütlesime talle, et tahame süüa. Ta viipas menüüle, mis oli hiinakeeles. Me ei saanud mitte milleski aru. Üritasime selgeks teha, et oleme kõige nõus. Naine võttis mult käest kinni viis ühe mehe juurde, kes parasjagu sõi ja näitas, et pakub seda. Võttis taskust 10 jeeni ja näitas, et maksab nii palju. Siis võttis 20 jeenise ja näitas, et kaks maksab nii palju. Meie olime rahul. Tõstsime pöidla püsti ja ütlesime OK. Meil oli naljakas ja neil oli naljakas ja elu oli ilus. Tädi arvas küll alguses, et oleme eksinud, aga kui nägi et me ei kavatsegi ta söögikohast lahkuda hakkas meile hoopis süüa tegema. Toiduks olid maailma parimad dumplingud. Meie mõistes siis pelmeenid. Kui toidu lauale panin ja pulgad kätte asetas, siis näitas ka kuidas sööma peame. Peale paariminutilist pelmeenide tagaajamist vedelikus pani tädi meie juurde veel ühed väikesed kausikesed. Näitas siis, et tuleb pulkadega ajada pelmeen väikesesse kaussi ja siis kausi abiga suhu suunata. Ilmselgelt oli selle väikesel kausikesel sama põhimõte, mis meil pudipõllel. Igaljuhul peale paari pelmeeni sain asja käppa ning viimased pelmeenid suutsin juba suurest kausist kätte saada 😛

Õhtul enne magamaminekut pidime ka järgmise päeva Terrakota selgeks tegema. Süda kohe ei kutsunud 268 jeeni eest ekskursiooni ostma. Õnneks saime soome naisega jutule ning ta andis infot, kuidas sinna omal käel kohale jõuda. Läksime hommikul raudteejaama, kus elava järjekorra alusel lahkus buss nr 306 Terrakota sõdurite juurde. Bussipilet maksab 7 jeeni. Ootan järjekorras ja kui üks buss täis saab, siis läheb kogu rivi haneparvena teise bussi juurde. istud bussi ja alles seal tuleb tädike, kes raha nõuab. Meilt isegi ei küsitud, mis on meie lõpp-punkt. Ilmselgelt oli seda nägudest näha. Korraga hakkas buss tihedalt peatuma ning busspeatuseid loomulikult ei öelda. Me katsusime kasutada oma puuduvat loogikat ning lootsime, et linnast peame ju ikka välja saama. Lõpuks jõudsime ka õigesse kohta. Ostsime 150 jeeni eest sissepääsu pileti ja olime jälle õnnelikud. 5 jeeni eest oleks saanud jalavaeva kergendada ning elektriautoga kohale sõita, aga sellist luksust me endale jälle ei lubanud.

Terrakotasse minekul arvestage, et tegemist on puhtalt turismiatraktsiooniga, kus sama suur territoorium on täidetud suveniiri poodidega kui muuseumiala. Tädikesed müüvad ploome, granaatõunu jne. Neid tädikesi vältige. Meie tuhisesime suveniiridest mööda, läbisime 2 turvakontrolli, kus piletile tehti kaks auku ja olimegi kohal. Muuseum ise koosneb 3 hoonest. Viimane hoone muuseumihoone ja teised kaks angaarid, mille all sõdurid on peidus. Hiinas käies soovitan kindlasti seal ära käia, sest see on võimas kui mõelda ajaloole, kuid samas ta mulle meeletuid ovatsioone ei tekitanud. Võib olla olen ma enda natuurilt rohkem seikluste otsija ja kohalike inimeste nautija 🙂

Tagasi sõitsime mingi kohaliku bussiga, mis küsis meilt 8 jeeni. Kuna hüüdis XiAn siis läksime peale. Kokku läks meil Terrakota külastamine 165 jeeni 268 jeeni asemel. Muide Terrakota sõdurid asuvad Xi´Anist 45km kaugusel. Tagasisõit linna oli jälle kogemus omaette. Hõivasime Liisiga esimesed kohad ja hakkasime seda nalja jälgima. Naine, kes juhi kõrval pileteid müüs hüppas iga nurga peal maha ja karjus kliente bussi. Buss pakiti rahvast täis ja nii me siis tiksusime, kuni jõudsime äärelinna turuni. See oli vast melu. Sõiduradasid ei olnud võimalik lugeda, sest iga auto tegi endale uue raja 😛 Turul müüdi valeraha, puu- ja juurvilju ja kõike muud, mille nime ei tea 🙂

Liis märkas, et lastel on püksid, mille tagumikul on auk. Enne, kui jõudsime selgitust küsida, saime juba vastuse. Kui lapsel häda tuleb, siis laps kükitab ja situb sinna kuhu juhtub. Mugav lahendus. Miks võtta lapselt püksid jalast või viia kõrvalisse kohta. Igaljuhul peale seda ei olnud me Liisiga enam kindlad, kas tänaval on ikka veelomp 😛

