Hangzhou e. lihtsalt “ZEN”

Hangzhous võtsime aja maha ja nautisime lihtsalt olemist. Kuna sealses linnas peamine atraktsioon oli West Lake ning selle kõrval me kohe ööbisime, siis elu oli jälle ilus. Meie majutuseks oli West Lake Youth Hostel. Selle hosteli suureks plussiks oli, et pesemisvõimalused olid toas ning tuba ka soojem kui Pekingis. Hostelis oli ka oma valge karvapall, kes alati hõivas ühe kindla tooli puhkeruumis.

Magasime hommikul korralikult välja ning läksime peale seda West Lake avastama. Hakkasime mööda järve minema. Selline vaikne ja idülliline paigake, kus võiks teinekordki oma elu üle mõtlema minna. Hangzhous on üldse väga palju armsaid nurgakesi, kus igasugused kujukesed. Mingil hetkel hakkasid hiina tudengid meid intervjueerima. Paistis, et see on rohkem mingi koolitöö neil. Saime olla tähtsad ning öelda, kuidas meile ikka Hangzhou meeldib ja ka neil oli tore seda kuulda.

Kui olime poolele järvele juba ringi peale teinud, pea kõiki järveäärseid pagodasid külastanud ning end ka toiduga tankinud, mõtlesime, et mis see teine pool veel ära kõndida ei ole. Seega jätkasime teekonda. WestLake ääres on ka mitmeid turiste, kuid seal ei tunne sa sellist tunglemist. Kogu atmosfäär on palju rahulikum. Vahepeal külastasime ka mõnda suveniiri poodi. Paar tundi rahulikku jalutuskäiku ja järvele oligi ring peale tehtud. Kuna Liisil oli kindel soov pandasid näha ning ta nägi meie hiinakeelselt kaardilt panda pilti, siis eeldasime, et see võiks olla loomaaed. Võtsime suuna pandade poole.

Jalutasime rahulikult, kui Liis korraga ütles mulle, et peaksin koomale tõmbama, kuna keegi jookseb. Võtsimegi end kõrvale. Tädi jooksis, möödus meist, pööras end ümber ja hakkas meid pildistama. Sekund hiljem oli meie ümber juba kogu ta sõsarkond, kes kõik meiega pilti tahtsid teha. Nii me siis seal jälle seisime ja rõõmustasime kõiki väikeseid hiinlasi.

Kõhutunde järgi jõudsime ka loomaaiani. Tore, et me jõudsime sinna 10 min enne selle sulgemist. See ei muserdanud meid, sest fakt iseenesest, et me loomaaia üles leidsime oli seda väärt. Hakkasime sama teed tagasi jalutama. Liis soovis osta suitsu, kuid see osutus ka väga keeruliseks katsumuseks. See oli lausa tirkus. Liis arvas alguses, et naistele siin ei müüdagi, sest igalpoolt öeldi talle kohe NO NO. Hiljem selgus, et Liis soovis saada hiinlaste mõistes liiga lahjat kraami ja sellist jama siinpool lompi ei müüda.

Tagasiteel avastasime veel ühe ägeda pagoda, kus meist jälle pilti taheti teha. Mina olin seekord kaval ja nihverdasin sealt ära, kuid Liis selle-eest sai nautida rambivalgust täie raha eest. Peale pagodat leidsime ka ühe poe, kus müüja ei öelnud lauset lõpuni kuulamata NO, vaid tõesti püüdis Liisist aru saada. Mina sellel ajal hoidsin end tegevuses poes oleva koeraga. Nii nagu Urho Facebookis kommenteeris, et toiduga ei mängita, siis ega tal palju liha peal ei olnudki 😛

Õhtul saabusime hotelli. Pistsime pintsli karamellikringli, mille minu armas issi vaesele tütrele kaasa andis ja mida ma kogu tee kiivalt kotis laiaks litsusin. See kringel oli parim asi üldse. Reili abipakist “Liina jõudis riieteta koju” jõime jõuluteed ning, kas elu saakski veel parem olla 🙂

Siin meie päev veel ei lõppenud. Minul oli vaja leida pank, kus sularaha välja võtta ning pidin ka tampoonijahile minema. Üheski pangaautomaadist ma raha küll välja ei saanud ning see tegi mind eriti murelikuks, sest ma olin arvestanud, et ei tule Hiina suure sularaha pakiga. Igaljuhul mõned jeenid mul veel olid ja Liisi rahakotti tühjendasime ka sõbralikult 🙂 Edasi liikusime Carrefouri, kus leidsin hügieenisidemete leti. See oli sama suur kui meie selveri kõige suurem vahekäik ning kogu selle massi peale oli vaid kaks pakki tampoone ülikalli hinna eest. Ma panustasin sidemetele. Kuna ma hiinakeelt ei mõista, siis ei osanud ka sealt midagi valida. Läksin lõpuks puhtalt pildi peale peale välja. Ärge seda viga kunagi tehke. Kui kellelgi on kodus väike laps, siis võin need mähkmeteks ära annetada. Ma ei kujuta ette, kuidas need kurgu alla kokku tõmmatakse.

