Keelatud linn ja saabumine Hangzhousse

Kuna meie lennuplaani muudeti, siis kaotasime põhimõtteliselt  ühe terve päeva ning programm oli tihe. Pidime ühel päeval ära käima nii Keelatud linnas, kui ka jõudma Pekingi lennujaama. Kuna Liis oli avastanud targast raamatust, et Pekingis on Joy City kaubanduskeskus, milles pidavat olema maailma pikim eskalaator, siis lisandus veel seegi meie programmi.

Võtsime hommikul oma metrookaardi välja, sest ega me ometi linnakaarti ei muretsenud nendel päevadel ja hindasime kaugust. Jõudsimegi 40 min kohale, kuid kahjuks sinna, kus turistid välja tulevad. Bussist me siiski veel keeldusime ning hakkasime jala Keelatud linnale ringi ümber tegema. Kui olime põhimõtteliselt värava juures mõtlesime, et käime enne ikka selle eskalaatori juures ära ning nii me ka tegime.

Hakkasime astuma ning tee peale jäi veel mingi tähtis hoone, kuna turvamehed turvasid seda ning jõudsime lõpuks ka JoyCity´sse. Tegime eskalaatorist pildi ja astusime uhke tundega peale. Ma ei tea, mida Liis sellel hetkel tundis, aga mulle meenus kohe Kreisiraadio mõttetu mehe tseen, kus käis roheliste niitude saatel linnuvilet ostmas. Seisime Liisiga tühjal eskalaatoril, parema käega hoidsime ka käepidemest kinni ja nii me siis 5 korrust ülespoole venisime. Selleks, et selline ettevõtmine täiesti mõttetu ei oleks, võtsime viimasel korrusel ka smuutid 😛 ning alustasime teekonda uuesti Keelatud linna poole.

Keelatud linn on suur ja võimas, kuid kulminatsioon saabub alles lõpus. Alguses on tunne, et läheb läbi ühe hoone ja sinu ees avaneb jälle samasugune plats samasuguse majaga. Ja nii mitu korda. Lõpuks on tunne, et krt ma olen ju siin juba olnud. Kui saime Keelatud linnast välja, siis üle tee on ka mingi Buddha tempel. Soovitan sealses pargis kindlasti ära käia. Sissepääs ainult 2 jeeni. Kui ülesse Buddha templisse jõudsime, siis oli hing paelaga kaelas. See oli seda väärt. Sealt avanesid imelised vaated Pekingile ja Keelatud linnale. Ma suutsin ka sealt elu kallimad magnetid osta.  Tiina, et sa teaksid, magnetid ei olnud mitte vaid kallid, vaid ma pidin ka oma tuharalihaseid korralikult trimmima, et kõik need astmed välja võtta. Alla tulles suutis Liis veel mingist käbist vaimustusse sattuda :P.

Meie kohustuslik programm oli lõppenud ja naasesime hosteli, kus sõime kõhud täis ja pakkisime end lennujaama poole teele. Hostelist öeldi, et lennujaama metroo asub kaugel, kuid meie vilistasime selle jutu peale. Me olime ju mõned päevad tagasi sama teed sinna tulnud. 20 minutit ja olimegi metroos, mis viis meid lennujaam. Selleks, et saada terminal 2-st terminal 1-te peab ca 10 min kõndima. Jõuad kohale ning saad teada, et lend on edasi lükatud. Ok. Võtame pardakaardid ja läheme õue suitsule. Ma suutsin õues nii minu kui ka Liisi pardakaardi maha pillata. Mingi hiina mees jooksis järgi ja näitas, et oleme midagi kaotanud. Sellest hetkest kandis Liis kõike vajalikke dokumente, ka minu omi 😛

Läksime oma värava juurde ning ootasime meie lendu. Mingi 10 min oli jäänud vist lennule, kui Liisil tärkas mure. Läksime infolauda ja tuli välja, et meie väravat oli muudetud. Kuna infot inglisekeeles ei olnud, siis ei saanud me sellest aru. Panime ruttu oma värava juurde ajama. Jälle stiilselt viimastena sulandusime järjekorda 😛 Lend Pekingist Hangzhousse kestab ca 2h ja seda vahet lendab sama suur lennuk kui Berliinist Pekingisse 😛

Lennukis pandi Liisi kannatus proovile. Kui mina sain 3nda korraga kõrvaklapid, mis töötasid, siis Liis pidi neid lausa 4 korda vahetama 😛 Jõudsime Hangzhou lennujaama ja otsisime kohe turismi informatsiooni. Sealne töötaja valdas inglise keelt kõrgemal võimalikul tasemel “Taxi” and “No”. See meid palju ei aidanud. Leidsime bussipileti punkta ja ostsin meile piletid teadmata, kuhu see buss läheb. Ma eeldasin, et kuskile linna peaks see ju ikka jõudma. Mõtlesin, et olen tark ja ostan ka 5 jeeni eest kaardi. Kahjuks saime hiinakeelse kaardi, mis meid nüüd ka palju ei aidanud 😛

Bussipeal oli õnneks üks kena noormees, kes oskas inglise keelt. Tema siis joonistas meie kaardile ringikesi, kus oleme ja kuhu minema peame. Bussi tagaotsast oskas ka üks neiu öelda, et läheb samas suunas. Hüppasime peatuses antud neiuga maha ning siis ta ütles, et ta võtav takso. Meil oli, et nii see asi küll ei lähe. Ega me siis rikkad ei ole ja hakkasime jala marssima. Peale tunnist jalutuskäiku olimegi oma hostelis.

Vahepeal suutsin ma ka ninjavõtteid harjutada. Me panime tuhinaga tunnelist mööda ning siis jäi meil kaks võimalust. 1- kas teha ca 100m ring või teha üks kung-fu võte ning üle takistuse saada. Mul oli seljas 13 kg matkakott ja kõhupeal seljakott ning siis ma astusin nii puusakõrgusele astmele ja vinnasin ennast ülesse. Vahepeal pidin küll kahtlasesse poosi jääma, et tasakaalu hoida ning seda on päris raske teha kui teine su üle naerab samal ajal, aga peale punnistusi olin oma takistuse ületanud. Nüüd tuli parim osa. See sama suur naerja pidi sama rituaali läbima.

Kasulikud näpunäited:
1) keelatud linn kõrghooajal 60 jeeni/madalhooaeg 40 jeeni ning see ei sisalda kõiki hooneid
2) kindlasti minge õigele poole linna ehk sinna kus jääb Beijing railway station
3) ühiskondlikud WC-d on auguga. Potti saate kasutada üldjuhul invaliididele eraldatud osas, mida me ka Liisiga kasutasime.
4) lennujaamades on üldjuhul pilt uksel, kas saab valge inimese kombel potil käidud või tuleb kükitada. Aga jah, ka see kogemus on seljatatud
5) kui teil on kaardil peal inglise keeles Hangzhou map, siis palun kontrollige, et ka seest oleks kirjad inglisekeelsed

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s