Läksime raudteejaama juurde tagasi, et osta rongipilet Shanghaisse. Proovisime olla kavalad ja muretseda piletid enneaegselt. Liis uuris, et sinna läheb ka kiirrong 14h. Muidugi need kohad olid otsas ja saime järjekordse 20h rongi istekohtadega. Tulime piletitega välja ja mõtlesime, et kuidas siis asi jälle nii juhtus. Igaljuhul, kui lähete Hiina, siis broneerige oma piletid juba varakult. Edasi läksime ühte hiina kiirtoidu kohta. Tellisime seekord toidu pildi alusel. Kui esimene toit lauale toodi, siis me ei suutnud otsustada, kellele see oli. See ei meenutanud pilti, aga Liis oli veendunud, et tema toit peab teistmoodi välja nägema ning ma alustasin siis ise kohaletoodud einega. Mina jäin oma toiduga rahule, Liis eriti mitte. Liis proovis pulkadega ühte kahtlast halli ollust minuni toimetada, kuid Liisi ramm näppudes rauges just minu kausi kohal, kus see ollus punasesse vedelikku kukkus ja minu roosa jope punaseid täpikesi täis ladistas. Tänan sind Liis südamest, et mu jopet pesema sundisid.

Jätkasime teekonda East Gate linnamüüri juurde. Tegime seal kohustuslikud pildid ja läksime suvalisest tänavast lootes jõuda jälle moslemi kvartalini. Tegime viimased sisseostud ja ma ostsin ka postkaardid. Õhtu veetsime hosteli baaris maitsva kokteili ja live muusika saatel. Mina vorpisin postkaarte ja Liis aitas nii kuis jaksas. Naaberlauast tahtsime abi hiinakeelse teksti kirjutamisel, aga meile kirjutati hiina keeles hoopis meie hosteli aadress. Seegi hea 🙂 Liis sai endale ka ühe purjus Shanghai austaja, kellel kindlasti südames ja meelel palju, mida öelda, kuid peale “I Love you” ei tulnud sealt midagi 😛

Läksime suhteliselt vara magama, sest 20h kogemust oli ootamas ja tahtsime korralikult välja puhata. Hommikul magasime kaua ja käisime veel linnapeal. Mina läksin oma postkaartidega postkontorisse. Seal sain liimida, pintseldada, kuivatada jne. Selline väike nobedate näppude voor.

Rong pidi väljuma 17.20, aga ilma mingi korrektse selgituseta lükati rong edaso 20.30. Üleliigsed 1000 inimest ei tekita üldse ummikuid….Vahepeal suutsid ka 3 hiina meest kaklema minna. Selline action käis ja inimesed kogunesid ka ümber, aga politseid mitte kuskil. Lõpuks saadeti 4 naist 3 meest rahustama ja kui oht möödas julges ka üks meespolitsei selgitusi minna küsima. Mina suutsin veel endale ka popi plastiktopsi osta, millega kõik hiinlased ringi käivad ja ostsin rongile ka kobartomateid ja õunu.

Tuli kätte aeg, kus väravad avati ja kõik see 1000 hiinlast hakkas jooksma kui tee vabadusse. Kuna meil Liisiga kohvreid ei olnud, vaid matkakott ning kogemus juba varrukast võtta, siis tuhisesime väikesest hiinlastest mööda kui niuhti. Me olime juba teada saanud, et võib tekkida probleem oma pagasi asetamisega 😛 Kui olime juba kohtadel tuli üks ametnik ja küsis meilt midagi hiina keeles. Kogu vagun hakkas naerma. Ei teagi, kas selle pärast et meie hiina keelt ei oska või, et ametnik eeldas, et me temast aru saame…Ta kontrollis meie pileteid. Ta ei suutnud vist uskuda, et kaks valget turisti reisivad istekohtadega. Ja nii me siis võtsime suuna Shanghai poole.

Väikesed näpunäited:
1) Rongis saab osta pileteid hard seater, soft seater, hard sleeper ja soft sleeper. Hard sleeper on selline kõige odavam variant, kus istud 2 või 3.si reas üksteise vastas. Soft seater on mugavad toolid nagu bussides. hard sleeper on selline loomavagun, kus kõik kõigiga magavad 😛 ja soft sleeper on meie mõistes kupee 4 voodikohaga.
2) Ostke oma rongipiletid varakult ette ja arvestage rongijaama minekul kui lennujaama ajavaru arvestades
3) Xi´Anis jääge kindlasti vanalinna territooriumile, sest linn on suur ja muidu on mõttetu sõitmine
4) Kui lähete Terrakota armeed iseseisvalt külastama, siis on võimalik kohapeal tellida giiditeenus, mis tuleb ka kokkuvõttes soodsam
5) kui ostate puu- ja juurvilju turult või poest, siis arvestage, et hinnad ei ole mitte kilohinnad, vaid 500g kohta
6) kauplemine jätke moslemi kvartalisse, sest seal saab tingida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s