Hangzhou helgemad hetked jäävad meil kindlasti Hangzhou raudteejaama. Meie naiivselt arvasime, et läheme kohale ja ostame pileti…not so big deal. Esiteks raudteejaam on suurem kui Tallinna lennujaam. Teiseks inglisekeeles on asi vaid 3 sildiga – tickets, entrance, exit. Alguses nägime kohti rongile 13.16, kuid kui tädi läks otsima kedagi, kes inglise keelt mõistaks, olid ka need kohad juba läinud. Lõpuks saime kohad 16.50 rongile Xi´Ani, mis kestis 23h ja meil olid istekohad…Jah, kordan – 23h ja istekohad 😛 KOGEMUS, pole midagi muud öelda 😛

Kuna meil oli aega, siis jätsime oma kotid pagasihoidu ja läksime veel linna avastama. Tegime hommikukohvi imearmas prantsuse kohvikus ning suundusime tagasi raudteejaama. Muidugi oli meil vaja WC kasutada. Ainuke koht, kus oli pott, oli invaWC. Sinna me muidugi ka suundusime. Meid ei huvitanud, mida teised arvavad, aga kükitamiseks me veel valmis ei olnud 😛 Looduse kutsel end kergendanud läksime nüüd juba raudteejaama sisse.

Peale mitmeid turvakontrolle jõudsime ka oma värava juurde. Üks Hiina neiu tuli meiega suhtlema. Ta rääkis isegi talutavat inglise keelt. Enne seda olin ma oma kaamerast pilte vaadanud ning Liis suunas mu tähelepanu, et ma ei vaata oma pilte üksinda. Minu taga oli kaks meest end ümber pööranud ning elasid ka kaasa meie seiklustele Hiinas.
Igaljuhul see neiu oli tore ning ta aitas meid päris palju. Temalt saime teada, millises vagunis me oleme ja millise koha peal istume. Me ei suutnud seda ise piletilt välja lugeda. Samas ma kahtlen, et meil oleks üldse pähe tulnud, et on mingid kohad 🙂
Minu taga olev mees sai hoo sisse, kui nägi hiina neiut meiega suhtlemas ning hakkas muudkui läbi tõlgi meilt küsimusi esitama. Kokkuvõtvalt ütles, et me peame olema ikka väga julged tüdrukud, kui tuleme Hiina ilma hiinakeele oskuseta. Mina ütleksin selle peale, et mitte julgus, vaid liigne agarus on ogarus 😛

Kui oleksime maksnud ca 50 jeeni, siis oleksime saanud VIPna esimesena rongi, kuid ega meie luksuse peale raha ei raiska. Võtsime ka tuhande hiinlasega järjekorda. Kui väravad lahti tehti, siis läks selliseks andmiseks. Ma hoidsin Liisi kotist kõvasti kinni ja läksime vooluga kaasa. Ma usun, et sellel hetkel meie vaba tahe oli kadunud :P. Rong mahutab ca 1000 reisijat ning see oli TÄIS. Rongile minek oli kui võitlus elu ja surma peale.

Rongis liikusid pidevalt ostu- ja toidukärud, kus saad osta kõike mida hing ihaldab ehk siis nuudleid. Rong oli pungil täis, sest ka vahekäigus seisid inimesed. Sel hetkel tundus istekoht lausa luksus.  Kogemus, kogemus…..

Liisi kõrvale istusid alguses kaks purupurjus hiinlast. See tegi meid natuke murelikuks, kuid nad lahkusid suhteliselt kiiresti. Mina sain kobedamad mehed endale seltsiks. Hoolimata, kui kobedad nad on, nad MATSUTAVAD ja LÜRISTAVAD. Ma hoidsin vahepeal kätega kõrvadest kinni, sest ma lihtsalt ei talunud seda. Ja muide hiinlased muudkui söövad. Suu peab neil kogu aeg matsuma.

Mingi hetk ma vajusin unne. Liisi sõnul olin mehed nurka surunud ja parimad positsioonid magamiseks välja võidelnud. Mina olin endaga igaljuhul väga rahul. Liis see-eest hoidis kramplikult oma kotist kinni, sest ta oli täiesti veendunud, et keegi soovib talt seda ära varastada 😛 Igaljuhul hommikul kui ärkasin, siis oli rong teispidi liikuma hakanud. Liisi sõnul oli see toimunud nii 4h tagasi. Ilmselgelt oli mul hea uni……ja nii me jõudsimegi Xi´Ani. Mida kõike naised meeste pärast ei tee 😛

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s